Gosh!

Dude! Ma kolisin uude kohta. Näe esimene postitus ka juba seal: klikka siia.

Vaheta nüüd link ära, eks 🙂

Kolisin ära

Hei!

Tahtsin öelda, et ma kolisin nüüd uuele aadressile, sellepärast ei ole ka veel pikalt postitust olnud. Noh jalgpalli pärast ka, kuid luban, et ma ei ole teid unustanud ja ma lähen igal õhtul süümekatega magama. Kuid olen väga tänulik, et teie vähesed, kes te olete mu lehe enda lehel linkinud, muudaksite selle uueks. Nagu väga tänulik.

Uus leht on nii ja naa, parem kui kartsin ja kehvem kui lootsin, aga eks see võtab aega ka, et sellega harjuda. Uuel lehel on paralleelselt kaks blogi hetkel- isablogi ja tervise blogi. Ma heameelega saadaks selle vana nime (tervise poole) pensile ära. See ei tähenda, et ma tervisest ja selle poole liikumisest ei räägiks, lihtsalt ma tundsin, et see veits piirab mind. Oskaks ma nüüd FB lehel ka nime muuta, oleks elu lill.

Kuid igal juhul teretulemast mu uuele lehele ja igasugune tagasiside ja abistav kriitika on teretulnud! Uus aadress on siis http://amidahenryteeb.eu

Ah jaa seda ka, et muuda siis mu link ära, eks 🙂

Ära osta võistlustel lahtist hapukoort!

Nii! Pealkiri on päris veider, eks :). Aga sellest kohe järgmises lõigus. Ma sain juba oma uue lehe peaaegu üles ja siis hakkasid mind igast asjad seal häirima ja praegu on see disainer vist minu peale suht pahane, igal juhul juba kaks päeva ei saa ma temaga meilitsi ühendust. Kuid kui ei meeldi, siis ei meeldi. Ma näitaks teile ka, aga ma siiski näitaks teile seda, mis mulle endale ka istub. Loodetavasti ma saan temaga taas ühendust ja me võime selle projektiga edasi minna. Kuid kuna ma praegust kodukat ei näita, panen siia hoopis Esileedi pildi noorsandiga peale vannitamist. Kuna mul ei ole ka eriti häid pilte, siis panengi täna noorsandi ja pudrupilte teile. Pole tänu väärt!

Toimus siin nüüd just rattaralli ja kui ma neid pilte vaatan, siis ma oleksin ikka täiega tahtnud minna. Mind lihtsalt hirmutas see, et ma ei ole kunagi järjest 70 km sõitnud, sest tavaliselt juba 25 peal on mul selline tunne, et sadula toru on pool meetrit mu tagumikus, lihtsalt nii valus on. Ma ei tea, mis selle 70 kilomeetriga veel tundnud oleks. Kuigi tõenäoliselt oleks selleks hetkeks juba tagumik täiesti tundetu. Kuid vaatasin pilte ja minu suuruseid mehi oli seal mitmeid, nii, et oleks võinud vabalt minna.

Rattaralliga meenub mulle üks unenägu, mida ma olen elu jooksul korduvalt näinud. Ma ei oskagi öelda miks, või mida see tähendab. Kuid uni on ise selline, et ma olen poes järjekorras ning ostan kolmeliitrise klaaspurgiga endale hapukoort (who does that??) ja müüja täidab seda supilusikaga hapukoort lisades. Kogu järjekord on mu peale pahane ja keegi hõigub vihaselt tagant, et miks ma pakiga hapukoort ei osta? Miks ma tulen oma kolmeliitrise purgiga seda ostma? Keegi kommenteerib järjekorrast, et ma olen niigi paks ja ma ei peaks üldse hapukoort söömagi! Igal juhul selline väga ebamugav olukord.

Talun siis selle piinlikkuse vaikides ära ja astun oma kolmeliitrise purgiga uksest välja, kui avastan poe ees (muide poeks on Rebase pood Põlva maanteel), et ma tulin poodi jalgrattaga. Hetkega hakkan ennast kiruma, et kuidas ma loll selle peale ei mõelnud, et rattaga sõita on jube ebamugav, kui sul suur purk kaisus on. Igal juhul astun rattale lähemale ja avastan, et rattal on number küljes ning siis meenub mulle, et ma ju võtan Tartu rattarallist osa. Seda avastanuna kirun ma end eriti maapõhja, sest kuidas ma võistlen, kui mul suur kolmeliitrine purk hapukoort kaisus on.

Hüppan ratta selga ja väntan, kuid hästi vaevaliselt läheb ning avastan, et mul on kõige raskem käik sees, kuid ma ei saa seda kergemaks vahetada, sest mul on käsi kinni, kuna mul on kolmeliitrine purk hapukoort käes. Suure pingutamisega väntan, kuid hoog on nii väike, et ma avastan, et ma liigun nii aeglaselt, et pealtvaatajad, kes tee ääres kaasa elades ühe koha peal seisavad, liiguvad kiiremini edasi kui mina rattal. Siis ärkan ma tavaliselt üles.

Mida ma sellest unest õppinud olen, kui ma kunagi soovin kunagi sellest üritusest osa võtta? Seda, et kui sa isegi ostad maratoni ajal koju hapukoort, siis ära osta lahtist, sest siis on maru keeruline finišisse hiljem sõita. Veelgi parem- ära mine üldse võistluse ajal poodi. Šoppa hiljem! Või mis kõige tähtsam- kui sa isegi ostad võistluse ajal kolmeliitrise purgi täie hapukoort, siis viska see minema, kui seisvad pealtvaatajad sinust mööda tuiskavad.

Aga treeningutest seda, et homsest olen ma tagasi CrossFitis ja seekord teen ma seda teisiti. Seekord keskendun ma eelkõige kvaliteedile. Seekord surun ma enda ego maha ja ei hakka ennast võrdlema teistega tahvli peal. Ma tean, et varem läks mu soorituse kvaliteet alla, sest ma keskendusin tulemusele ja sellele, et ma saaks võimalikult suure numbri tahvlile. Ma pean oma mõtlemist muutma, et vigastusi vältida ning areng toppama ei jääks. Ma olen noor mees ja ma ei taha, et noorsandi idee lõbusast ajaveetmisest on minu ratastooliga võidu Riia mäelt alla jooksmine, sest ma olen oma selja ära lõhkunud…. kuigi see võiks päris fun olla, sest Riia mäest alla sõites saab ka rattaga päris hea hoo sisse.

Ma juba mõtlen hirmuga sellele, kuidas kõik mu lihased trennijärgsel päeval valutavad ja kuidas see valu on ülejärgmisel päeval kahekordne. Kuid see on see hea valu.

Muide, ma olin telekas ka siin vahepeal ja rääkisin Allen Carri meetodist, mida ma esindan. Igal juhul väga veider oli see, et uudisloo lõpus öeldi, et kahjuks ei leitud kedagi, kes oleks nõus kaamera ees enda kogemust jagama. Kuid me isegi ei otsinud kedagi. Ma ütlesin operaatorile, et kutsume mõne endise suitsetaja ka rääkima, kuid tal ei olnud aega, sest Palamusel oli mingi vasikas sündinud, keda ta pidi filmima tormama. Allen Carri Facebooki lehel ütles kommentaaridena kohe mitmeid, et nemad oleksid olnud meeleldi nõus. Aga eks see on meedia.

Kuid uue kodukaga on mul mitu projekti plaanis. Üks on videoprojekt, mida ma plaanisin siin mitu kuud tagasi ja lubasin neile, kel huvi, anda lingi nende videote vaatamiseks. See lükkus edasi. Kuid loodetavasti saab see olema osa minu kodukast ja mul on väga suured ootused. Seda sel juhul kui koduka tehnilised võimalused seda võimaldavad.

Muide, andke pudru ideesid. Te olite pannkookide ja salatite ideedega nii vastutulelikud. Mis on head pudrud hommikul? Hetkel söön ma IGAL hommikul sellist putru, et ma panen 35g kaerakliisid ja 35g täistera kaerahelbeid veega 10 minutiks likku, siis panen tulele, lasen keema ja keeran tule 2-3 peale ja lasen vaikselt podiseda ning segan. Tuleb väga mõnus, kuid mul on sellest suht villand. Mis putrusid teie teete või mida vahelduseks soovitate? Ma tean, et ma ei taha süüa kiirputrusid, kuna need on nii ära töödeldud, et need süsikad imenduvad nii kiiresti, et su keha vabastab insuliini nii nagu sa oleksid suhkrut söönud. Vähemalt mulle on see nii pärale jõudnud. Äkki ma eksin, ma ei tea :).

Aga ok. Loodan, et teil läheb suurepäraselt. Meil läheb. Noorsand on teinud otsuse süüa päeval iga 4 tunni tagant, see eest öösel on tal kõht tühi umbes iga tunni pooleteise tagant. Kuid kuna ma magan kõrvatroppidega, siis mulle on see positiivne, kuna kui öösel toimub asju, siis Esileedi räägib põnevaid öiseid juhtumisi hommikusöögi kõrvale. Kõik. Tsau!

Miks ma nii pika pausi tegin?

Muide, mul on väga hea vabandus, miks ma nii pikalt kirjutanud ei ole. Nagu mõned terasemad lugejad juba märganud on, siis ma olen kirjutanud, et ma kolin oma blogi uude kohta. Ma muidu ei koliks, aga see aadress siin ei lase ühtegi uut kujundust panna, mis ei ole otse nende käest ostetud. Mul oligi siis valida, kas ma ostan neilt mingi 70€ maksva kujunduse või teen endale näiteks .eu lõpuga aadressi, mille eest maksan 5 euri aastas. Lühinägelik mõtlemine, eks. Sest wordpressilt oleks kujunduse ostmine juba 14 aastaga ära tasunud :). Loodetavasti järgmine postitus juba uuelt lehelt uuelt aadressilt

Kuid uus leht tuleb selline nagu mulle meeldib ja mul on sellega igast mõtteid. Mul on ikka jätkuvalt mõtted rohkem ka videoblogi teha. Ma praegu üritan end videotest vaadata, aga ma pole süvaanalüüsi jõudnud teha, sest ma jään igakord enda videoid vaadates magama, sest ma olen ikka nii kuramuse igav. Nagu tegelikult. Ainuke, kellele ma igav ei tundu, on vist noorsand. Tal läheb nägu särama iga kord, kui ma tuppa ilmun. Muide, tal on naerulohud. Ei mul, ega Esileedil pole isegi midagi ligilähedast mitte. Ka suguvõsas ei meenu mulle, et kellegi need oleks. Väga nõme oleks DNA testi ka nüüd nõudma hakata.

Sportlikust poolest on kurb uudis see, et korvpalli hooaeg lõpeb täna. Täna on viimane mäng ja jätkub alles septembris. Uuest hooajast plaanime enda trennid liigutada ka suuremasse saali, seega, kui on mehi, kellele meeldiks kaks korda nädalas korvpalli mängimas käia, kusagil septembrist maikuuni, siis andke märku. See on väga hea viis kuidas võhma tõsta – põnev, väljakutsuv. Ah ok, aitab reklaamist. Kui sa oled huvitatud, siis anna mulle ise märku, kas kommentaariga, või kirjuta mulle FBsse.

Söömine laabub ka enam vähem. Arbuusi hooaeg on pihta hakkamas ja turul müüakse juba küll kalli hinnaga aga väga magusaid Iraani arbuuse. Poe omad on alati kuidagi kahvatud ja ei kutsu kuidagi ostlema.

Muide, see ei ole nüüd reklaampostitus ning ka tulevikus plaanin ma teha tooteülevaateid ja teen väikse ülevaate ka nüüd. Veelkord, see firma pole mulle maksnud, et ma nende tootest räägiks, vaid kuna see on mingil määral minu fitsoks saamise teel kasutust leidnud, siis miks mitte jagada enda kogemust ka teiega.

Olen alati olnud kodumaiste tootjate toetaja. Kui nad teevad midagi, mis on kvaliteedilt parem, või sama, kui välismaine konkurent, siis ma olen nõus ka natuke rohkem maksma. Oligi Rimis kodumaiste dušigeelide väljapanek firmalt Orto. Kunagi oli nende toodete kvaliteet tõepoolest pehmelt öeldes kehv, kuid seekord oli müügil dušigeel sarjast “Puhas loodus”. Ma vaatan hetkel nende kodukat ja tuleb välja, et tegemist on suisa 95% loodusliku tootega. Ma ei mäleta, mis lõhnaline geel see täpsemalt oli, kuid pudelil oli kiri, et see on värskendava toimega. Antud pilt on illustreeriv, minu ostetu ei olnud õunalõhnaline.

Tootest endast siis. Esimene kord, kui sellega end pesema sättisin ja geeli kehale hõõrusin, siis sain aru, et tõepoolest on värskendav. Täpselt selline tunne nagu krt keegi oleks mulle üle keha Vietnami salvi määrinud. Silmad kipitasid nii, mis hirmus. Mehena ma väga pikalt ei nutnud ja veerand tunniga sain ennast kogutud, tõusin duššinurgast looteasendist taas püsti pesin ennast lõpuni. Kuivatama hakates oli selline tunne nagu hõõruks käterätikut vastu liivapaberit- nahk oli ikka väga kare. Täiesti pekkis, see firma pole oma toodetega ikka sammugi edasi läinud viimasest korrast, kui ma neid viieaastaselt kasutasin. Nad on väga pikalt vastu pidanud ja ma järeldan, et järelikult seda ikka ostetakse. Seega, kui sa kasutad, siis ära tunne ennast puudutatuna, meil ei saagi olla igas asjas ühine maitse. Järelikult oled sa oma kareda nahaga ära harjunud ja pead seda positiivseks, et sind kareduse tõttutöö juures siiliks kutsutakse.

Kui see toode on 95% looduslik, siis ma ei kujuta ette, mis see 5% seal juures on.. raua puru ja hobuse salv? Ma pakun, et tänavakoristusfirmad ostavad nende duššigeele, et sügiseti libedatõrjet teha, sest liialdamata, ma tundsin ennast tunduvalt mustemana dušši alt tulles, kui sinna minnes. Esileedi ees machona ma eriti ei kurda ja kannatasin vapralt, et lina öö otsa mu naha külge haakus.

Kinnitan, et ma ei ole selle ettevõtte palgal ja nad ei ole mulle tasuta tooteid andnud, et neist kirjutaksin. Ma tavaliselt ei ole kunagi nii rahulolematu tootega, et vaevuksin sellele mõtlema, kuid seekord tõesti. Ma olen varemgi rääkinud, kuidas meid toodete nimedega lollitatakse ja nii ka seekord on pandud nimeks Puhas loodus ja mitte miski sellest kogemusest ei jätnud puhta looduse tunnet. Vastupidi, kui ma peaksin kirjeldama, mida kogemus selle tootega pestes mulle meelde tõi, siis ma ütlesin, et midagi kuivkäimla ja nohu vahepealset.

Aga veel kord, vabandust, et olen teid unarusse jätnud. Ma tegelikult ei ole. Lihtsalt asjad ei lähe nii kenasti, kui sooviks. Muide mu isablogi viimane postitus on misiganes põhjusel teistega võrreldes pea kaks korda populaarsem. Kui tavaliselt loeb neid umbes 6-7 tuhat inimest. Siis seda on vaadanud juba kaks korda enam inimesi. Seda võid lugeda siit. Räägime jälle. Tsau!

Kuidas ma jooksmas ei käinud

Eile oli siis SEB jooks Tartus. Nii nad vähemalt räägivad. Ei tea, ei käinud. Käisin hoopis Mammastes Esileediga Emadepäeva puhul. Minu jaoks ei ole jooksmine kunagi kütkestav olnud. Mitte ainult sellepärast, et ma seda teha ei jõua, vaid sellepärast, et see tundub igav. Muutes jooksu natukenegi huvitavamaks ja mitmekülgsemaks, muutub see kohe põnevamaks. Näiteks andke mulle joostes kätte pall ja kamp mehi, kes mind pidurdada proovivad, on kohe mu mõtteks, et jõuaks võimalikult kaugele, mitte, et saaks see juba läbi. Vaevalt on olemas näiteks rugby mängijat, kes touch downi sooritades mõtleks, et kaua ma veel jooksma pean, tuleks juba keegi, kes mind maha niidaks. Kunagi ühel jooksumaratonil läbisid mingid mehed selle nii, et põrgatasid kogu distantsi vältel palli ja ma mõistan neid täielikult, sest nad lisasid sellega ühe faktori juurde.

Päev enne oli Heateo jooks. Seal ma ka ei käinud. Käisime hoopis Kevadlaadal. Kus ma ostsin ainult soolakurki ühelt mehelt. Olukord on laatadel paremaks läinud ja enam poola riideid ei pakuta, aga ikka on kõik kuidagi sarnane kaup ja keegi ei julge eristuda. Väga eestlaslik. Ma oleks samasugune. Miks ma siis Heateo jooksul ei käinud? Märksõna on taas jooks. Ainuke jooks kuhu mina minna tahaksin, on see Kõva mehe jooks ja mul on see eesmärkides kirjas, et sinna ma ka lähen. Mul on juba hunnik hulle ka, kes lubasid minuga ühineda. Rahvaspordiüritusi on vist jah raske korraldada muus valdkonnas, kui jooksus, kuid siiski võiks. Mis vormis need olla võiks? Ei kujuta ettegi :).

Kuid see, et ma teistega koos jooksmas ei käi, ei tähenda, et ma ennast ei liiguta. Liigutan. Õnneks pole korvpalli hooaeg veel läbi. Mängijaid on vähem ja seepärast mängime nende meestega, kelle trenn oli varem enne meid. Väga osavad, tehnilised ja jõulised mängijad ning eriti meie meestele sööta ei taha. Söödavad, kuid vähe. Nad söödavad rohkem oma meeste vahel ja vahel kui ma olen täiesti vaba ja nende mehed on kaitses täiesti kinni ning nad sokutavad ikka palli sellele mehele, kelle seljas vastane elab, siis ajab leili küll. Kuid see on hea trenn, sest ma kulutan selle pooleteise tunniga oma 2000 kalorit. Panen viimase trenni andmetega pildi ka siia. Pildil on näha, et need hetked, kui pulss alla läheb, on mängude lõpud, kuna mängisime 15 punktini ja siis oli 1 minut pausi. Väga intensiivne, kuid lahe.

Söömisega sain ka nüüd joonele. Emadepäev läks veits puusse, kui tegin Esileedile üllatuseks (ma ütlen üllatus, kuid ta teadis juba eelneval õhtul, mida ma plaanin) pannkooke. Elus esimest korda. Ma polnud elus ühtegi pannkooki varem küpsetanud. Uskumatu, kui palju õli läheb! Esimene jäi pildile ja läks ühtlasi ka aia taha, sest ilmselgelt liiga paks sai. Vähemasti minu maitse jaoks. Paksud võivad väikesed olla, suured peavad olema õhukesed. Tegelt ei meeldi mulle üldse paksud pannkoogid, ka väiksed mitte. Minu laual on nad sama vajalikud, kui saatele “Ameerika naljakaimad koduvideod” eestikeelne saatejuht. Tüüp on küll tore ja värki, aga milleks ta vajalik on? Lisaks teeb ta copywriter kohutavat tööd- selle asemel, et videonaljadel juurde anda, tõmbab ta videost tulnud naljast vunki maha. Täiesti ebaloogiline.

Tahan tänada siinkohal väga neid, kes kommenteerisid ja andsid nõu, kuidas toitumist korrastada. Võtsin kõik endasse ja lahendasin selle enda jaoks sobivaimalt. Väga hea soovitus oli teha mingi liha või kala veidi suuremas koguses ette ära ja jooksvalt teha salateid juurde. Kiire ja lihtne. Te võiksite kommentaarides postitada oma lemmiksalati retsepti, et mulle veel see lisatõuge anda. Ma korduvalt rääkinud, kui ebaloov ma olen. Võiksite ka soovitada mõnd head salatikastet, sest ma väldin poe omi ja kaua sa jõuad seda sidrunit oliiviõliga ka ainult kasutada.

Aitäh ka hindamast viimast postitust, kus ma palusin tärnidega märku anda, et kas mu postitused võiksid lühemad olla. Tulemuseks, siis 4,5 punkti viiest. Teisisõnu, oli neid kes soovisid, et ma kirjutaksin kompaktsemalt, kuid neid oli väga väike osa. Ma siis ei muretse kärpimise pärast. Kes ei viitsi lugeda, loeb üle rea 🙂

Tagantjärgi ka väike emadepäeva soov. Muide kirjutasin emadepäeva teemal ka viimases Isablogi postituses. Seda saab lugeda siit. Kommentaarid on üllatavalt vähe siunavad, väljaarvatud neljas. Selle asemel, et pöörata tähelepanu, et emadepäeva võiks kirjutada väikese tähega, nimetab ta seda haiguseks. Küll aga pani mind muretsema kolmas kommentaar. Ma kirjutasin emadepäeva teemal ja ma väga loodan, et ta räägib enda naisest, mitte emast. Dude, see oli vist kõige rõvedam nali, mis ma oma blogis teinud olen. See selleks.

Minu sõpruskonnas on palju emasid ja kõik nad teevad tublit ja rasket tööd. Kuid ma pühendaks tänase postituse oma õele ja mitte ainult sellepärast, et ta mulle laheda kaamera kinkis. Hoopis sellepärast ta on paljuski minu iidol. Me ei olnud väiksena suured sõbrad. Pigem vastupidi, me kaklesime kogu aeg, sest me oleme täiesti erinevad. Tavaliselt muutuvad ka kraaklevad õed-vennad täiskasvanumaks saades lähedasemaks, aga meie mitte, sest mu õde abiellus hästi noorelt ja kolis välja ning meil ei olnudki võimalust. Meie suhe jäigi selliseks pealiskaudsemaks ja kindlasti mitte selliseks nagu ma näen Esileedit enda õdedega suhtlemas. Lisan siia ühe pildi ka, kus me õega oleme ja kommentaariks- siis oligi pükste kandmine põhimõtteliselt lõua alla tõmmatuna ja sukapüksid pükste all moes!

Kõrvalt vaadates olen ma teda alati imetlenud tema tahtejõu poolest ja olen kadestanud tema pühendumust nii enda pojale, kui ka enda tööle. Ta on suurepärane ema ja me armastame teda kõik siin väga. Ma ei jõua ära oodatagi, mil me noorsandiga talle Kanadasse külla lähme. See kõik tuleb mu õele vist ootamatult, aga kuna sa tulid meil eile jutuks, siis miks mitte neid mõtteid edasi anda. Ah jaa, seda ka veel, et ta teeb nagu kõige paremaid kingitusi :).

Kõikidele emadele, nii praegustele, kui tulevastele, kellele ma veel soovinud ei ole, siis teadke, et ma imetlen teie tööd ja vastutust. Teie ei saa minema põgeneda, kui teie laps on haige või on õnnetu. Teie olete need, kes meid, mehi, elus hoiavad, mitte vastupidi. Teie peate olema tugevad. Aitäh teile ja nüüd isaks saanuna on mu austus teie vastu täiesti uuel tasandil.

Kuid ma plaanisin tänaseks ühe video ka ära toimetada, aga kell on juba nii palju, et ma lükkan selle edasi. Äkki panen selle Facebooki lehele järgmise paari päeva jooksul. Video on plaanitud mu põhilistest treeningutest, mida hetkel teen.

Saigi vist kõik. Tsau!

Analüüs ja vigade parandus

Ma ikka aegajalt vaatan enda blogi statistikat.. umbes nii korra päevas. Neil päevil, kui ma postitan, vaatan sagedamini. Kuid mitte kunagi enam, kui 40 korda tunnis. Viimastel päevadel vaatasin, et kuidagi maru palju lugejaid tuleb perekooli aadressilt ja oh seda üllatust, keegi on soovitanud minu blogi, kui head lugemist. Ma väga tänan sind. Ma olen üldse väga tänulik iga soovituse eest, sest ma ei saa küll mingit raha ei siin ega Delfis blogimise eest, kuid see innustab mind väga, kui ma näen tagasisidena, et kellelgi meeldib. Seda siis nii kommentaari, kui jagamise näol. Kui ei oleks nõudlust, ei oleks mul mõtet ka kirjutada. Seega tänan sind veel anonüümne soovitaja.

Täna ma eriti ei räägi tervislikkuse ja kaalu teemal, kuna umbes tuhandendat korda tegelen hinge otsimisega. Ma pole olnud püsiv ja sellepärast ei ole olnud ka tulemusi. Miks? Ma tahaks ka teada. Samas ma tean, et ma ei ole teinud KÕIKE selleks, et õnnestuda. Ma siis analüüsiks natuke põhjuseid, miks ei ole mu tegutsemine olnud nii tulemuslik nagu ma oleksin oodanud. Mõtlen, kas kustutan selle lause, kus ma ütlesin, et täna ma ei räägi kaalu teemal. Ah las ta olla. Nii siis.

Kõige pealt räägin positiivsest poolest. Et kuidas ma veel rajal püsin ja kaotatud 25 kg tagasi juurde ei võta. Esiteks, teen ma trenni. Käin rattaga sõitmas, korvpalli mängimas ja jõudu tegemas. Muide kevadine Karlova on väga ilus oma pügatud puudega. Puud näevad küll veidrad välja, kuid valgust on nii palju.

Teiseks, ma söön tervislikke hommikusööke, sest nendega on kerge. Neid on väga lihtne valmistada. Ma söön tavaliselt, kas putru lisanditega (tuunikala, lõhe, sink), smuutit (banaan, pirn, spinat, maasikas, kanepiseemned, vesi), omletti (muna, spinat, tomat ja kui on sinki või tuunikala siis seda ka) või keedan lihtsalt paar-kolm muna ja söön tomati-kurgiga.

Lõunasöökidega on keerulisem, sest siin tuleb mõelda natuke rohkem ja ka ettevalmistusaeg on pikem. Lisaks, ei saa ma ju vaid endale süüa teha, vaid ka Esileedil läheb mõnel päeval kõht tühjaks. Samuti pean ma päeval tööd tegema ja kui ma lähen poodlema ja siis süüa tegema jne, siis on juba vahel mitu tundi kadunud, mul on süümekad ja toit saab ei-tea-kuna valmis. Seepärast võtan ma tihti kusagilt kaasa. Tavaliselt päevaprae Truffest või Shakespearest. Kuid süües päevapraadi, on väga raske kalkuleerida, mida sa sööd – kas ja kui palju suhkrut on salatis, millega kaste tehtud on jne. Siin hakkabki juba motivatsioon tervislikult süüa alla minema.

Ja siis tuleb õhtusöök, ka siin pole mul ideid ja hakkab ajurünnak pihta, et mida süüa ja kuna lõunasöögiks ei olnud tervislik valik, siis minu tavaline kalduvus on mõelda – ah täna oli pekkis päev ja ka õhtusöök läheb samasse auku…

Teisisõnu ma ei ole enda jaoks toitumist läbi mõelnud ja ma ei valmista toitu ette. Vanasõnagi ju ütleb Failing to plan is planning to fail. Kui ma tahan õnnestuda, pean ma selle enda juures ära muutma. Kui mul oleks täna homne lõuna valmis, ei oleks homme süümekaid ega tulekahju. Näiteks, pühapäeval ei olnud ideed, et mida süüa teha ja siis läksimegi forellipüüki ja naksti mingi 40 euri tuulde visatud. Seega, planeerimine aitaks ka toidu eelarvet madalamal hoida.

Ma ei ole üles kirjutanud enda eesmärke, ma olen neid korduvalt välja mõelnud, kuid kui ma peaksin praegu nad välja ütlema, siis ma ei ole päris kindel, mis need on. Tervislikum olla on küll hea, kuid kui ma täna olen tervislikum kui eile, kas ma olen siis nüüd kohal ja valmis omadega? Ma pean seadma endale mõõdetavad eesmärgid, et olla paremini rajal. See on teine asi, mis ma ära muutma pean. Nagu üks teine vanasõna eesmärgi kohta ütleb – kui sa ei tea, kuhu sa jõuda tahad, kuidas sa siis tead, et sa oled õigel teel. Ja kui tervislikkuse kõrval on eesmärgiks kaalulangetus, siis peab see väga paika.

Meedia kära on nii palju ja vahel see meelitab sind õigelt rajalt kõrvale ja ajal kui sa arvad, et sa oled maru tervislik, teed sa oma kehale pidevat kahju. Näiteks sattusin telerist nägema ühte jaburat reklaami, mis reklaamis e-sigarette lausega – puhtast loodusest inspireeritud maitsed. Mida see isegi tähendab? Ma tean, et inimese aju lülitub välja, kui ta kuuleb väljendit puhas loodus ja ta järeldab automaatselt, et see tähendabki midagi puhast ja looduslikku. Kuid kui analüüsida lauset- puhtast loodusest inspireeritud – see ei tähenda ju mitte midagi! Sa võid muuta mürgi apelsini või pirni maitseliseks, see ei muuda ju mitte midagi- see oleks ikka mürk ja põhjus, miks mürgile pannakse meeldivaid maitseid juurde, on see, et meelitada ullikesi. See on vaid lihtsalt tarbija eksitamiseks ja meelitamiseks. Teiseks, kuna võrreldakse siis e-sigareti auru tubaka suitsuga, siis kuna sigaretisuits on midagi nii uskumatult mürgist ja laastavat ja e-sigaretis on mürke vähem, siis määritakse seda pähe ka kui tervislikku alternatiivi. Ah, kogu see asi on nii absurdne, et ma võiks sellest tunde enda arvamust jagada. Teen seda äkki lähipäevil on Allen Carri lehel.

Seega, need on nüüd kaks asja, mis on mul selle nädala eesmärgid. Saada need paika ja ma olen veendunud, et mul läheb kõik suurepäraselt. Sest ma näen, et minu ainus ja ainus probleem on toitumisega seonduv, kuna trennipoolega võib täiesti rahule jääda.

Selle nädala ühe negatiivse asjana mis minuga vahepeal juhtus, oli väike korvpalli vigastus, mis iseenesest oli üpris rõve. Nimelt sain palliga vastu pöidla küünt. Kujuta endale ette, et su käelaba on maaga paralleelselt ja pall lendab vastu su pöidlaküünt, haakub küüne ääre taha ja tõstab küüne justkui kaanena pöidlalt ülesse. Vot vot, just selline rõve asi minuga eile juhtuski. See on selline pidev ebameeldiv valu, mis täiega rikkus mu ööune ja ma veetsin terve tänase päeva justkui zombi – ei tahtnud töö lipata ja ka Noorsandiga mängimisest ei tulnud midagi välja, kuni ühel hetkel kukkusingi ära ja uinusin (kodus töötamise valud ja võlud). Õnneks tuli küüs ainult pooleni lahti ja ma väga loodan, et ta maha ei tule. Lisan siia ühe pildi Noorsandist ja temast nädal vanemast imearmsast nõbust (nõost?). Kuna sõnale nõbust tuleb punane joon alla, siis ma eeldan, et nõost on ikka korrektne. Meie oma on see triibulisem.

Kuid ma olen päris palju filminud oma uue kaameraga, kuid mul on hoopis uued ideed selle filmimise asjaga. Filmimisega ongi üldse see, sa võid ju filmida last naeratamas, ennast trenni tegemas jne, kuid kui sul ei ole plaani ja süžeed, siis on see kõrvaltvaatajale mõttetu ja igav. Vähemasti mulle tundub nii. Seepärast olengi ma mõelnud luua filmiga seonduv postituste sari, et teil oleksid ootused. Te teaksite, et ma ei näita teile iga kord, kuidas tomat akna peal kasvab, vaid sellel lõigul oleks ka mingi point. Sellega seondub ka see uuenenud blogi mõte, millest ma paar postitust tagasi rääkisin. Kõik see protsess on töös.

Muide, käisin siin ühel sünnipäeval ja mis tuleb välja- enamus mu sõpru ei viitsi mu blogi lugeda, kuna see olevat liialt pikk. Kas ma peaksin kompaktsemalt kirjutama? Kui sa oled nii kaugele viitsinud lugeda, siis postituse lõpus on see koht, kus hääletada, et kas postitus meeldis või mitte. Palun hääleta ja siis on mul mingigi aimdus, kui paljud nii pikalt lugeda viitsivad. Kui sa arvad, et võiks olla lühem, siis pane vähem tärne ja kui sa arvad et ei ole liiga pikk, siis pane rohkem. Lihtne. Võtab vaid 3 sekundit. Tsau!

Auhinnaring ka minu lehel

Ei, sina ei saa auhinda, mina sain. Sain auhinnaks selle, et ma pean vastama viiele küsimusele ja siis järgmiselt blogijalt viis küsimust küsima. Täpsemalt on tegu sellise postituste sarjaga, kus iga blogija tõstab esile mõne tähelepanuväärse blogija, kes peab vastama viiele küsimusele. Minule esitas viis küsimust Heidi. Aitäh tunnustuse eest!

1. Kui saaksid mõne tuntud inimesega koos trenni teha, siis kellega ja mis trenni? Põhjenda!

Tegelikult olen ma korduvalt ühe kuulsa inimesega koos trenni teinud. CrossFitis käies ei olnud harv juhus, kui ma presidendiprouaga kõrvuti kangi rebisin ja trenni lõpus patsi lõin. Kuid, kui ma saaks valida ükskõik, mis kuulsa inimese, siis ma valiksin kellegi, keda ma tahaksin lihtsalt kohata ja juttu ajada. Ma valiksin äkki Putini, et küsida talt küsimus, mis mul juba pikalt meelel olnud: “WTF Putin?”. Trenniks võiks olla Judo maadlus. Olen isegi seal lapsepõlves käinud ja vaevalt pisike Putin mind liigutadagi jõuaks. WIN!

2. Millist spordiala sa mitte kunagi ei tahaks/julgeks proovida ja miks?

Ma just täna vaatasin videot sellisest üritusest USAs nagu Tough Mudder 2014. Lisan siia lingi videole ka. Eestis on selle analoog igal aastal korraldatav Kõva Mehe jooks. Ma olen alati mõelnud, et kui lahe oleks sellisest asjast osa võtta. Kuid selles ürituses on üks osa, mis ei ole mulle kuidagi mokka mööda. See on kitsast tunnelist läbi pugemine… Mul on mingi klaustrofoobia vorm, sest ma ei kannata väga kitsaid kohti. Kui ma olen hästi kitsas kohas, siis peavad mu käed olema pidevalt silmade juures. Ära küsi, miks. Lihtsalt peavad. Kuid seal torus pead sa ju roomama ja ma ei saa käsi silmade ees hoida. Igal juhul on see selline üritus, millest ma tahaksin väga osa võtta, kuid tõenäoliselt mitte kunagi võtta ei suuda. Kuid äkki oleks see just vastupidi hea väljakutse ja asi milleks treenida. Mitte selle aasta oma, sest see on juba juulis. Kuid järgmise aasta Kõva Mehe jooks… Kui minuga ühineks näiteks kaheksa inimest, kes ütlevad mulle, et Henry- järgmisel aastal võtame koos sellest osa, siis me võtame järgmisel aastal koos sellest osa. Seega, kui annad endale oma sõna ja teed eesmärgi, et järgmisel aastal võtad koos minuga osa, siis ma selle ära ka teen. Anna mulle sellest teada. Päris lahe oleks mingi eriti suure seltskonnaga minna. See ei ole võidujooks, vaid väljakutse. Vähemasti Tough Mudder on sellise põhimõttega. Ma loodan, et Kõva Mehe Jooks ka. Suured lubadused minu poolt 🙂

3. Kui saaksid oma ülejäänud elu jooksul süüa vaid ühte sööki, siis mille sa valiksid?
Põhjenda!

Ma arvan, et see oleks arbuus või maasikad. Need on kaks asja, mida ma võiks kasvõi igapäev süüa. Tegelt ei või. Tegelt ma võin neid iga päev süüa, kui ma PEAN neid iga päev sööma. Ma ei kujuta ühtegi teist asja ette, mis mul kolmanda päevaga ära ei tüütaks. Loomulikult oleks targem valik piim, sest siia alla käiksid ju ka kodujuust, kohupiim, šokolaad, piim, keefir, kohuke jne. Kuid blogi pealkiri on fatsost fitsoks, mitte fatsost WTF-atsoks. Seega, kui ma peaksin ühe valima, oleks see arbuus. Küps arbuus… haha, mul hakkas praegu täiega peas protsess tööle, et huvitav, kas avaturul need mustad juba arbuusi müüvad…

4. Nimeta kolm asja, mida tahad, et sinu poeg sinult õpiks?

Minu poeg on juba nii palju asju õppinud nende kolme kuuga. Naiste võlumist- kõik naised, kes meile külla tulevad, on sillas… ja mu poeg meeldib neile ka. Oskab ennast ka hästi haledaks teha, kui ta midagi tahab ja ta saab selle ka nii, et ei pea voodist püstigi tõusma.

Kuid ma ei tahaks ennast siin kiita ja ma kirjutaks hoopis kolm asja, mida ma sooviks, et mu poeg veelgi paremini omandaks, kui mina.

Esiteks arvan ma, et mu elu oleks olnud palju lihtsam, kui ma oleksin elu jooksul suhtunud inimestesse ilma eelarvamusteta. Mul oleks palju rohkem sõpru, tuttavaid ja ma oleksin ise ka õnnelikum olnud, kui mul ei oleks olnud teatud inimeste suhtes negatiivset meelestatust, lihtsalt niisama. Kui mu poeg suudaks võtta kõiki võrdsena (olenemata kehakujust, seksuaalsest orientatsioonist, nahavärvist, vanusest, füüsilisest võimekusest, sõpruskonnast), siis ma arvan, et ma olen oma tööd hästi teinud. Ma tahan, et ta annaks alati inimesele võimaluse ja tal ei tekiks eelarvamust mingi stereotüübi suhtes. Üks mu parimaid sõpru on täna noormees, kelle kohta ma arvasin pool enda elust, et ta on ülbe ja ebasõbralik ja ma käitusin meie esimestel kohtumistel nii nagu ma käituks ülbe ja ebasõbraliku inimesega. Kuid õnneks oli mul võimalus teda paremini tundma õppida ja sa ei leia abivalmimat ja nutikamat noormeest. Tervitan siinkohal Maitu 😀

Üks asi küll, mida ma tahan, et mu poeg saaks pigem minult, kui Esileedilt, on lauluoskus. Ma ei laula väga hästi, sest mul puudub igasugune hääletreening ja ma ei oska nooti lugeda, kuid ma pean viisi ja mul on ok hääl. Olen pidevalt mõelnud, et peaks kusagile segakoori minema. Saaks ennast kuidagi muusikaliselt ka välja elada. Praegu on mul vaid kaks fänni- noorsand ja Esileedi. Kuid nad pole suuremad asjad soovilugude tellijad, sest nad tellivad ainult “Oi tönn, tönn, jorupill jonn”-i laulu.

Kolmas asi, ja ma näen, et selle ma olen talle edasi andnud, on uudishimu. Ma olen väga uudishimulik inimene. Ma tahan teada kogu aeg, mis ja mida. See võib olla ka sellest, et ma olen väga domineeriv inimene. Ma pean olema alati see pool, kes teab, mida teha ja mis saama hakkab. Mulle ei meeldi üllatused. Mulle ei meeldi väga käia pulmades, mis pole minu pulmad, sest mina pole neid korraldanud ja ma kardan alati, et mulle antakse mingi tobe amet, nagu lipuvalvur või tantsulõvi ning kogu mu õhtu on oht, et mina olukorda enam ei kontrolli. Seega ma loodan, et ta on uudishimulik ja ta tahab teada, kuidas ja kuhu miski käib. Mäletan, et olin vaid paari aastane (ma mäletan ise seda juhtumit) ning tahtsin teada, kas see nööp mulle ninna mahub. Mahtus küll. Ma ei tea, miks see ema nii paanitses, see tuli ju ise paari päeva pärast välja.

5. Kuidas teha häid nalju?

Ma olen ka seda alati teada tahtnud! 😀 Kuid tegelikult sa vist kiidad selle küsimusega minu nalju ja sa tahad teada, et kust mul need tulevad. Need tulevad nii, et ma räägin blogis nii, nagu ma räägiksin sinuga otse, kes sa loed. Kui sa istuksid siin minu kõrval ja me lobiseksime, siis ma räägiksin täpselt nii nagu ma kirjutan. Kui sulle meeldib kuidas ma kirjutan, siis sulle ka meeldib, kuidas ma räägin. Ma pean lihtsalt avanema. Kuid üks ingliskeelne ütlus on armastuse kohta ja ma vahetan lihtsalt ära sõna love ja asendan selle sõnaga good joke. Good joke is like a fart- if you have to force it, it’s probably shit.. Kuid ma arvan, et me oleme hästi palju mõjutatud keskkonna poolt, milles me oleme. Ütle, kes on sinu sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Mul on väga lahedad sõbrad. Võib olla ei tee kõik nalja, kuid neil on muud isikuomadused, mis enam kui kompenseerivad selle.

Kuid kellele auhind edasi anda. Ma loen küll mitmeid blogisid, kuid miskipärast ma peale lugemise nendega suurt ei suhtle. Eks ma ole suht gramps ka võrreldes keskmise terviseblogijaga. Vähemasti nendega, kelle blogisid ma loen. Ma loen regulaarselt umbes kümmet erinevat. Kuid vähesel määral olen suhelnud Margitiga. Tal on selline hea põhjalik kirjutamisstiil. Ta ei targuta, ega ürita mulle midagi õpetada, vaid räägib enda tegemistest. Väga vahva oli tema Tai reisi kirjeldus. Seega, Margit, võta aga vastu!

1. Kui sa oleksid ühes asjas väga väga hea. Maailma parim. Mis see oleks ja miks?
2. Mida sa õppisid raamatust 50 halli varjundit? Mis on su ootused nüüd meestele? (Kui sa pole lugenud, mida sa nagunii oled, siis, mis sarju sa jälgid?)
3. Kelleks sa väiksena tahtsid saada ja kelleks sa nüüd saada tahad?
4. Mis on sinu viisaastaku plaanis?
5. Missuguseid blogisid sa jälgid ja miks (mis sa neist saad?) Nimeta näiteks 3-5 tükki

Loodan, et issias (ishias) pähe ei löö

No nii. Ma nüüd jälle platsis ja kirjutan, et mida Henry teeb. Tähelepanelikum lugeja võis märgata, et eelmisel nädalal ei tulnud uut postitust. Mu moraal oli lihtsalt nii all, sest ma arvan, et mul oli istmikunärvi põletik. Vähemasti, kui ma peaks endale diagnoosi panema, siis ma oleksin pannud just selle. See on selline ebamugavustunne, mis kiirgab kannikast iga päev eri kohta. Täna on näiteks mul alaselg tulivalus. Eile oli kannikas, päev enne reie tagakülg.

Seepärast jäi ka nädala teinepool trennivabaks. Reedel natuke liigutasin ja käisin selle aasta esimesel jalgratta sõidul. Väga mõnus oli, kui välja arvata see, et tuul oli ikka kuramuse külm. Kohapeal seistes ei saa arugi. Alles siis, kui vastu tuult väntad, tunned, kuidas see kontidest läbi võtab. Ma olen suht kindel, et see ettevõtmine kiirendas ishiase süvenemist.

Kuid sain kätte kaua oodatud kingituse, mille õde mulle saatis. Sain temalt kaamera, mida olen ammu endale soovinud. Paaril korral selle isegi peaaegu ära ostnud, kuid siis selle soovi taas alla surunud. See on selline actionkaamera, mida saab igale poole kinnitada. Igal juhul nüüd ma luban, et ma teen videoid tihedamini. Kuid teie võiksite mind siinkohal aidata ja öelda, mis teemal teid videod huvitavad- kas minu treeningud? Kokkamine? Niisama mõtted? Kuidas ma magan? Vett joon? Tolmu imen? Oleksin väga tänulik. Narr oleks head kaamerat raisku lasta.

Söömisega läheb mul suurepäraselt. CrossFiti seltskond alustas paleo 30 päeva väljakutsega ja ma algul mõtlesin, et teeks ka uuesti läbi. Kuid ma otsustasin teha selle mööndustega. Ma ei söö valget jahu ega ega rafineeritud suhkrut, ei piimatooteid, ega valmistoite üldse, kuid ma jätsin oad, herned, täistera tooted. Seega, ma väldin tooteid, mille puhul ma tundsin juba eelmise väljakutse ajal, mis ei teinud mulle head.

Tegin muide siis ka eile ahjus pardikoiba õhtuks ja juurde tegime salati, mille mõtlesime välja paar päeva tagasi. Eile tuli see samuti super hea. Tegin video ka sellest. Kuna ma kasutasin võõrast muusikat, siis Youtube blokeeris selle Saksamaal ära. Nii et sorry Heidi, pead Simpsoneid vaatama selle asemel vist.

Tahtsin lihtsalt öelda juurde, et see on väga lihtne ja kiire salat. Kikerherned on väga toitvad ja põhimõtteliselt ei tunne sa seda salatit süües mitte mingit vajadust kartuli, riisi ega muu süskari järele. Rõhutan ka seda, et kui te lisate salatitele oliiviõli, siis seda ei kulu palju ja seepärast kutsun üles investeerima sellesse natuke rohkem. Meie ostame enda oliiviõli sõbranna käest, kes toob neid Eestis maale. Kuna pole kordagi kvaliteedis pettuma pidanud, siis julgen ka soovitada. Tema lehe võib leida siit. Ma olen lihtsalt poes nende odavate seast nii palju kräppi saanud.

Rääkisin siin ka, et ma tahan blogis viia sisse muudatused, et see muutuks nii mulle kui sulle loogilisemaks. Selleks mõtlesin muuta kujundust ja teha see selliseks, et mulle endale ka meeldiks. Kuid ma avastasin, et wordpressis ei saagi tuua kujundust väljast poolt, vaid peab kasutama nende tasuta stocke või siis nende tasulisi. Ehk siis mul tuleb vist liikuda isiklikule domeenile. Tüütu, aga mis teha.

Eile, kui üritasin last magama saada, siis ma ei tea, kuidas Esileedi seda teeb. Mida rohkem ma pingutasin, seda vähem unine ta tundus. Itsitas ja naeratas lakkamatult. Täna üritasime ajakirjale paar pilti saada selliselt, et ta vaataks kas kaamerasse või siis vähemasti naerataks. Võimatu! Seda võib näha ka postituse esimeselt pildilt.

Kuid ootan teie ettepanekuid, et mis oleks teile põnev näha videotes. Tagasiside oleks väga tänuväärne!

Respekt

Pealkirja põhjal võiks järeldada, et täna ma räägin austusest. Mitte päris. Eelmisel nädalal antud lubadusest sai kinni peetud. Ma tõepoolest sain aasta võrra vanemaks. Success! Tegingi siis kaks ühes- pidasime noorsandi katsikuid, kui ka tähistasime väikest viisi ka minu vananemist. Külalisi palju ei olnud- vaid sõbrad, kellega tihedamalt ja igapäevasemalt suhtleme. Kokku käis ehk 20 inimest. Alati on seda kutsutavate nimekirja keeruline koostada, sest kuhu sa tõmbad joone. Tõmbasimegi joone sealt, et kes kutsub või kutsuks meid, ehk, kelle üritusele me õigustatult ootaksime kutset, neid ka kutsusime.

Kuid juhtus midagi, mida minuga eriti tihti ei juhtu. Ma jõin alkoholi! I KNOW (Monica Gelleri häälega)! Ma ei joonud küll palju, õhtu peale ehk 4 rummikoksi, kuid kuna ma polnud ammu enam alkoholi tarvitanud (viimati vist eelmise aasta juunis, sõprade pulmas), siis nendest neljast koksist piisas täiesti. Mingil hetkel jäin ma suisa nii jokki, et tuli korraks suisa hullumeelne mõte, et läheks tantsima. Viskasin siis endale klaasitäie külma vett näkku ja andsin endale kõrvakiilu ning istusin laua taha tagasi. Napikas.

Kuna Esileedi arvas, et laps peaks magama vaikuses, siis viskas ta meid kodust kella poole kümne ajal välja. Läksime edasi piljardit mängima, kus ma avastasin, et baaris tuleb rummikoksi eest välja käia poole mähkmepaki hinna. Kuid, mis iganes põhjusel, otsustas seltskond edasi minna ja järgmine, ühtlasi viimane peatuspaik oli sel õhtul Sõbra tänava Maximaga ühes hoones asuv Sõbra baar.

Kuna minu soov oli chill õhtu, siis näris mu hinges kahtlus, et äkki see Sõbra baar ei ole parim koht, kus vaikselt elu üle arutleda. Selle asemel sattusime kohta, kus muusika oli nii valju, et ei kuulnud enda mõtteidki, kus ukse peal turvamees sind õrnalt läbi kabistas, et keelatud kraami leida ja kus laval laulis täiel häälel ansambel Respekt. Kuna ma pole ehk kõrtsimuusikaga väga kursis, siis minu jaoks oli üllatus, et terve lavaesine oli andunud ja kaasalaulvaid fänne täis. Nüüd ma vist liialdan, sest lava oli väike ja neid pühendunud fänne oli ka ehk viis.

Koht iseenesest oli nagu kõrts ikka, kuid inimesed olid hästi eripärased. Oli nii püsse, kui ka jõmme, nii kummikutega maamehi (liialdamata), kui dressipükste ja mokassiinidega vanakooli tüüpe. Igas vanuses, igas kaalus. Seepärast tunduski hästi kummastav, et kuidas nii erinevad inimesed naudivad ühesugust pidu. Igal juhul jättis hea tunde, et tavapärast silmakirjalikkust oli seal naa vähe.

Öösel koju jõudnuna sain ma teada, et täna on minu asemeks elutoa diivan. Hommikul mulle siis meenus, miks ma alkoholi enam ei joo. Mul ei olnud küll halb, aga mul oli väga raske. Energiat polnud, pidev väsimus ja keskendumisraskused. Ma olin kunagi väga suur pidutseja. Vanuseni 25 käisin ma Eestis elades väljas vast 2-3 korda nädalas. Loomulikult käis sellega kaasas alkohol ja suurenenud suitsetamine. 25 eluaastaks suitsetasin ma keskmiselt 2-3 pakki päevas, iga päev. Sellepärast ma ei suutnudki uskuda, et ma suitsetamisest lahti sain, sest ma ei veetnud ärkvel olles tundigi ilma suitsuta. Nüüd ongi elus täielik pööre, ma ei tarbi enam alkoholi, ma mitte ainult ei suitseta, vaid minu tööks on aidata inimestel vabaneda suitsetamisest nii nagu minagi sellest lahti sain. Ainuke, millega ma olen hetkel veel tegelemas on see liigne rasv mu kehal. Kuid ka see on kulgemas ja aina kenamini.

Rääkideski kaalu teemal, siis ma olen veits formaati muutmas ja muutmas enda blogi. Ma tahan seda teha natuke konkreetsemaks ja panna seda enda ning lugejate jaoks natukene paremini tööle. Hetkel on see muutunud mul justkui tavaliseks mõtete blogiks ja tervise pool ei olegi nagu enam täiesti eraldiseisvalt esikohal. Kuid see on täpsemalt välja töötamisel ja loodetavasti paari nädala jooksul saab paremini selgeks, mida ma silmas pean.

Ma alustasin eelmist lõiku lausega “rääkideski kaalu teemal”, kuid ei rääkinud sõnakesegagi kaalu teemal. Ma võiks poliitikasse minna. Kuid treening läheb suurepäraselt. Loodan, et peagi kaob ka see kõle tuul ja ma võin hakata jalgrattaga sõitma. Noh, ma võin praegu ka, aga mitte ei taha. Toitumine läheb ka päris hästi. Ma pole veel sada protsenti seal, kus ma tahaks, kuid seda seepärast, et täna on mul kolmas suhkruvaba päev ja viimased paar päeva olen ma tundnud võõrutust- pidev selline tunne, et tahaks midagi. Seepärast on mu söömine selline, et ma söön küll häid asju, kuid kogused pole õiged, sest alateadlikult üritan täita seda tühja kohta, seda midagi on puudu tunnet, mille tekitas suhkur. Kuid täna oli juba eelmise kahe päevaga võrreldes palju kergem ja keha on vist omaks võtnud, et suhkrut enam peale ei tule ning mingit suurt võõrutust täna enam ei tundnud. Seega kõik on minemas kenasti.

Sel nädalal jätkan eelmisel nädalal püstitatud eesmärki teha päevas 30 kätekõverdust ja 50 kükki.

Kuid loodetavasti peagi blogi uuel kujul ja loodetavasti põnevam. Mis? Veel põnevam? On see võimalik? On! Kõik! Tsau!

Aga mul tuleb sünnipäev!

Kuna ma sel nädalal ei ole pilte teinud, vürtsitan ma seda gif piltidega. Kes ei tea, mis on gif, siis need on sellised liikuvad fotod. Sellised nagu tänases postituses.

Selle nädala pühapäev päädib mul sünnipäevaga. Mulle sünnipäevad meeldivad. Eriti minu omad. Ma juba tean ka, mis ma sünnipäevaks saan ning ma olen väga elevil. Üks kingitus pannakse mulle sel nädalal teele suisa Kanadast. Mulle küll meeldib kingitusi saada, kuid kui keegi küsib mult, mida ma soovin, siis tekitab see minus alati nii kahetisi tundeid. Ühelt poolt on ju alati midagi tore saada, kuid teiselt poolt ei ole ma seda ju mitte millegi muuga ära teeninud, kui see, et ma olen aasta vanemaks saanud. Sellepärast ei küsi ma kunagi endale kingitusi ja ma ei pea neid kunagi iseenesest mõistetavaks ning mu saamisrõõm on alati siiras. Kui kingitakse, siis järelikult olen ma nende silmis selle ära teeninud ja on ainult boonuseks.

Hea uudis on see, et ilm on õues ilusaks läinud. Halb uudis on see, et kuna väljas on ilusaks läinud, siis juba hakkavad osad mehed selleks hooajaks korvpallist loobuma ning meeskonda on üha raskem kokku saada. Õige pea asendub siis meie iganädalane korvpallitrenn jalgpalliga ja see ei valmista mulle üldse head meelt.

Ma arvasin varem, et mulle meeldib ka jalgpalli mängida, kuid enam mitte nii väga. Alguses meeldis mulle see, et tase oli ühtlaselt kehv ja ma suutsin ennast aeg ajalt isegi veenda, et vahi, ma polegi nii koba. Kuid mida aega edasi, seda enam lisandus uusi mängijaid ja aina enam lisandus häid mängijaid, kel on oskus, kiirus, tehnika. Eelmisel aastal avastasingi ma end ühes mängus olukorras, kus ma sain kogu mängu jooksul vaid korra palli puudutada ja sedagi seepärast, et minu ees mängiv noormees oli veel kobam kui mina ja lõi pallist mööda ning pall veeres minuni ja jäi täpselt minu ette seisma.

See oli minu jaoks täiesti ootamatu. Kui sa oled ikka terve mängu palli mängimise asemel tegelenud mõtetega, et huvitav, kui ma siia telgi üles paneksin ja sisse magama läheksin, kas midagi muutuks, sest tegelikult, kui pall nagunii minuni ei jõua, siis pole vahet, kas ma vedelen telgis, või jooksen siin ringi, üritades kasulik olla, siis kui pall sinuni jõuab, siis ei ole sa selleks valmis. Nii ma siis seisingi seal sekundikese, mis tundus terve igavikuna, mõeldes, mis oleks parim, mida ma selle palliga teha saaksin. Ma võiksin püüda triblada mängijast mööda, et anda üks hea läbisööt mõnele ründajale. Ma võiksin teha pette paremale ja sööta vasakule teisele kaitsjale. Ma võiksin vastujooksvale ründajale õla vastu panna ja palli temast eemal hoida, et näha mõnd avanevat mängijat, kellele sööt anda. Nii palju mõtteid selle sekundi murdosa jooksul ja ma kaalusin ning leidsin, et “Henry, wtf! löö see minema!!!” ning ma lõin palli täie jõuga enda juurest minema. Ma lõin ta minema, sest palli minema löömine on üks vähestest asjadest, mida ma jalgpalliga teha oskan.

Rohkem pall minuni ei jõudnud. Üldse jõudis sel päeval pall meie väljakupoolele väga harva, sest meie meeskonnas oli paar osavat meest, kes võtsid kõik pallid vahelt ja põhimõtteliselt oli meie meeskond kogu aja ründes. Nii ma siis passisin seal ja kaalusin parimat telgi ülespaneku kohta. Kuid ma mõtlesin ka seda, et pallimäng peaks olema minu jaoks põnev ning igas spordis pead sa saama aegapidi paremaks, kuid see ei olnud minu jaoks ei põnev ning mul ei olnud võimalustki paremaks saada. Otsustasin, et rohkem ma ei lähe.

Selle asemel sõitsin jalgrattaga ja seda teen ma tõenäoliselt ka sel aastal. Ma juba pumpasin rattal kummidki täis. Üks asi, mida ma rattasõidu juures ei igatse on valus tagumik. Mul on küll ratturi püksid, millel on pehmendus hargi vahel, pluss lisaks katsetasin ka pehmemat sadulat. Kuid ei midagi. Tagumik harjub küll aegapidi ära, kuid peale 30km on ikka tagumikul selline tunne nagu oleks seal midagi väga hirmsat juhtunud. Tunne on sarnane sellega, mida tunneb see mees siin pildil. Ma ei väsigi niivõrd füüsiliselt ära, kui, et tagumik lööb tuld.

Ostsin möödunud nädalal endale läbi Kuldse Börsi ka kaks uut sangpommi. Minu jaoks uut. Sangpommid ise olid vanad. Ma väga loodan, et need polnud kusagilt varastatud, aga kogu see tehing jättis väga kahtlase mulje küll. Leppisime kokku, et tulen tema maja juurde, mis asus Tallinnas Lasnamäel ja helistasin, et olen kohal. Järgmisel hetkel tuli ei tea kust välja must mersu jäi minu ees seisma, tõstis pagasnikust kaltsude alt välja kaks sangpommi. Vaatas ringi, et ei oleks liigseid silmi jälgimas ja andis mulle pommid üle ning mina talle raha, mille ta miskipärast välkkiirelt taskusse pistis. Igal juhul on mul nüüd nii kaks 16 kilost, kui kaks 24 kilost sangpommi. Mis ma nendega teen näete peagi, kui kingitus Kanadast pärale jõuab. Ma olen kingi pärast nii elevil, et olen seda mitu ööd uneski näinud.

Esileedi oli natuke õnnetu, et tema seda kinkida ei saanud, sest tema tahtis olla see, kelle kingitus mu silmad kõige enam särama paneb. Mis puudutab üldse mulle kingituste tegemist, unustab Esileedi tihti ära, et raha ei kasva puu otsas ja seda konkreetset kingitust me nagunii endale lubada ei oleks saanud ning oleksime pidanud järelmaksu peale võtma. Pealegi kallis naine ja mu kahekuuse lapse ema, sa tegid mulle juba sel aastal parima kingituse, mida oleksin kunagi loota osanud- sa kinkisid mulle kruvikeerajate komplekti. Kuid mis kingitus see täpsemalt on, sellest räägin siis, kui see kohal on. Igal juhul, kallis õde, aitäh sulle ette juba 🙂

Kuid varem üles võetud eesmärkide püstitamine on jäänud kuidagi soiku ja äratame selle uuesti üles sel nädalal ja järgmise nädala eesmärk on iga päev sooritada 50 kükki ja 30 kätekõverdust. Iga päev. Viimane kord kui ma tegin 50 kükki siin mõni nädal tagasi, olid mu reied veel terve nädala valusad. Ometi CrossFitis oli 50 kükki tavaline soojenduse eelne soojendus. Ma ei julgegi eriti CrossFiti tagasi minna, sest ma tean, kui palju ma olen taandarenenud, kuna pole seal 3 kuud järjest käinud. Aga näis. Katsun end ikka ühel hetkel kokku võtta.

Kui sul jäi puhtjuhuslikult lugemata mu viimane postitus isablogis, siis siin see on.

Loodan, et ka sinu nädalavahetus tuleb rõõmus ja kui ei ole rõõmus, vaid hoopis õnnetu, siis meenuta, et kusagil on Henry, kes võtab kingitusi vastu ja naerab. Ehk muudab see sinugi tuju paremaks.