Uued lelud

Möödunud nädalad olid minu jaoks väga põnevad. Nimelt ostsime me esileediga endile jalgrattad. Mul oli viimane isiklik jalgratas lapsepõlves. Esimene oli Školnik ja teine ratas oli selline suur naisteratas. See oli lapsepõlves üks peamine vaba aja viitmise vorme, kui me maal vanavanematel külas käisime. Ma võisin istuda tunde jalgratta seljas ja sõita seda 40 meetri pikkust ringi ja oma ette unistada ja laulu ümiseda. Mu õde oli oma sinise kokukaga sama cool ning me sõitsime tunde. Mina vist natuke rohkem, sest meie maa naabrid olid põhimõtteliselt eranditult tüdrukud, kes panid mind tegema uskumatuid asju, kui ma tahtsin nendega koos mängida. Üks poiss oli ka, kuid tema ei tahtnud muud kui metsa all suitsetamas käia. Seega täitsin ma suurema osa ajast jalgrattaga ühte imepisikest tiiru tehes.

Uued rattad on superilusad. Ma ei olnud küll aastaid sõitnud ja ei olnud enam oma tasakaalus kindel, kuid ei, väga hästi tuli välja. Jalgratta seljas sain aru- kui puss ma ikka olen. Ma olen jõusaalis endale juurde saanud päris palju jõudu ja olen lihased päris korralikuks saanud, kuid mul pole absoluutselt vastupidavust. Kui jalgratturid sõidavad mugavama käiguga, et jalgade liialt koormav poleks, et pidevalt vändata ja end sõidus hoida, siis mina panen just raskema käigu, et ratas kiiremini edasi liiguks- väntan kiiresti kümme korda ja siis veeren. Kui hoog jälle väiksemaks jääb, siis kordan seda. Igal juhul on mu reiepealsed lihased alati sõidu ajal täiesti läbi. Teine asi, mis tuld lööb, on tagumik. Ostsin küll laiema sadula, kuid see pole päris sama, mis kontoritoolis istuda. Kuid nädal peale alustamist, on tagumik juba palju enam seal istumisega harjunud.

Nüüdseks olen projekti algusega võrreldes kaotanud 20 kilo. See on läinud kõik nii sujuvalt ja nauditavalt. Ma ei ole teinud midagi, mida ma nautinud pole. Ma täiega naudin jõusaalist käimist, korvpalli, mis nüüd asendus jalgpalliga, Crossfit on väga vinge trenn ja nüüd ka jalgratas. Ma olen palju palju teadlikum sellest, mida ma söön ja ma hoolin palju enam, et ma sööks kvaliteetseid ja võimalikult värskeid tooteid. Lisaks on mind jooksvalt varustatud Healthy Attitude Coffeega, mis on toetanud kogu seda teekonda.

Eelmisel korral, kui me kohtusime projekti läbiviijatega, siis ma avaldasin muret, et kuidas me lõpus joone alla tõmbame, kui me ei fikseerinud algul mingeid mõõtmeid ja mulle vastati miljon korda loogilisemalt, kui ma oleksin oodanud. Nende vastus oli, et see projekt ei ole poole aastane projekt, vaid see projekt juhib enda kehaga kimpus olevad inimesele uuele teele ja aitab juurutada uue elustiili. Ja see oli suurepärane vastus, sest dieedid ei toimi. Need toimivad seni, kuni sa oled dieedil. Kuid dieedid saavad läbi. Selle projekti eesmärk oli muuta mu nägemust toitumisest, enda kehast ja muuta mu üliistuv elustiil aktiivsemaks. Sellepärast ma näengi, et minu jaoks ei ole see projekt lõppenud enne, kui ma olen 128 aastaselt oma surivoodil (jah, ma plaanin päris pikalt elada) ning vaadata tagasi ja vaadata tagasi rahuoluga. Seega, mina näen just seda projekti, kui miskit, mis tõi mu välja sellest aastaid juurdunud mugavustsoonist, kus ma lihtsalt olin. Lihtsalt tiksusin ja tänu sellele ettevõtmisele avastasin ma väga palju uut ning eelkõige iseenda kohta. Ma poleks kunagi arvanud, et minust trennihull saab. Kui algusel mu treener Ere mind hoiatas, et ma võin trennist sõltuvusse jääda, siis ma lihtsalt rehmasin käega, sest pidasin seda lihtsalt üheks asjaks, mida trennientusiastid välja on mõelnud. Aga võta näpust…

Ülekaalulisena ei saa mina vähemalt täiel rinnal elu nautida- ma ei lähe randa ujuma, ma ei jõua kaaslastega sportmängudes sammu pidada, ma väsin kiiremini, riided ei istu ja mulle ei meeldi ülekaalulisena see, mis mulle peeglist vastu vaatab. Kuid nüüd ma teangi, ma olen täiesti veendunud, et see oli viimane uuesti alustamine. Minu uus tervislik elustiil on saanud alles alguse. Ja kui te näete tartus musta-sinise kirju rattaga ilusat meest mööda tuhisemas, siis võite vabalt lehvitada :).

Anonüümne taldrikulakkuja

Ja ongi suvi käes. Täie rauaga on. Väljas on 40 kraadi sooja ja mine või ujuma. Ok, tegelikult on natuke vähem, aga tunne on küll selline. Kuigi, kui me esileediga Karsummi ja Paadirallit vaatamas käisime, siis vaadates neid vette hüppavaid tudengeid, ei tulnud kordagi kadeduseussi peale.

Vahepeal olen ma jätkuvalt tugevasti trenni teinud. Lisasin endale ka vähemalt viis jalutuskäiku nädalas korraga vähemalt tund aega. Ehk siis nüüd on minu aktiivsus nädalas: kolm korda jõusaalis (kokku umbes 4 tundi), kaks korda korvpall (kokku kolm tundi), kaks korda Crossfitis (kokku kaks tundi) ja viis korda jalutuskäik (kokku viis tundi). Viimase nädala korvpallimäng lõppes mulle sellise vahva sinise silmaga.

Huvitav ongi see, et MyFitnessis käies on mulle korduvalt juurde astunud täiesti võõrad inimesed (selles mõttes võõrad, kes käivad samadel aegadel trennis, kuid kellega ma muidu suhelnud ei ole) ja küsivad hämmastusega, et palju ma juba kaalu kaotanud olen. Kuuldes numbrit, siis üllatuvad, et silma järgi tundunuks, et olen kaotanud rohkem ning silma järgi ei oleks nad mulle kuidagi nii suurt kaalunumbrit pakkunud. Mis näitab ikka ja jälle, et number on lihtsalt number. Lihas kaalub rohkem kui pekk ja treenides muutub kehakuju. Dieeditades olemasolev kehakuju lihtsalt väheneb, kuid kuju ise ei muutu.

Viimasest postitusest on möödas kaks nädalat. Eelmisel nädalal sattus olema maipüha ja siis ma lihtsalt ei suutnud end kätte võtta ja kirjutada. Tegelikult, kui ma oleksin kirjutanud, oleksin ma kirjutanud seda, et päevad ei ole vennad, sest nädalavahetusel läks söömise pool natuke käest ära. Mida ma pean silmas, kui ma ütlen käest ära: ma üritan süüa väga teadlikult, ilma ahmimata ja katsun, kui võimalik, vältida halba toitu. Kuid nädalavahetusel sattus toidulauale nii pizza, kook, kui midagi veel. Põhimõtteliselt kaks- kolm päeva halba toitu. Kuid ma tegin otsuse, et ma ei põe seda pikalt ja naasen kohe tagasi tervisliku toitumise juurde.

Uus avastus on see, et ma tundsin järgnevatel päevadel täielikku toidupohmakat- suu oli paks, pea oli paks, selline imelik olemine, kurk kuivas. Kuid varem sõin ma jama pidevalt, mis laseb mul järeldada, et tegelikult ma tundsin ennast nii pidevalt. Kuid hakkasin seda pidama normaalseks. Ülekaalulisena hakkadki sa kõiki enda hädasid panema selle arvele, et sa oled ülekaaluline ja löödki justkui kõigele muule käega. Tegelikult on vahe meeletu, kuidas ma tunnen end siis, kui ma söön mingit töödeldud jama, või siis kui ma olen söönud toitu värsketest komponentidest. Kuidas ma tunnen ennast hommikul- kas ma ärkan puhanuna, või on mu keha terve öö seedimisega tegelenud ja ma ärkan väsinumana, kui magama minnes.

Söömisest rääkides, siis üks põhjus, miks mulle meeldib pigem kodus süüa on see… ma ei tea, kas ma peaksingi sellest rääkima.. Aga ok… on see, et ma olen taldrikulakkuja. See kõlas nagu anonüümsete taldrikulakkujate koosviibimisel: “Tere, mina olen Henry ja ma olen taldrikulakkuja.” Ok kiire kõrvale põige- Anonüümsed alkohoolikud- mis mõttes on nad anonüümsed, kui nad alustavad endast rääkimist sellega, et ütlevad kõva ja selge häälega enda nime? Kuid see selleks. Igal juhul on mul alati kiusatus oma taldrik puhtaks lakkuda, kuid ma ei saa seda teha väljas käies. Noh, saan küll, kuid kaua mul õnnestuks esileedit endaga kaasa meelitada, on ise küsimus. Ma üritan koduski teha seda nii, et ta otse seda ei näeks. Esileedi puhul ongi fenomen see, et kuigi on ta kasvanud põhimõtteliselt põrsastega mürades ja mulla sees sonkides (esimest korda käis ta muide suures linnas alles peale keskkooli lõppu. Ta kirjeldas, kuidas ta vaatas suu ammuli kõrgemaid maju kui kaks korrust ja pelgas aastaid lifti astuda, pidades neid kõuekambriteks- mida iganes see siis ka ei tähenda. Kuidas ta oma korteriomanikuga tülli läks, kui see tal Šumpa (kodustad lemmikpõrsas) korteris pidamise ära keelas), sööb ka kõige tavalisemat asja, isegi kodus üksi olles, noa ja kahvliga.

Kuid ma usun, et taldriku lakkumiseni jõutaksegi nii, kui eluaeg on harjutatud, et taldrik tuleb tühjaks süüa. Kui taldrik ei ole tühjaks söödud, siis ei hakka ju keegi keelega kartuli ja liha vahele joont ajama. Pealegi, kui sul ei ole sisemist sundi taldrikut tühjaks süüa, siis pole sul tõenäoliselt vajadust ka taldrikut puhtaks lakkuda. Mõni ime siis, et need, kes jätavad alles imepisikese leivakoorukese, sest nad rohkem ei jõua süüa (krt, kas tõesti?), ei mõista meid, kes me lakume taldrikuid. Muide ainult enda oma. Mind ei saa isegi väe võimuga sundida lakkuma kellegi teise taldrikud, sest see oleks lihtsalt jube. Huvitav- samad asjad taldrikul, isegi kui ta on söönud noa ja kahvliga ja taldrikul puudub igasugune tema DNA – ma ei oleks nõus seda asja keelega puutuma.

Kuid paar nädalat tagasi kirjutasin ma siin, et tagasi on hiilinud näksimine, siis oli tore kohe näha, kui kiiresti reageerisid selle sama projekti korraldajad. Enely, kes tegutseb siis ilukabinetiga ja toob maale ning turustab Healthy Attitude Coffee’d (ta on mu teada ka Tartus Ilumessil, minge degusteerima, öelge, et mina saatsin:) ), võttis minuga pea sekund hiljem peale postitamist ühendust ja valas mu küsimustega üle. Igal juhul soovitas ta juua edaspidi kohvi hoopis pealelõunasel ajal, et kohvi toime ulatuks õhtusse, mis on tavaliselt igal näksijal raskeim aeg. Oh seda üllatust- ei näksigi enam. Nagu üldse kohe. Jätkuvalt olen ma hämmingus selle kohvi toimes, see võtab tõesti selle vajaduse “millegi” järele ära. Seega kiidan jätkuvalt. Teiseks tore oli, et keegi ikka mu postitustel silma peal hoiab ja neid loeb.

Aga hästi, uue nädalani!

PS! Selleks, et esileedi mul ka homme lubaks kodus magada, siis suhtuge skepsisega sellesse, mis ma aeg ajalt tema kohta räägin. Päris kõik ei ole alati 100% tema nägemusega kooskõlas ja ta väidab, et ma vahel liialdan. 😀