Tegelikult tuleb vist sellega arvestada, et päevad pole vennad. Mõned päevad lihtsalt lähevad nihu. Oligi mu eelmine postitus just sellest, kui suurepäraselt mul läheb ja kui palju energiat mul on. Tegin juba suured plaanid, mis saama hakkab ja mis treeninguid ma juurde võtan. Ja siis ma jäin haigeks. Täna on kolmas päev ja ma tunnen end juba palju paremini, kuid selliste inimlike faktoritega ei oska lihtsalt kunagi arvestada.
Eelmisel nädalal proovisime sõpradega CrossFit trenni. Selle tunni jooksul, mis me seal veetsime, tegin ma vist rohkem kükke kui viimase aasta jooksul kokku. Igal juhul oli järgmisel päeval reites ja tagumiku lihastes selline mõnus lihasvalu. Ülejärgmisel selline tunne, et tagumik tahab kohe küljest ära kukkuda. Mul oli otseses mõttes valus tagumikul istuda. Kolmandal päeval peale trenni imbus minusse paanika, et kas see valu ei kaogi kusagile ära- ma olin põhimõtteliselt valmis testamenti kirjutama. Neljandal päeval tuli naeratus näole tagasi, sest valu taandus ja ma tundsin ennast taas tugevana. Erinevad treeningud treenivad erinevaid lihasgruppe ja mul on väga hea meel, et lisaks jõusaalile leidsin ma enda jaoks ka CrossFiti.
Kuid koht, kus ma tunnen, et ma olen jätkuvalt haavatav, on toitumine. Ka mina kasutan populaarseimat vabandust- et mul ei ole aega planeerida söögikordi. Kuid tegelikult ei ole see tõsi. Vastupidi, kui ma planeeriksin enda söömisi, jääks mul tõenäoliselt rohkem aega üle. Kuid erinevate ürituste tõttu lahkusin ma mingil hetkel radadelt, et pakkuda endale toitu, mida keha vajab ja sõin ilma mõtlemata, mida see mulle teeb. Kuid siin ongi minu arust see, mis muudab selle projekti erinevaks tavalisest dieedist- see on elustiili muutus. Sa ei saagi alati süüa seda, mida sa vajad ja pead leppima ehk mitte niivõrd kasuliku toiduga. Oluline on see, kuidas sa sellega tegeled. Kas sa jääd taas sinna mugavustsooni ja ahmid endasse toitu, mis ei tee muud, kui erutab hetkeks su maitsemeeli, kuid mille söömise tagajärjel oled sa väsinud, õnnetu ja paks. Või sa võtad teadmiseks, et “sorry, keha, et ma täna sind vaevan, kuid homme annan ma sulle taas seda, mida sa vajad”. Need on asjad, millele ma varem kunagi ei mõelnud.
Olen hakanud avastama asju, mida ma varem paaniliselt kartsin. Näiteks fenkolit, juursellerit ja pastinaaki. Võtsime esileediga endid kokku ja tegime sellest isegi endale suppi ja see oli… VÄGA HEA! Võib olla oli osaliselt ka asi selles, et minu ootused olid väga madalad. Ma eeldasin, et see tugev aniisi hais hakkab üle pea käima ja ma pean suppi sööma kinnise ninaga. Kuid see supp tuli suurepärane ja juurseller ning pastinaak asendavad oma tekstuurilt täielikult kartulit. Ma arvan, kui keegi, kes oleks seda suppi söönud, poleks teadnud, et seal pole kartulit, vaid on pastinaak, siis ta poleks vahest ka aru saanud.
A mida Henry teeb? 