Petuvärk

Ma nüüd hädaldaks veidikene. Kuid enne, kui ma kurtmiseni jõuan, räägin natuke tagamaadest. Selle projekti üks suurimaid kasusid on olnud minu jaoks silmade avanemine. Silmade avanemine selles mõttes, et ma olen mõistma hakanud kogu seda rämpsu, mida meile poodides toidu pähe müüakse. Igasugu maitselised ja lõhnalised asjad on jama. Võtame esimese, mis pähe tuleb- näiteks apelsini nektar. Mida see tähendab? Mida see nimetus sulle üldse ütleb? Esimene asi, mida sa võid kindlalt teada on see, et see on apelsini maitsega. Kas see tähendab, et seal on apelsini sees? Tõenäoliselt mitte. Tegemist on suhkruveega ja sellele on lisatud apelsini maitselist vedelikku, et see joodav oleks. See selleks. Kui sa oled endale selgeks teinud, et see on täielik petukaup, siis see ei häiri sind. Kuid kus müüakse nektareid poodides? Mahlariiulites. Ja kui sa ei keskendu sellele jutule, mis paki peal on, siis sa võidki aastaid seda jama endasse lürpida teadmata, et sa jood suhkruvett, millele on lisatud apelsini maitselist ollust, et sa seda ostaksid. Isegi paki peal oleval pildil on värsked apelsinid. Eriti, kui nektaritel ja mahladel pole muud ühist, kui, et nad on mõlemad vedelad. Nii nagu ka juuresolev pilt. Lastele loomulikult meeldivad jänesed ja kollane värv paistab kaugele välja. Samuti meeldivad lastele VÄGA magusad asjad. Kuid kuidas lollitada vanemat ja panna ta ostma kahjulikku asja. Ütle talle, et see on kasulik! Lisaks loomulikult intensiivne telereklaam, et laps seda ka ise nõuaks! Üks kuuendik paki esikaanest ütleb, et seal on kaltsiumi, rauda ja kaheksa erinevat vitamiini. Unustatakse öelda, et need kaheksa vitamiini on uputatud tohutusse suhkruhunnikusse.

Tegelikult nad suudavad täna millele iganes panna ükskõik, mis maitse ja inimesed ostavad, sest kogu toiduainetööstus teeb pidevat ajupesu, et asi on maitses. Nad suudaksid ka koera junnil halva maitse ära võtta, lisada sellele näiteks maasika lõhna ja maitse. Kas me siis sööksime seda? Miks mitte, kui me keskenduksime maitsele, mitte sellele, mida me sealt toidust saame. Kui pandaks ka üks kirss veel sinna sisse, saaks ka pakile kirja panna, et see on lisaks orgaanilisusele ka väga kasulik, sest seal sees on päris kirsid.

Seega, ma olen väga palju viimasel ajal keskendunud sellele, et toit, mida ma söön, et ma teaksin, millest see tehtud on. Kui ma loen sildilt ja seal on kirjelduses asju, mille olemasolust ma teadlik enne polnud, siis kust peaks minu keha aru saama, mida ma sisse ahmin. Seega ostan ma vaid värskeid tooteid ja kui toote kirjelduses on enam, kui viis koostisosa, siis seda ma ei osta. Miks peaks keegi nii palju vaeva nägema, et muuta miski söödavaks? Järelikult pole see söömiseks mõeldud.

Kuid nüüd siis kurtmise juurde. Kas te olete viimasel ajal pirni hindu vaadanud? Täiesti uskumatu. Ma olen väga suur pirnisõber. Ma võiks neid vist tõesti iga päev süüa, ilma, et nad mul üle viskaks. Meie põhiline kodupood on Rimi ja paar päeva tagasi olid seal poes Conference pirnid otsas. Mulle meenus, et eelmisel päeval olin ma just käinud Prismas ja ka seal olid väga ilusad pirnid ning sama hinnaga, mis Rimis (2.63€ kui ma ei eksi). Läksin siis Prismasse ja üleöö oli nende hinnaks saanud 3.15€. Täitsa pekkis, kus ikka röövivad- teavad, et neil, kes pirne taga ajavad ei ole valikut- me ostame selle hinnaga , mis müüakse. Olen suht kindel, et kui Rimi oma tarneprobleemid ära lahendab, siis langetab ka Prisma kohe oma hinnad vanale hinnale tagasi. Võib olla lisab ka kollase sildi, kuhu märgivad “hind enne 3.15€”.

Nii, kurtmistega on nüüd ühel pool. Eelmisel nädalal läks kõik kenasti. Käisime esileediga näiteks Maamessil. Võiks arvata, et mina suur tugev mees käin huviga seal traktorite vahel traktorite võimsuseid uurimas. Kuid kahjuks on tõsiasi see, et jumal või geenid on mind ilma jätnud igasugusest tehnilisest huvist. Ma küll noogutan alati kaasa, kui keegi maamees mulle oma vastsoetatud kombainist või künnitraktorist räägib, kuid mõtetes on ikka: “huvitav, mis juhtuks, kui ma lihtsalt järsku pikali langeks ja liikumatult lamama jääks kolmeks sekundiks ja siis järsku püsti tõuseks ja edasi kuulaks- kas ma suudaksin mehe uskuma panna, et see oli tema enda fantaasia ja mingit kukkumist pole toimunud”. Mul käivad vahel sellised veidrad mõtted peast läbi. Eriti kui mul igav on ja keegi mulle parajasti midagi tehnilist räägib.

Kuid maamess iseenesest oli väga lahe. Isegi hoolimata traktoritest ja muust igavast jamast. Sest seal olid loomad. Loomad seevastu pakuvad mulle väga huvi. Ma oleks tahtnud patsutada igat lehma, keda ma seal nägin, kaisutada igat kitsetalle ja vabaks päästa iga Chinchilla, keda tapmiseks eluaeg puuris peetakse. Ma mõistaks, kui me sööks nende liha. Kuid neid kasvatatakse vaid kasukate pärast- miski, millele on ammu leitud alternatiiv. Eriti haige oli see, et elusa looma puuri kõrval müüdi nende kasukatest tehtud tooteid. Kuid ma siis käisin ja puudutasin igat looma, keda sain. Kindlasti loomadele väga meeldib, et keegi võõras aina käib ja näpib neid. Seepärast nad kõik puuri tagumistes otstes aega veetsidki ja ainus, keda ma siis puudutada sain, oli üks lehm. Oleksin ka üht hobust soovinud silitada, kuid esileedi põhimõtteliselt rippus mu käe otsas ja oli valmis vajadusel ka nutma puhkema, et ma sellele hobusele liiga lähedale ei läheks.

Veetsime messil hea kaks tundi ja lõppes see nii nagu alati- esileedi hakkas käituma nii nagu mina hakkan peale veerandit tundi riidepoes. Ta hakkas valjul häälel nõudma, et me peame kohe ära minema. Selles mõttes oleme me täiesti erinevad- ta võib shopates veeta tunde ja tunde, kuid laadal väsib vähem, kui veerand tunniga. Mina võin veeta laadal kasvõi terve päeva, kuid nii kui poodi satun, saab mul 10 minutiga jõud otsa ja ma tunnen sõna otseses mõttes, kuidas ma surema hakkan.

Kuidas möödus mu kaks suhkruta nädalat?

Sain juba mitmeid kaebusi, et ma nii harva postitan. Ma tean, olen laisk kirjutaja olnud ja ma võtan endale eesmärgiks kirjutada tulevikus igal nädalal. Ma plaanisin juba eelmisel nädalal miskit kirja panna, kuid otsustasin, et kuna see suhkruvaba kaks nädalat ei olnud veel möödas, siis kirjutan sellest siis, kui sellega ühel pool on.

Eesmärk oli vältida suhkrut kaks nädalat. Täpsemini, rafineeritud suhkrut ja seda igas vormis- olgu ta lisatud toidule, marinaadidele, või kuidas iganes. See tähendas siis, et ma pean hoiduma igasugusest valmistoidust, sest nad lisavad seda igale poole. Käisin Maximas ja küsisin, kas see soolalõhe, mida nad müüvad, kas seal on kasutatud ka suhkrut. Müüja tegi suured silmad ja ütles, et kes siis soolalõhele suhkrut paneb. Ma omalt poolt vastu, et vahel asjade soolamisel pannakse ka suhkrut, et soolast maitset tasakaalustada. Selle peale vastas müüja kavalalt naeratades, et tegelikult pannakse ju suhkrut kõikidele toitudele. Ma siis ei saanudki aru, kas kalal oli suhkur juures või mitte. Siis lisas müüja veel ühe repliigi, mis ajas mu mõtted veel enam sassi- et kalale ei pea panema ainult soola ja suhkrut, vaid võib panna ka sidrunit. Lühemalt, ma sain suure hulga informatsiooni nii, et ma ei saanud kuidagi targemaks :).

Kuid kuidas see kaks nädalat suhkruta siis möödus? Kui ma peaksin end viie palli süsteemis hindama, siis ma paneksin endale hindeks 4+. Esimese nädala esimestel päevadel tundsin ma tõepoolest suhkruvõõrutust ja kuna ma olin harjunud iga päev läbi mingite toitude enda kehale suhkrut andma, siis oli algul tõepoolest olemine selline ebalev ja õõnes. Kuid paari päeva möödudes kadus põhimõtteliselt igasugune kiusatus magusa järele. Esileedi sõi nii mõnigi kord kooki või kommi ja minu poolest oleks ta võinud seal samahästi kui söetükke järada- mul ei olnud sooja ega külma. Ma tahaks nüüd panna siia ühe pildi sellest õhtust, kui me käisime sõpradel külas ja seal pakuti šokolaadi fondanti (võõrutuse esimestel päevadel), kui esileedi sõbrannaga otsustasid oma šokolaadiste hammastega kaamerale poseerida. Kuid ma kardan, et ma ei saa seda teha, sest esileedi huumorisoon on nagu ta on. Baskini mantlipärijaks ta ei kõlba.

Kuid teise nädala lõpus käisime me mu sõbra sünnipäeval ja ta naine (kes on ka meie sõber) on fantastiline kokk. Tema salatid on alati suurepärased ja nii ka seekord ning alles hiljem mõtlesin ma järele, et ka majoneesis on ju suhkur. See oli siis minu libastumine kahe nädala jooksul. Vähemasti ei söönud ma seal kooki, mis nägi ka nagu ulmehea välja ja seda kinnitas läbi toa kostuv rahulolev tordisööjate mõmin. Valetan, järgmisel päeval läks veel veits vussi, kui me esileediga Tallinnas käisime ja meil on saanud traditsiooniks, et me käime siis alati mõnes väga hea teenindusega restoranis söömas. Ka seekord ja see grillliha marinaad sisaldas kindlasti suhkrut. Seega üldkokkuvõttes ei läinudki väga halvasti.

Ma mõtlesin, et kui see kaks nädalat läks nii libedalt, et ma teen siis teise kaks nädalat otsa. Ma ei hoia nii rangelt kinni suhkru mittesöömisest, vaid katsun teha valikuid, mis…. ah mis ma ajan- järgmised kaks nädalat on mu eesmärk vältida jätkuvalt täielikult rafineeritud suhkrut.

Ka trenn läheb ladusalt ja ma tõepoolest olen täiega trenne nautima hakanud ja just intensiivseid trenne. MyFitnessi jõusaalis üritan puhkemomendid hoida maksimaalselt lühikestena ja tõsta raskuseid, et peale trenni oleks tunda, et trenn on tehtud. Crossfit trennis pingutan ma niigi maksimaalselt, sest seal ei ole teistmoodi võimalik. Tänase trenni kirjeldus näiteks CrossFitis: 30 minutilist seeriat. Igaüks valis endale eelnevalt taseme, kas hüppad (hüppenööriga) minutiga 60, 80 või 100 korda. Minutiga hyppad oma korrad ära. Kui jōuad valmis enne, kui minut täis saab, saad ülejäänud aja minutist puhata. Kui ei jōua, siis ei jōua. Kokku siis pool tundi hüppamist põhimõtteliselt. Nagu sellest veel vähe oleks siis peale seeriaid enne venitusi ka veel 25 kordust ühte kõhulihaste harjutust. Kuna minu kehakaal ei lase veel väga vabalt hüpata, siis tegin ma 40 hüpet minutis ehk kokku poole tunniga 1000 hüppenööriga hüpet. Kõvemad mehed tegid seal 3000. Mu särk ei ole veel kunagi peale trenni niiiiii märg olnud. Lisan ka kaks pilti. Üks on enne ja teine peale trenni. Kumb on kumb, jääb teie arvamiseks. Kuid see ongi vist see trennisõltuvus millest räägitakse, kus sa tahad aina suuremaid ja suuremaid doose, sest väiksem pingutus ei paku sulle enam sama emotsiooni.

Igal juhul ma luban siis kirjutada iganädalaselt ja teen järgmiseks nädalaks mingi video ka, kui Keijo kunagi mulle statiivi otsustab tagasi tuua (Vihje! 🙂 ).

Tsau!

No sugar

Sain eelmisel nädalal vanemaks jälle. Tegelt see juhtub vist iga päev, et ma jään päevakese vanemaks. Huvitav ongi see, et sa saad iga päev ühe päeva võrra vanemaks ja siis ühe korra aastas ei ole sa mitte päeva võrra vanem, vaid terve aasta. See juhtus siis ka minuga. Tähistasime nii, et ma käisin mööda apteeke ja poode esileedile salvrätikuid ja tablette toomas. Lühemalt, me ei teinud mitte midagi muud kui kuulasime, kuidas esileedi köhib ja neljakihilisi taskurätikuid raiskab. Õhemad ei sobivat.

Mõtlesin, et postitan eile, kuid siis ei oleks mu jutt eriti tõsiseltvõetav olnud. Aprilli nalju ma ka eriti ei teinud. Lihtsalt moepärast ütlesin esileedile, kui kell sai 00.01 1. aprillil, et tal on justkui markeriga põsepeal triip. Kuid peale paaritunnist süljega näo hõõrumist hakkas mul tast kahju ja ma lõpetasin selle tsirkuse. Haigete inimeste üle vist ei ole ilus naerda, kuid ta tundus juba palju tervem.

Treeningutega läheb ikka kenasti. Jätkuvalt käin kolmel päeval nädalas MyFitnessis jõusaalis, kahel korral nädalas mängin korvpalli ja nüüd lisasin enda treeningutele ka CrossFiti kahel päeval nädalas. Lihased on mul alati kiiresti kasvanud. Küll ei taha rasv nende eksponeerimisele teed teha. Kuidagi olen saavutanud platoo. Kaal ei taha liikuda. Kuid selle põhjuseid ei tule kaugelt otsida. Minu ellu on tagasi hiilinud näksimine.

Seepärast otsustasin ma ette võtta konkreetse toitumiskava ja proovida sellega, kas midagi muutub. Täna hommikuks sõin putru täistera kaerahelvestest marjadega. Puder sobibki mulle sellepärast, et see hoiab kõhu maru kaua täis. Rääkisin siin ühe toitumisspetsialistiga ja ta selgitas mulle väga arusaadavas keeles, miks kiirhelbed on jama. Mul on palju lihtsam hoiduda halvast toidust, kui ma saan aru täpselt, miks ta on halb ja kuidas ta kehas reageerib. Kui mulle öeldakse, et ära söö seda, sest see teeb paksuks, või, et see on kahjulik, siis ei anna see info mulle midagi. Ma vajan selgitusi ja põhjalikke :).

Lisaks tegime ühe sõbrannaga kokkuleppe, et alates kolmapäevast ei söö me kahe nädala jooksul mitte mingisugust rafineeritud suhkrut. Isegi varjatud suhkruid mitte, mida võib leida absoluutselt kõikides poolfabrikaatides vist. Isegi leivas. Tea, kas kusagil üldse suhkruvaba leiba müüakse…