Video tegemistest

Vaata seda kindlasti HD-na. Seda saad seadistada video all olevale hammasrattale klõpsates ja valides 1080HD

Jube trennimees

Pealkiri võis kaudselt vihjata, et selles postituses pööran ma rohkem tähelepanu trennidele.

Esiteks läbisin ma oma elu esimese spordivõistluse. Valetan. Esimene spordivõistlus toimus mul Tamme staadionil, kus ma jäin tõukerattavõistluses viimaseks. Tegelikult oleksin ma võinud tulla ka eelviimaseks, kuid ma mäletan seda võistlust, nagu see oleks olnud eile. Umbes 50 meetrit enne finišit hakkas see selja taga olev poiss nuuksuma ja misiganes põhjusel otsustasin ma hoo maha võtta ja ta endast mööda lasta. Nagu tegelt ka. Ma olen selline imelik- isegi kui ma sõpradega näiteks kaarte mängin ja mul on käes väga hea käsi. Nii hea käsi, et sõbral, kes mu suuremate panustega kaasa tuleb, ei saa nii häid kaarte olla, siis ma ei kasuta seda ära (nagu iga normaalne inimene teeks) ja hoian panused madalamad. Samuti, kui ma vaatan mingit sporti ja ma ei oska kummagi meeskonna poolt olla, siis ma olen alati nõrgema poolt. See omakorda tähendab, et meeskond, kelle poolt ma olen, kaotab pea alati. Igal juhul on sellest tõukeratta võistlusest tänaseks möödas oma 26 aastat. Huvitav, kuhu see tõukeratas tänaseks jäänud on… Aga see selleks. Võistlus, millest ma siis otsustasin osavõtta oli Tartu suvejooks ja kepikõnd. Distantsiks oli 10 km ja ma võtsin osa kepikõnnist. Eesmärke ei seadnud. Eesmärk oli see läbida.

Ma olin nõus kepikõnnist osavõtma vaid seepärast, et mu sõbranna Margot (punases), oli nõus minuga ühte tempot hoidma. Samuti oli meiega kambas ka meie Crossfiti treener Sille. Läksime siis jooksjatele sappa ja stardist esimesel paaril meetril avastas Margot, et tema kõnnikepp kaotas otsast kummijulla, mis on asfaldil kõndimiseks mõeldud. Leidsime selle kiirelt üles, kuid samas tekkiski peagrupiga kohe stardis oma 100 meetrine vahe sisse. Selja taha jäi veel paar inimest. Noh, väike võistleja hing on mul ikka sees ka ja see, et keegi õnneks veel seljataha jäi, oli mulle väikeseks lohutuseks. Lisaks ei näinud nemad ka absoluutselt sportlikud välja. Kuid ei läinud pikalt, kui need tädikesed meist mööda tuhisesid. Uskumatu. Üks osaleja, kes oli sinna justkui eksinud, kes tuli kõnnil osalema ilma keppideta. Tal oli käes kilekott, milles oli veepudel ja mingit muud manti, liipas veits jalga ning kõndis sellise muretu sammuga vaadates samal ajal ümbritsevat loodust. Ka tema möödus meist, kui tuul. KUI AEGLASELT ME SIIS KÕNNIME??? Kuid need võistlusmõtted olid peas vaid esimesel paarisajal meetril, sest vestlus Margoti ja Sillega oli sedavõrd paeluv ja värskendav, et need kilomeetrid läksid lennates. Kokkuvõttes olime viimased finišeerijad. Margot ja Sille seda vaevalt märkasid, kuid ma tegin enne finishit väikese ettepoole kallutuse ja sisuliselt finišeerisid nemad siiski peale mind. MINU VÕIT! Oli tore päev. Järgmine päev andsid jalad ikka korralikult tunda.

Tegelikult ei olnudki eriti kaua aega jalgu valutada. Järgmisel päeval oli meil juba Crossfiti trenn. Ma ei jõua ära korrata, et kui keegi tahab mingit uut trenni proovida, siis ma soovitan südamest Crossfiti. Super seltskond, super motivatsioon ja väga kiire areng, sest sa annad igas trennis enda maksimumi. Sa lihtsalt ei saa seal poolkõvaga trenni teha, sest muidu oled sa trenni lõpus endas jube pettunud. Lisaks on esimene trenn tasuta. Igal juhul ei andnud meie treener meile armu ja me ei saanudki trennis niisama pikutada. Päeva trenn sisaldas endas kangiharjutusi, kõhulihase harjutusi rippes ja sõudeergomeetriga sõudmist. Kuid, kui sa oled Tartu inimene ja soovid lihtsalt teada, mis on Crossfit, tule kohale ja ütle, et Henry saatis. Esimene kord ei maksa midagi. Siinkohal kinnitan, et mul ei ole Crossfitiga mingeid rahalisi huvisid seotud ja ma tahan sellest rääkida lihtsalt sellepärast, et enamus inimesi, ei tea, mis see on. Ja see on super asi. Kuid oma silm on kuningas.

Ja ühel päeval oli esileedil paha päev. Eks vahel löövad lained peakohal kokku ja emotsioonidega on raske toime tulla. Ma siis mõtlesin, et viiks ta kusagile romantilisele päevale. Kuid teeks siis ka asju, mida ma ise viitsiks teha. Ma pole suurem asi pikniku mees näiteks. Ma olen vahel esileedi pärast kuival heinal juustu ja õuna korvist nõus närima, kuid ma ei tahaks seda eriti tihti teha. Ma olen selline püsimatu hing- minu kvaliteetaeg peab olema sisustatud tegevustega. Esileedi on vastupidi väga sotsiaalne inimene ja tema võib lihtsalt istuda ja veeta juttu ajades tunde ning tunde. Mina hakkan peale kümmet minutit otsima silmadega erinvaid potentsiaalseid tegevusi. Super, kui ma näiteks avastan kusagil aianurgast palli, mida loopida või tagaajada, või siis on majaperemehel koroona. Ma lihtsalt ei viitsi ühe koha peal istuda. Läksimegi siis esimese asjana Pangodi järve äärde, kus ma käisin ujumas. Esileedi arvas, et augusti lõpus on vesi ilmselgelt liiga külm. Vesi oli külmavõitu, aga mitte liiga külm. Muide, kes iganes tuli suurepärasele ideele, et panna kohe telkimisplatsi kõrvale kuivkäimla.. on loll. Terve rannaala oli *itahaisu täis.

Peale suplust läksime edasi Otepää poole ja rentisime Pühajärvel aerupaadi. Tunnihind oli 8 euri. Ma ei oska öelda, kas see on kallis, kuid mulle tundus see ikka väga kallis. Rääkides kroonidest, siis ligi 130 eeku tund. Kuid koonerdamine pole kokkuhoid. Ma arvan, et sellel päeval paadiga mitte sõitma minnes oleks ma kaotanud palju rohkem. Veetsimegi siis järgmise tunnikese mööda Pühajärve vett libisedes ja juues lõuna-Eesti kõige kallimat vett, mis mul samuti sealt samast rannaalast osta õnnestus. Teisisõnu 0,5 liitrine Everini vesi 1.50 eurot. Ma ei tea, äkki ma olen tõesti nii kooner, et mulle need marukallid tunduvad, kuid see hulgiladu, kust nad ju seda vett ostavad, küsib sama pudeli eest maksimaalselt 40 senti. Nemad müüvad selle siis neljakordse hinnaga minule edasi. Kuid vaevalt tolle putka omanik rahas püherdab ja ehk peabki seal sellist hinda hoidma, et hinge sees hoida. Ei tea… aga siiski.. POOLTEIST EUROT?? :). Endomondo kohaselt läbisime aerutades me natuke üle kolme kilomeetri. Oli tore päev ja peale sellist stressirikast hommikut oli mul ainult rõõm esileedit taas naeratamas näha. Ma oleksin isegi nõus 8.50 paadi tunni eest maksma, et panna ta kasvõi korraks naeratama. Ja pudeli vee eest maksma isegi… ei, vee eest ma nii palju maksma enam nõus ei ole. Las nutab parem.

Meie päev sai endale jätku Tatraoru forellipüügis, kus tehakse vaieldamatult parimat forelli, mis Tartu lähedalt võimalik saada on. Ma ei tea, mis on nende võlu. Ma usun, et ahjus. Oleme proovinud ka teistes kohtades ja mujal on tõepoolest paremad lisandid, mis kalale pakutakse (salativalikud jne), kuid kala maitsele, ei saa keegi ligilähedalegi mitte. Tõmbasin siis välja selle 2,2 kilose purika, peale 20 sekundilist ootamist. Nii palju siis püüdmisrõõmust. Sõime kahepeale pool kala ära, mis tähendas seda, et esileedi sõi paar ampsu ja mina siis ülejäänud. Tema tellis endale lisaks kohapeal pakutavaid friikaid ja salatit. Mina kumbagi noist endale seal tellida ei saa, sest kartulit ma ei söö ja salatile lisatakse suhkrut, et mahlasem oleks.

Kalast rääkides, siis minu paleo teekond jätkub. 30 päevase challenge viimane nädal sai alguse ja kokkuvõtteid saangi teha juba tuleval nädalal. Tellisin endale Amazonist koju ka uue kodumasina, mida ma olen ammu ammu soovinud- Slow Cookeri või Crock Pot’i. Kuidas keegi seda teab. See on selline huvitav riistapuu, mis küpsetab toitu madalal temperatuuril . Seepärast jääb selles masinas küpsetatav liha alati hästi pehme ja mahlane. Oleme juba teinud selles nii pikitud sealiha kui kana- sa ei pea tegema muud, kui panema potti juurviljad, natuke vett või puljongit ja maitsetatud liha. Kõik . Mõlemad tulid super head välja. Lisaks on see väga mugav. Paned kana Slow Cookerisse, sead ajaks 8 tundi, tuled koju, sul on soe söök kodus ootamas. See ei vaja absoluutselt mingit järevaatamist ega nikitsemist. Elektrit võtab ta ka umbes sama palju, kui jätta selleks kaheksaks tunniks mõni lamp põlema. Olen seni ostuga väga rahul

Mida ma ei söö

Jätkub minu paleo 30 päeva. Kuigi ma võtsin endale eesmärgiks 30 päeva, siis ma ei ole kindel, et asi sellega piirdub. Ma tõenäoliselt lülitan mõne asja sisse tagasi, kuid usun, et laias laastus paleo toitumine jääb siiski püsima. Ma lihtsalt ei tunne millestki puudust ja toidulaud on väga tervislikuks läinud. Lisaks on näksimisest saanud asi, mille pärast ma ei muretse üldse enam, sest tavaliselt leiab tee suhu tomat, kurk, pähkel või õun.

Kuid ma räägiks korraks, mida ma selle 30 päeva jooksul ei tarbi. Esiteks ei tarbi ma piimatooteid. Tegelikult olen ma oma mõtetega selleni jõudnud juba enne seda paleo teemat, et tegelikult ei ole piima joomine kuidagi inimesele loomulik. Piim on vastsündinute toit. Isegi lehmad joovad vett. Kuigi isegi siinkohal on alati mõni erand. Nagu näiteks see lehm SIIN. Kuidas saab siis normaalne olla see, et me võtame hoopis teise liigi, ajame ta tiineks, et ta piima annaks ja siis lüpsame ta tühjaks ja joome ise ära. Hullumeelsus :). Kuid ma ei ole oma suhtumisega radikaalne ja mul pole midagi selle vastu, kui keegi soovib seda tarbida. Eriti tänapäeval, kui piimatooted on väga suureks osaks keskmise inimese igapäeva toidust. Üks asi, mida ma sooviksingi tagasi panna enda toitumisse peale 30 päeva, on parmesani juust.

Ma ei söö ka teraviljatooteid. Sealhulgas ka quinoat, tatart, kaera jne. Rääkimata nisust ja odrast. Paleo põhimõte on süüa võimalikult sarnaselt, kuidas sõid inimesed 10 000 aastat tagasi. Kuigi ma ei usu siiski, et 10 000 aastat tagasi lihatoidu osakaal nii suur oli. Selleks, et põder kätte saada, tuli ikka korralikult vaeva näha. Kuid korilase ning küti toidulaual ei olnud teraviljakultuuri tooteid ja paleo põhimõtete kohaselt, ei ole meie seedeelundkond kohanenud nii suure teravilja tarbimisega. Käisime siin esileediga ühe itaallase sünnipäeval ja pole keeruline arvata, mida seal pearoana pakuti. Loomulikult pasta. Istusin seal siis ja sõin viinamarju ning jõin vett peale. Tordi ajal sõin mina siis banaani… ja jõin vett peale. Võiks arvata, et see oli minu jaoks keeruline, kuid absoluutselt mingit kiusatust polnud. Mul oli isegi hea meel, et mina neid asju sööma ei pidanud. Mitte, et neil midagi viga oleks olnud. Ei, kõik lõhnas ja nägi suurepärane välja. Kuid ma tean, missugune mehine ports mulle oleks suhu rännanud. Mõtlesin sellele ja jõin vett peale…

Ka ei söö ma suhkrut. Suhkrut selles mõttes, et rafineeritud suhkrut. Ma tarbin tooteid, milles on looduslikult suhkur sees, nagu marjad, puuviljad, juurviljad. Kuid ma väldin tooteid, millele on lisatud suhkrut. See tähendab põhimõtteliselt seda, et välistatud on KÕIK valmis tooted. Üks päev ostsin endale Rimist keedetud krevette. Mõtlesin, et mis seal ikka sees peale soola olla saab. Pärast loen paki peal (lahtiselt ostes panevad nad hinnasildile ka toidu koostise) sool, suhkur ja mingi keerulise nimega asi veel. No kuulge. Jätke krevetid rahule :).

Hetkel ei tarbi ma ka kartulit. Tõenäoliselt tuleb kartul mingil määral menüüsse septembrist tagasi. Kuid jällegi- ma ei ole selle 19 päeva jooksul seda absoluutselt igatsenud. Ma ikka sirvin sedapaleo kokaraamatut arvutis ja tegelikult on kartulile nii palju alternatiivi, mille peale ise ei tulegi. Just arutlesime esileediga Jamie Oliveri saadet vaadates, et kui avatud mõtlemisega tema ikka toidutegemise koha pealt on. Mul on alati kõike tehes üks kindel, välja kujunenud tehnika. Jamie, aga mõtleb täielikult kastist välja. Oleks ise ka köögis sama loov. Aga näe, ei ole. Selleks ongi kokaraamatut vaja 🙂

Selleks, et olla mingil alal loov, selleks peavad põhitõed olema täielikult selged. Alles siis tuleb juurde loovus. Korvpallur, kes korvpalliplatsi peal imesid korda saadab, ei saa olla baasteadmistes koba. Advokaat, kes on geniaalne ja leiab seaduse lüngad, peab olema seadustega väga väga kursis. Fotograaf, kes tuleb uute ideede peale, peab eelnevalt olema väga pädev kompositsiooni, fotoaparaadi võimalustega ja valgustuse alal. Kokk, kes tuleb uute ideede peale, peab teadma, kuidas süüa teha. Sain vist nüüd oma rohkete näidetega oma mõtte edasi anda.

Kuid järgmises postituses kirjutan siia oma päeva menüü, et oleks ehk parem ülevaade. Praegu sai kirja pandud asjad, mida ma ei söö. Kuid, mida ma siis söön? Varsti saad teada!

PS! Tänased pildid, said tehtud täna õhtul ja ei lähe eriti jutuga kokku. Esimese pildi pealkirjaks võiks olla “Jumal tänatud ämma ja vanaema eest”. Suvine juurviljavalik tuleb ise koju kätte- kabatšokid, tomatid, kurgid, sibulad, kapsad, paprika. Oleme väga tänulikud obroki eest (obrok- tõenäoliselt seda sõna ei olegi tegelikult olemas, kuid nii nimetab Põlvamaalt pärit esileedi aiasaadusi. Seega vabandan ette pudikeele kasutuse eest!) Teisel pildil on kuivatatud kale, mille me ostsime pühapäeval (18.08) Ökolaadal Karilatsis. Nad ütlesid, kale on Eesti keeles lehtkapsas, kuid minu mäletamist mööda on see käharkapsas, kuid ma võin täiesti eksida ka. Kolmandal pildil on supp, mille ma täna tegin. Väga hea sai.

Paleo esimene nädal möödas

Esimene paleo nädal on siis nüüd seljataga. Muljed?

Ei olnudki see nii keeruline ja väljakutsuv nagu ma kartsin. Eks esimestel päeval oli ikka tunne, et miskit on nagu justkui puudu. Ma ju üleskasvanud peres, kus hommikuti söödi võileibu ja praest võttis enda alla 70% ulatuses kartul. Mis nüüd siis saab? Seepärast tundsin ma esimestel päevadel pidevalt sellist õõnsat tunnet, et tahaks nagu midagi. Käisin külmkapivahet ja otsisin midagi, millega seda täita. Kuid paleo mehena, oli ainus, mis kiireks kõhutäiteks kõlbas, värske hapukurk, mida ma Tartu avaturul ühe kindla müüja käest ostan.

Kiire kõrvalpõige- nende kvaliteet on turul meeletult kõikuv ja olen saanud kibesoolaseid, kui ka selliseid, mis vist pandi minut enne mulle müümist, hapenduma.

Igal juhul oligi siis kurk põhimõtteliselt ainus asi, mis külmkapist näksimiseks kõlbas. Nüüd, kus esimene nädal on möödas, ei ole enam tunnet, et midagi on puudu. Küll aga võtab aega, et sellesse paleo asja sisse elada, sest mind kummitab krooniline ideede puudus. Varem, kui kõht oli tühi, siis läksid külmkapi juurde ja meisterdasid endale ikka mõne võileiva, või sõid purgi kodujuustu, või paki kohupiima.. või midaiganes, mis valmis oli. Nüüd enam see nii ei ole, sest kõik tuleb valmis teha. Ma võiks ju pesta endale porgandi, võtta puuvilja, või peotäie pähkleid, kuid hetkel, läbides võõrutust, ei tundu need üldse ahvatlevate alternatiividena. Seda öeldes, ei ole mul ka igatsust vanade toitude järele- ei igatse ma võileibu, kartulit ega piimatooteid. Lihtsalt ideid ei ole.

Ostsin internetis endale ka paleo kokaraamatu 26 euro eest, mille sai pdfina alla laadida. Arvasin, et see lahendab mul ideede puuduse lõplikult. Võta näpust. Tegelikult oleksin võinud ju ette aimata, et kui on kokaraamat, siis see eeldab ka kokkamist. Kuid ma ei ole eriti kannatlik kokkaja. Lisaks ei kasutanud ju koopainimesed päris samu maitseaineid, mida me tänapäeval kasutame. Järelikult tuleb mul need põhimõtteliselt toorainetest valmis teha. Näiteks tegin ühel päeval seafileed ahjus ja üheks peamiseks osaks maitsestamisel, oli värske rosmariin. Ma käisin vist kõik mõeldavad ketipoed lähikonnas läbi ja ei kusagil. Tuli siis võtta kuivatatud. Tegingi oma elu esimese ahjuliha, mis maitses nagu elu esimene ahjuliha. Esileedi võttis tüki, neelas selle vist kordagi närimata alla ja kiitis käsi suu ees, kui hea see on. Ülejäänud korrad, kui ma talle seda uuesti pakkusin, oli tal kõht kogu aeg täis. Täitsa huvitav…

Kuid ma võtsin siis nõuks teha http://www.paleo.ee lehel 30-päevalise paleo challenge. See siis välistab igasugused piimatooted, kartuli, magusa kartuli, oad-herned, mee ja midagi veel. Kuid ma olen kahel korral siiski eksinud selle nädala jooksul. Ühel korral, käisin ma sõbra sünnipäeval, kus pakuti grill liha ja juurvilja woki. Kuna tegemist oli poemarinaadiga, siis võib järeldada, et sinna on lisatud ka suhkurt. Lisaks, oli wok tehtud taimeõliga, mida ma sõin ja seal sees oli ka mõni kartul. Teine eksimus oli paar päeva hiljem, kui ma sõin lusikatäie mett. Kuid ok, väiksed eksimused.. elu läheb edasi. Pluss oli 30 päeva challenge üks tingimus, et kaaluda tuleb challenge esimesel päeval ja viimasel päeval. sellest ei ole ma kinni pidanud. Kuid võtan eesmärgiks nüüd, et augusti lõpuni ei astu ma kordagi kaalule. Nädalaga on aga kadunud 4,7 kilo. WHAT? Uskumatu. Ma ju ei ole piiranud enda söömist, kuid olen visanud lihtsalt osad asjad toidulaualt minema. Ootan nüüd augusti lõppu nagu pisipõnn jõule 🙂

Teine asi, mis on hetkel mu maailma raputamas, on üks video, millest mulle mu sõbra sünnipäeval räägiti. Siinkohal tahan tänada Kristinat ja Siimu suurepärase filmisoovituse eest. See film selgitab väga põhjalikult rasvumise epideemia tagamaid. Siin videos ta selgitab väga hea huumoriga ja samas jäädes teemasse, miks kaloril ja kaloril on väga, ma rõhutaks seda suurelt- VÄGA, suur vahe. Kui su Inglise keel ei ole väga kehva, siis ma soovitan igati. Üks osa loengust on ka keerulist biokeemilist juttu. Kui sa ei ole biokeemias edasijõudnud, siis sa tõenäoliselt sellest osast aru ei saa. Ela see lihtsalt üle ja ta võtab hiljem selle kokku lihtsamate sõnadega. Soovitan kahe käega: http://www.youtube.com/watch?v=dBnniua6-oM. Kuid kui sa tahad lihtsamat vaatamist, siis nad tegid selle loengu ka natuke teises formaadis, mida on ehk lihtsam jälgida ja on lihtsam aru saada. Mõte jääb siiski samaks. Seda näed siit: http://www.youtube.com/watch?v=h0zD1gj0pXk&list=PL39F782316B425249&index=1

Crossfiti treenerid lähevad nüüd kümneks päevaks puhkusele ja tuleb leida endale viise olla aktiivne. Nad küll jätavad meile treeningud, mida läbi teha, kuid näis, mis sellest saab. Nende üleskutse oli, et Tartus on 20. augustil Suvejooks, pikkusega 10km, kus saab osaleda, kas joostes, või kepikõnniga. Infot selle kohta saab siit: http://www.treenitus.eu/. Ma nüüd ei teagi. Jooksma ma nagunii ei lähe, sest ma olen selleks ilmselgelt liiga raske. Valikusse jääbki vaid kepikõnd. Kuid minu probleem on alati olnud kepikõnni ajal see, et kuna ma vist alateadlikult hoian enda vasakut hüppeliigest, mis mul tithipeale vigastusi kogub, siis mu parema jala säärepealne (pindluu piirkond) läheb täiesti krampi. Seega ma ei ole kindel, et ma sellest osa võtan. Küll aga, mis mul plaanis on, on sõita jalgrattaga Põlvasse. Kas ka tagasi. Näis, äkki tõesti. Esileedi ise ju Põlvamaalt pärit ja miks mitte minna ööseks sinna ja teisel päeval tagasi vändata.

Kuid eelmisel nädalal oli Crossfitis selline trenn, kus oli neli harjutust. Hetkest, kui aeg käima läks oli sul minut aega teha seda kindlat harjutust ja korduste arv tuli kokku lugeda. Kui minut täis sai hakkas kohe teise harjutuse sooritamise aeg, mille kordused tuli kokku lugeda. Nii kokku neli harjutust, ehk neli minutit intensiivset trenni ja siis oli minut aega puhkust ja hakkas uuesti neli minutit ning nii neli kordust, ehk kokku 16 minutit. Lõpuks löödi kõik kordused kokku ja arvutati summa. Ma jäin ÜHE kordusega alla Margusele, kellega me koos trennis käime. Ma mäletan, et ma mõtlesin endamisi, et oleks ma natuke veel rohkem pingutanud, oleksin ma võinud talle ära teha (ma tean, et ma ei peaks teistega võistlema, vaid endaga, kuid vahel võib 🙂 ). Selline mõtlemine tähendab, et ma ei andnud järelikult endast 120%. Järelikult jäi mul veel mingi varu. Võtsin endale sellest päevast eesmärgiks, et ma treenin tulevikus nii, et ma võiksin olla täiesti kindel, et ma andsin endast parima. Awesome 🙂

Lisasin täna piltidena valiku enda paleo toitudest ja järjekordse pildi seeriast- “Henry higise särgiga peale trenni.”

Muide, kui on küsimusi, soovitusi või ettepanekuid blogi osas, on need vägagi teretulnud. Saaks asja paremaks ja kergemini jälgitavaks. Ntx: tahaks videosid trennidest, või videosid toidutegemistest, postitused peaksid olema pikemad/lühemad, harvemad/tihedamad, tee rohkem nalja vms. Igasugune kriitika ja tagasiside on teretulnud 🙂