Don´t worry, be happy

Posititasin enda Facebooki lehele, et see teisipäevane torm andis kinnitust sellele, et üks ülekaaluliseks olemise plusse on see, et ma ei pea kunagi muretsema, et tuul mu ära viib. Ma võin arvatavasti rahulikul ilmel keset orkaani nina nokkida ja vaadata, kuidas bussid must mööda lendavad.

Tänases postituses ma natuke jauran ja siin on tegemist puhtalt minu enda mõttelennuga ja kui sa sellega ei nõustu, siis on see täiesti ok.

Ma astusin Facebookis ühe grupi liikmeks, mille nimeks on “Kaalulangetajad – etapp 2”. See on selle kanal 2 saate “Sa ei ole üksi” toimetaja loodud grupp. Ma ei ole ise küll kunagi ühtegi saadet näinud, kuid seal on vist korduvalt puudutatud ka kaaluteemat, kuna saatejuht on ise selle asjaga kimpus olnud. Ma isegi ei tea, miks ma liitusin, kuid ma ehk mõtlesin, et see annab inspiratsiooni ja ehk mingeid häid uusi retsepte vms. Kuid ma vaatan, et enamus sealsetel postitajatel ei ole probleem kaaluga, vaid kahe kõrva vahel. Suur osa neist on ilusad, saledad naised, kuid nad on loonud endale pähe mingi ideaali täiuslikkusest, mis ei vasta sellele, mida nad peeglist näevad. See on see meedia hävitav mõju inimeste enesekindlusele- see ei lase normaalse välimusega naistel tunda ennast normaalsena. Kahju tegelikult- need inimesed veedavad suure osa enda elust õnnetutena, sest nad pole saavutanud enda soovkaalu- mingit suvalist numbrit.

See ongi minul olnud vabastavaks. Ka mina olen kunagi pannud ennast pinge alla ja öelnud- ma ei puhka enne, kui ma saavutan enda soovkaalu. Teisisõnu- ma ei naudi teekonda, vaid raban tulemuse nimel tööd teha. Aga kurat võtaks, me elame vaid korra ja kui kogu su elu ongi rabamine, mingi üürikese hetke nimel, siis mida sa saad vanaduses tagasi vaadates nautida- neid üksikuid hetki? Sa muudad ise oma elu õnnetumaks ja need hetked, kus sa tunned end normaalsena, paistavad justkui eredamalt välja. Kuid normaalne ei tohiks olla sinu elus ere, vaid see peakski olema normaalne! Miks mitte hakata normaalseks kohe? Kas poleks loogilisem lasta lahti nendest pähe topitud ideaalidest? Ma tean, et see on raske, kuid see on ka väga vajalik. Ma ei ütle, et paks olla on ok. Seda eelkõige sellepärast, et selle käes kannatab su tervis ja sinu oodatav eluiga on seetõttu tunduvalt lühem. Kuid ma ütlen seda, et dieet ei ole enam dieet ja trenn ei ole enam tahtejõudu nõudev pingutus, kui sa aktsepteerid ennast- võtad end sellisena, kes sa oled. Hakkad ennast armastama. Siis sa tahad pakkuda endale parimat. Siis hakkad sa nautima neid pingutusi trennis, sest sa tead, et see tugevdab su südant. Siis sa ei söö meeletutes kogustes suhkrut sisse, sest sa tead, kui laastavalt see mõjub. Tuleb teha endale justkui positiivne ajupesu. Teisisõnu saada lahti ajupesust, mida meile läbi meedia igapäevaselt tehakse.

Seepärast naudingi mina nüüd teekonda. Ma ei oota nüüd pikisilmi, et ma saledaks saaks, sest see ei ole teekond, millel on alguspunkt ja lõpppunkt- mulle meeldib olla aktiivsem ja tervislikum puhtalt sellepärast, et ma tunnen ennast paremini- nii kehas, kui peas. Minu stress on palju madalam ja ma olen tunduvalt rõõmsameelsem. Loomulikult see ajupesu, mis meile tehakse, on konstantne- reklaamid, mis reklaamivad igast kräppi, jooksevad sulle silmade ette nii internetis, kui teleris, nii tänaval, kui poes. Taban ennastki ihaldamas asju, mida ma ehk kunagi proovinudki ei ole. Kuidas on see võimalik? Läbi pideva alateadvuse pommitamise.

Kuid ma ei vaata üleolevalt neid grupis olevaid noori naisi, kes on õnnetud, sest on omasoovkaalust 5 kilogrammi kaugusel. Oleks rumal arvata, et see inimene, kes tahab kaotada 40 kilogrammi, on õnnetum, kui see, kes tahab kaotada 5 kilogrammi- nad on mõlemad õnnetud. Nad on mõlemad rahutud ja stressis sellepärast. Ja mida tahab stressis olev inimene teha? Süüa! Kas söömine maandab stressi? Ei, see tekitab seda juurde- sest mitte ainult ei ole kadunud stress sellest, et sa ei ole enda soovkaalus, vaid juurde on tulnud uus stress- sa oled nüüd kaalus juurde võtmas. Ja nii nad yo-yo´tavad. Ma tahaks lihtsalt astuda igale õnnetule ligi, kallistada teda ja öelda, rahune, sa oled juba ilus, elu on liiga lühike, et veeta seda õnnetuna. Ja kui talle siis ka see pärale ei jõua, anda talle üks korralik bitch slap.

On täiesti ok omada eesmärke. Kuid see eesmärgi saavutamise teekond ei peaks võtma sult võimaluse nautida teekonda. Kui sulle ei meeldi joosta, siis ära jookse. Kui sa ei suuda süüa kaalikat, siis ära sunni end seda sööma. Kui sa ei suuda juua 100 liitrit vett päevas, siis ära joo. Leia enda jaoks midagi, mis muudab selle teekonna sinu jaoks meeldivaks. Sa võid ju tõesti jooksu ja tartapudruga kaotada kiiresti kilosid, kuid kui sulle ei maitse ei tartapuder, ega meeldi ka jooksmine, siis see ei ole jätkusuutlik elu- sa ei ole õnnelik ka siis, kui sa saavutad enda soovkaalu, sest sa pead jätkuvalt sööma tatart ja jooksma. Ning kui sa oled midagi taolist proovinud, siis sa tead oma kurvast kogemusest, et kui sa lõpetad tatra söömise ja jooksmise, on ka kilod tagasi. Tee asju, mida sa naudid. Teiste sõnadega muuda enda elustiili.

Kuid, et see pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis me tegime Esileediga (ma mõtlesin, et Esileedi algustäht peaks ikka suur olema) hakitud kalkuni rinnalihast muffineid. Super head tulid ja täiesti paleo. Homme panen retsepti Facebooki lehele ka.

Minu täiuslik mina

Oled sa kunagi pannud valmis veeklaasi juhuks, kui janu tuleb, sättinud lambi õigele kõrgusele, raksutanud valmisolekuks sõrmi, painutanud pead kahele poole ning sirutanud käed klaviatuuri poole, et hakata kirjutama… Mina olen seda just tegemas ning mu käed on välja sirutatud olnud viimased kolm tundi. Mitte ei taha see inspiratsiooni hetk peale tulla ja ma ootan mingit välist tõuget, et hakata lõpuks kirjutama. See on muide enamus ülekaaluliste suurim probleem- oodatakse tõuget väljaspoolt: tuleks mulle ometi peale motivatsioon, küll ma siis teeks. Aga see ei toimi nii: kõige pealt tuleb hakata tegutsema ja alles selle järgneb motivatsioon.

Ma olen oodanud siin juba ei tea mitu aastat, et ma kitarrimängu lõpuks selgeks saaksin. Võttis aega, mis ta võttis, kuid ma sain siiski valusa õppetunni näol aru, et ega ta vist ikka ise vist selgeks saa. Tuleb vist reaalselt õppima hakata. Kuid kitarri mängides lähevad sõrmed valusaks ja F-duuri on puhtinimlikult võimatu ühekäe sõrmedega võtta. Loomulikult kaob motivatsioon mingitel hetkedel ära, kuid need ongi murdehetked. Need hetked otsustavad, kas sa oled oma ettevõtmises edukas või mitte.

Ok, kitarri mängus ma ei ole seni veel edukas olnud. Mul on vist reaalselt vaja, et keegi seisaks ähvardavalt mu seljataga ja sunniks mind õppima. Näiteks ähvardaks, et kui ma kohe “Kes aias” laulu selgeks ei saa, pean ma taldrikutäie aedvilja-piima suppi ära sööma. Ma usun, et mul oleks samal päeval lisaks “Kes aias” laulule veel selged nii mõnedki teised.

Kuid ma olen olnud järjepidev oma trennidega. Ma ei ole sel kuul puudunud ühestki trennist ja olen terve selle nädala toitunud puhtalt- ei mingit valmiskräppi, vaid olen esileediga igapäev teinud nullist toite. Näiteks täna tegin ahjus koha. Esimest korda elus. Ainus asi, mida ma senise elu jooksul ahjus teinud olen, on juustusaiad viineriga. Viimati vist kunagi viiendas klassis. Seega nagu aru võib saada, siis kogu see küpsetamise ja toitude algusest lõpuni tegemine, on minu jaoks üpriski uus maailm. Koha tuli suurepärane. Esileedi ka kiitis. Küll ainult lõhna. Proovimiseni ta ei jõudnudki, sest minu koha retseptis ei ole suitsuvorsti ega õunamoosi ning hetkel mulle tundub, et ainult need kaks asja teda isutavadki.

Nii ma vaatasin järgi ja ma siiski valetasin. Ma puudusin trennist ühe päeva kuu esimesel nädalal. See oli see mu haiguspäev. Kes on hoolikam lugeja, see teab. Kas sina teadsid? Kui su vastus on jah, siis oled sa ilmselgelt liiga huvitatud mu blogist…creepy…

Kuid motivatsiooni juurde tagasi tulles. Siis me ootame tihti motivatsiooni, et midagi ette võtta. Eks keskmine eestlane ju tegutsebki omal initsiatiivil vaid siis, kui on sattunud väljapääsmatusse olukorda. Siis oleme me väga efektiivsed. Kuid see ei ole hea koht, kus olla, sest siis on edasiviivaks jõuks stress ning kogu see eesmärk saab negatiivse varjundi. Mõtle, kui palju produktiivsemad me oleksime, kui me suudaksime lihtsalt võtta pähe midagi ja see ära teha- ilma selleta, et me peame.

Ma tegingi nüüd otsuse, et ma ei lükka enam asju niisama edasi. Ma võtan need ette ja teen ära. Ma tegingi selle otsuse just hetk tagasi ära. Postitust kirjutades ma ei teadnud sedagi, et ma motivatsioonist rääkima hakkan- ma hakkasin lihtsalt järjest kirjutama. Kuid mu järgmise kahe nädala eesmärgiks on olla kõige efektiivsem, mis ma suudan olla. See käib siis absoluutselt kõige kohta. Ma panen kirja kõik eesmärgid, mis mul on vaja kahe nädala jooksul ära teha ning hakkan homme pihta.

Esileedi veel ei tea ja homme ma kindlasti kahetsen seda, et ma seda kõike siin öösel unise peaga luban, kuid homme teen ma tühjaks meie komka, kuhu me hakkame garderoobi ehitama ja ma proovin oma ülikonda selga. Meie lähedased sõbrad on järgmisel kuul abiellu astumas (meie hoiatustest ei piisa vist ja tahavad oma nahal ära tunda) ja esileedi ei olnud nõus, et ma lühikeste trennipükstega lähen. Mul on veel hunnik eesmärke ja ma juba näen, et järgmised kaks nädalat saavad olema mul tihedad. Ma luban siin ja nüüd, et ma ei laiskle ja käitun kahe nädala jooksul nii nagu mu unistuste Henry käitub: efektiivne, sööb kvaliteetset toitu, treenib isuga, on tähelepanelik ja abivalmis. Ma ju tahan olla just selline inimene, miks ma seda siis juba ei ole? Miks ma justkui ootan, et selliseks saada? See ei tule iseenesest ja selleks, et muutus toimuks, pean mina ise tegema esimese sammu. Küll motivatsioon järgi tuleb.

Kas mul tuli siis motivatsioon peale, et hakata siia kirjutama? Ei. Ma hakkasin lihtsalt kirjutama ning kui ma olin esimesed paar lauset kirja saanud, tuli ka tuhin ei tea kusagilt peale. Sama ka trenniga neil päevadel, kui sa kohe kuidagi ei viitsi- kõige raskem osa on enda kohale viimine. Kui sa lõpuks kohal oled ja ennast liigutad, siis on mingil hetkel ka motivatsioon kohal. Kuid nagu ma olen arusaanud: võtmesõna on järjepidevus. Kui sa mõni päev pead, aga kuidagi ei viitsi, siis pole hullu- tee ikka. Sa ei saa kunagi kahetseda seda, et sa oma vajalikke tegemisi teed. Sa võid vaid kahetseda seda, et sa ei teinud või miks sa seda nii pikalt edasi lükkasid. Nagu ühes raamatus kirjutab, et kui su päevaseks ülesandeks on ära süüa suur kärnkonn, siis kõige targem on see kohe hommikul ära süüa, sest siis on kogu ülejäänud päev palju helgem. Ok, kaua sa loed nüüd siin- mine tee ära see, mida sa tegema pead, kaua sa lased sel enda peas stressi tekitada. Tee ära see, mida sa tead, et sa pead ära tegema, kuid oled nii pikalt edasi lükanud, sest sa ei suuda end sundida- hakka pihta ja tee see lihtsalt ära. Tsau!

Kokkamine on superlahe :S

Ma peaksin looma endale struktuuri- kuidas kirjutada blogi, sest kui mu elus ei juhtu midagi sensatsioonilist, siis on väga raske end kokku võtta, et siia midagi kirjutada.

Õnneks, juhtub minu elus kogu aeg midagi sensatsioonilist. Nii ka möödunud nädalal, kui ma sain lõpuks kätte oma Reebok Nano 3.0 CrossFiti jalanõud. Võid nüüd oma imestusest lahti vajunud suu kinni tagasi panna. Kui ma ütlesin, et juhtus midagi sensatsioonilist, siis vaevalt sa midagi nii suurt ootasid, eks :). Kuna me teeme CrossFitis hästi palju kükke nii raskustega, kui raskusteta, siis on seal väga oluline, et jalas oleksid head jalanõud, mis oleksid piisavalt kõva tallaga, kuid mitte liiga, sest tuleb teha ka erinevaid hüppamiselemente (hüppenöör, kastile hüpped). Tavaliste jalanõudega kipuvad kannad ära vajuma ja nüüd uute Nanodega on jalg täielikult paigas. Nagu iga uue jalanõuga, vajab jalg ka Nanodega veidikene harjumist, eriti minu lampjalgsuse puhul. Kuid olen neid kandnud juba kaks trenni järjest ja viimasel korral oli juba väga hea.

Jama on aga see, et ei lähe ka mul hetkel iga päev nagu valatult. Eile oli söömisega paha päev ja ma sõin endale täiesti mitteomaselt magusat. Poes müüakse selliseid Suffeli maiuseid väikeses kotis. Nagu need, Suffeli šokolaadid, mida meile kassas alateadlikult korvi poetatakse, kuid väiksemad ja pakis. Mis iganes põhjusel olin ma Prismas ja ostsin endale selle paki. Ära küsi miks. Ma ise ka tagant järele ei oskaks sellele vastata. Esileedi oli sel päeval Tallinnas koolitamas ja koolitumas ning olin üksi kodus ja miskipärast tundus mulle nende ostmine otstarbekas. Igal juhul ostsin ja päeva jooksul saigi see pakk tühjaks. Terve õhtu veetsin ma sellises pool-kõhuvalus. Varem ei oleks mul selle paki lõpetamine isegi silma pilkuma pannud. Nüüd, lisaks tohututele süümekatele, niitis see mu ka kõhuvaluga. Kuid sel õhtul läksin ma sellegi poolest trenni ja õhtune trenn kulutas 1890 kCalorit. Seega 1100 debiilset kalorit, mida see pakk andis, sai õnneks õhtuga ära põletatud.

Teine asi, mis mul hetkel painavaks on, on viitsimatus kokata. Ma ei ole eriti andekas kokk. Mul on elujooksul välja kujunenud paar kindlat lihtsat asja, mida ma olen valmis tegema, kuid see on ka kõik. Ma ei tee halvasti süüa, kuid see on ka kaugel heast. Esileedi see vastu on võrratu maitsestaja ja loov kokk. Ta võib minna külmkapi ette, selle avada ja näha seal ainult ühte sibulat ning kodus ei olegi ühtegi teist toiduainet- nagu mitte ühtegi asja. Ta mõtleb hetkeks ja teeb õhtuks valmis ühepaja toidu ja maasikatordi. Kuidas? Keegi ei tea. Ta on lihtsalt nii loov. Kuid hetkel on ta veits pussuvõitu ja väsib kiiresti. Seega suurem toidutegemine on minu õlgadel. Lõunad kannatan ma veel ära, sest siis ma tavaliselt toon talle mõne päevaprae kusagilt, kuid õhtud.. õudukad. Eriti, kui mul igal tööpäeva õhtul trenn. Näis, mis sellest trennist saab siis, kui Henrypoeg ilmavalgust näeb.

Just seepärast otsustasin ma minna paleo koolitusele. Äkki annab see mulle inspiratsiooni ja ideid. Mul on ju endalgi ostetud üks paleo e-kokaraamat. Võiks ju arvata, kui mul on raamat, siis ma ei vaja koolitust. See on sama, kui keegi ütleb, et sul on kodus matemaatika õpik- ära mine kooli, loe seda. Pole ikka päris sama. Ma vajan, et keegi mulle asju selgitaks, keegi innustaks ja et mul oleks keegi, kellelt küsida. Selleks lähengi 3. novembril Paleo koolitusele. Muide, Heidi tuleb ka ja hetkel on autos veel mõni vaba koht ning kui soovid bensukulusid jagada ja tulla samuti koolitusele, siis on veel paar kohta. Toimub, kes ees see mees/naine põhimõttel.

Ühel päeval tegime Esileediga ka lasanjelaadset toitu, kuhu me ei lisanud nisujahu tooteid. See ei ole küll vist päris paleo, sest sisaldab ohtralt juustu. Kuid kui keegi ei taha juustu, siis võib sellest retseptist juustu lihtsalt välja jätta ja see maitseb ikka super hea.

Kuid eks see kaalukaotuse teema ongi kinni järjepidevuses. Üks hea toidukord ei muuda sind saledaks, ega üks libastumine paksuks. Sa pead ikka järjepidevalt sööma head, et näha hea välja. Või sööma järjepidevalt kräppi, et kräpp välja paista. Seega, ma ei põe enam seda jaburust. Ärge arvake, et ma nüüd elan seda hirmsasti üle ja olin paanikas. Ei olnud nii. Ma olin lihtsalt tagantjärgi hämmeldunud ja pahane, et miks kirevase päralt ma neid üldse ostsin. Ma usun, et see oli kuidagi seotud, kas sellega, et Esileedi ööseks kodust ära oli ja väiksena ma ju sõin salaja, sest mind üritati ikka piirata. Sõltuvusest on võimalik lahti saada- piirata väga väga raske. Kes iganes endal mingit sõltuvust täheldanud on, siis teab, et palju lihtsam on sellest asjast üleüldse kõrvale hoida, kui seda piirata. Või see oli seetõttu, et mulle oli kuidagi Suffeli reklaam pähe pandud. Kuid ma isegi ei mäleta, et ma oleks Suffeli reklaami näinud. Kuid tavaliselt me ei mäletagi. Me ei vaata ja ei kuula reklaame- need on suunatud meie alateadvusele. Kõik me teame McDonaldsi reklaami tunnusmuusikat, või mis on NIKE logo, või mis on tuntumad Eesti erakonnad. Meil ei olnud koolis eraldi tunde, kus meile neid asju õpetati- neid korrutatakse lihtsalt pidevalt ja igal pool, et nad oleksid meil koguaeg potentsiaalse valikuna peas. Ei maksa ennast lollitada, et reklaamid meile ei mõju. Kui need tõepoolest ei mõjuks, siis miks on tootjad igal aastal valmis miljoneid reklaamile kulutama? Igaüks vastaku endale ise.

Siia lõppu sobiks Tyler Durden lause filmist “Fight Club”: “Advertising has us chasing cars and clothes, working jobs we hate so we can buy shit we don’t need.”

Kus normaalne Eesti sügis on?

Tavaliselt mulle sügised ei meeldi. Pime ja märg aeg. Kuid sel aastal on sügis super. Väga ilusad ilmad on olnud ja loodan, et veel kestavad. Pealkirjast arvasid nagunii, et ma hakkan millegi üle siin kurtma. Ei hakka. Kiidan hoopis- super sügis :). Oleme esileediga neid ilusaid ilmasid ka hoolega ära kasutamas ja katsume nii palju, kui võimalik jalutamas käia. Lemmik marsruut on meil mööda Emajõe kaldaid. Praegu nad uuendavad seda Atlantise poolse pargi kallast ka ning misiganes asi see sinna ehitatud on, see purde/silla/vms asi, aga väga mõnus on igatahes. Klõpsisime veits pilte ka. Lisan siia mõned.

Täna on mul üks neist päevadest, kus mul pole üldse huumorisoont. Ei ole ka halb tuju, kuid kui ma üritaksin mingit nalja visata, siis ei tuleks sellest midagi välja. Mõni päev on selline. Seega saab olema täna selline kuiv lugemine. Kannata ära. Ma pikalt enam ei kirjuta. Hästi.

Teen jätkuvalt korralikult trenni. Eelmisel nädalal küll jäin kolmapäeva õhtul peale korvpalli tiba haigeks ning see nohune olemine ning kurguvalu kestis kuni esmaspäeva lõunani. Mul oli kohe täitsa mure, et mul jääb esmaspäevane korvpallitrenn nüüd seepärast ära (täiesti uskumatu, eks. Ma muretsen, et äkki ei saa trenni minna 🙂 ). Kuid ei jäänud.

Mul on nüüd üks kohustus juurde võetud- hakkasin esmaspäevaõhtuti käima video filmimise ja töötluse koolitusel. Kogu see filminduse asi on mind alati väga paelunud, just see kokkulõikamise pool, kuid ma pole kunagi saanud seda õppida. Ma ei teagi, miks ma omal ajal ei kaalunud selle õppimist.

Kuid nüüd käin kuuenädalalsel kursusel ja tänaseks on kahel korral käidud. Kommentaariks nii palju, et ootan, äkki läheb paremaks. Kursus on tegelikult asjalik ja lektor on ise täielik oma ala proff, kuid tal on tõsiseid probleeme teemade käsitlemisega. Seda ses mõttes, et ta üritab anda kogu aeg vastuseid kõikidele küsimustele, mis küsitakse ja enamus küsimusi, on teema väliseid. Üks mees veedab näiteks seal igat asja kommenteerides, et tema on midagi hoopis sellist kuulnud (noh keda huvitab see, et ta on kusagilt midagi kuulnud. Kui ta usub seda hoopis teistsugust juttu, siis miks ta üldse koolitusele tuli). Lisaks küsib ta kõiki asju üle. Seletab näiteks lektor asja ära ja siis mees valjult üle klassi, kordab sõna sõnalt üle, mida lektor rääkis, lisades lause ette: “Ah, et see käib siis nii, et….. ja lisab korratud lause”. Ma olen vist kõige noorem seal kursusel (ja ma veel muretsen aegajalt, et kas ma olen liiga vana), kuid ma üritan eestlasele kombeks passiiv-agressiivselt enda rahulolematust väljendada, ohates sügavalt, tuues aeg aeg ajalt kuuldavale ka väheke kurgu urinat ja halvakspandavat huultematsumist. Seni pole sellest veel kasu olnud. Kas ma pean tõepoolest enda probleemist selle inimesega rääkima? Haha, good one! Ma parem matsutan edasi. Miinuspooleks selle tüütu mehe puhul on kahjuks see, et ta on tohutult abivalmis ja kui mul tekkis mingi küsimus, siis tal oli see nädal otsa meeles ja ta otsis mulle vastuse- mul polnud endal meeleski, et mul küsimus oleks tekkinud. Jah, miks on need tüütud alati nii hea südamega ja toredad inimesed 🙂

Korvpalli juurde tagasi tulles, siis seda teeme me kahel päeval nädalas. Eelmisel nädalal kuulutasime välja ka, et otsime uusi mehi enda korvpalli satsi ja tore, et kaks meest otsustasid meiega liituda. Lisaks soovis üks neiu Crossfitist meiega pallimas käia ja mul meenub nüüd, et ma pidin meestega seda arutama, et kui avatud me oleme, et võtta aegajalt ka üks neiu meiega mängima. Mul oli see täiesti meelest läinud ja see neiu loeb seda blogi aeg-ajalt… oops. Ma luban, et räägin uuel nädalal. Korvpall on üldse väga mõnus ja tegelikult füüsilist võimekust arendav trenn. On ju räägitud palju HIIT trennidest ja korvpall on täielik HIIT: pulss üles, rapsid, möllad ja siis lased pulsi alla ja jälle üles ja siis alla. Allpool on näha südametööd korvpalli trennis, kui trenn on ilma treenerita. Treeneriga trennides ei lange pulss nii alla, sest pausid on tunduvalt lühemad. Lisangi siis tegelikult siia kaks pilti. Ülemine pilt on treeneriga ja alumine on ilma treenerita.

Kui ma kahel tööpäeva õhtul käin korvpallis, siis jääb ju üle veel kolm. Nagu nii mõnigi teist teab, siis täidan need ülejäänud kolm õhtut CrossFitiga. Ja kes veel ei tea, siis see on üks väga kõva trenn. Miks ma üldse tüdinesin jõusaalist? Tegelikult alguses ju meeldis mulle jõusaalis väga käia. Kuid ühel hetkel muutus see nii tüütuks- käid nädalast nädalasse teed samu asju, liigutad ühte moodi ning nii päevast päeva. Ka need grupitrennid- sama muusika, samad liigutused päevast päeva ja nädalast nädalasse. Ma ei ütle nüüd, et selline treenimine on igav ja üksluine. Minu jaoks lihtsalt on. Kuid CrossFit on igapäev uus treening. Täna sa tõstad sangpomme, sõuad ergomeetriga, kükitad ja teed planku. Homme aga ronid köit, tõmbad lõuga, spurdid ja rebid kangi. See on midagi hoopis teistsugust ning see pakub mulle väga palju. Nagu CrossFiti üks ütlusi on: “If you aren’t nervous before your workout, it probably isn’t hard enough”. See lause tuli tegelikult sellest, et CrossFiti treenerid mõtlevad praegu klubi särgi seljale sloganit ja ma kaevasin siin mõned naljakamad välja. Ma pakkusin välja teisigi:

“Crossfit: Sure-fire way to taste your lunch twice”
“My Drinking Team has a Crossfit Problem”
“Ask your doctor if getting off your ass is right for you”
“Yay burpees”
“Citius, Fortius, Magis Poena (magis poena on tõlkes siis rohkem valu)”
“Crossfit – I’d run away – if I could still use my legs!”
“You’ll be walking like Bambi on ice in no time!”

Vaevalt küll ükski neist pinnale jääb, kuid päris naljakad nad mulle näisid. Lisaks tulid treenerid välja suurepärase ideega, kuidas treenijaid innustada ja rajal hoida. Kõik panevad paika endale eesmärgid, mida me tahame aastalõpuks saavutada. Kes tahab näiteks suuta aasta lõpuks tõmmata lõuga, kes tahab suuta teha korrektse tehnikaga kätekõverdusi, kes suuta köit ronida, kes tahab lihtsalt suuta näiteks teha 50 hüppenöörihüpet. Ma peaksin ka nüüd lähipäevil ära otsustama. Ma arvan, et saab olema seotud, kas kätekõverdustega, rinnalt surumisega, või plangu hoidmisega. Mõtlen veel.

Kuid lisan siis moepärast ka tavalised CrossFiti südamesagedused. Nagu allolevatel piltidel ka näha, siis on üks periood trennist, kus pulss on üleval. That’s where the magic happens. See on see, kus kasvab su südame suutlikkus, su lihased, su jõud, su vastupidavus. Lühemalt on see WOD (workout of the day). Tänane WOD oli näiteks: 6 korda köiel ronimist (mina köit ronida ei jõua, seega on see minu jaoks modifitseeritud), kangi rebimine, kordused 10-9-8-7-6-5-4-3-2-1 (need, kes alles õpivad tehnikat, tegid täna näiteks plastist pulgaga kangi asemel) ja kastile hüpped (minu põlved väga hüppamist ei armasta, seega teen mina kastile astumisi), kordused 2-4-6-8-10-12-14-16-18-20. Ehk siis esimesel ringil tegin 10 rebimist ja 2 kastile hüpet, teisel ringil 9 rebimist ja 4 hüpet jne. Köiel ronimised tuli kusagil seeriate vahele ise ära mahutada. Kõik see tuleb ära teha lihtsalt võimalikult kiiresti, kuid samas säilitades õige tehnika. Kui sa misiganes põhjusel, elades Tartus, ei ole veel CrossFiti proovinud, siis tule. Esimene kord on tasuta. Seal käivad reaalselt inimesed vanuses 17-57 ma pakun.

usun, et tuleval nädalal räägin toitumispoolest rohkem. Tsau

15 küsimust

Mõtlesin, et teen ühe vahepostituse endast, et sa ehk saaksid mu kohta teadmisi juurde, sest seda on sulle tõenäoliselt tohutult tarvis. Neid küsimusi pole mulle esitanud teie, vaid neile küsimustele vastas üks inimene, keda ma jälgin, enda blogis.

1.Mis on mu hüüdnimed? Kuidas mulle meeldiks, et mind kutsutaks?

Mul ei ole tegelikult eriti hüüdnimesid. Paar inimest kutsub mind Hentsiks või Hennuks või Endriks või Entriks. Üks weirdo kutsub mind küll musiks, kiisuks või tibuks. Ükskord, kui ta mulle Henry ütles, siis tundus see nii võõras 🙂 Kuid mu õde on hüüdnimede panemise meister ja tema omal ajal pandud hüüdnimed minule: “Ii-haa dressipüks”, “Part”, “Trikk”, “Ärni”..kindlasti oskaks ta siia veel hunniku lisada, mida mul enam meeles pole. Mul ei ole eelistusi, kuidas mind kutsuda. Seni, kuni nimi ka minu arvates naljakas on, seni võite seda kasutada.

2. Mis raamatud ootavad pikisilmi, et ma nad läbi loeks?

Üks raamat, mis mul viimased 6 kuud pooleli on olnud (lõpuni on ehk 100lk), on “50 halli varjundit”, sest Esileedi arvas, et see oleks mulle üldhariv. Jõudsin raamatuga poole peale, andsin Esileedile laksu, ta solvus ja enam pole lugenud.. jama :D.

3. Mida ma teen, kui mul und ei tule? Loen lambaid? Vähkren? Tulen üles ja teen midagi asjalikku?

Üks asi, mida ma kindlasti ei tee, on tulla üles, et midagi asjalikku teha. Siis poleks mul lootustki uinuda. Tavaliselt ma üritan endal haigutust esile kutsuda, sest kui ma olen juba haigutama hakanud, siis ei peaks enam kaua minema.

4. Kas ma hoian sünnipäeva ja muud kaardid alles?

Jah. Paar kuud. Pulmakutseid kauem. Ma ei tea miks. Veider oleks ka see, kui ma saan kaardi, loen läbi, ohkan õndsalt ja viskan prügikasti. Kui see kaart ei ole enam päevakorras, siis ma seda alles enam ei hoia.

5. Mis on miski, millest ma ei suudaks kunagi loobuda?

Ma ei hakka siin ilmselgeid asju välja tooma, nagu hingamine, magamine või unibrow korrigeerimine. Kuid, kui valida üks asi, millest ma ei oleks nõus loobuma, siis see oleks.. hmm.. võib olla .. ee.. ei.. Ma ei tea. Ma arvan, et mul ei ole asja ega tegevust, millest ma poleks nõus loobuma. Tegelt ka. Kunagi oleks ma öelnud vabadus ja siis tuli esileedi ja nüüd ta siin siis on. Kunagi oleks öelnud, et ajast endale ning nüüd on tulemas Henrypoeg. Ma arvan, et ma olen nõus end igati muutma, kui sel hea põhjendus on. Ma olen väga avatud inimene. Skeptiline, aga avatud.

6. Üks unistus, mida elujooksul kindlasti täita soovin?

Kõik mõtted, mis hetkel pähe tulevad on täiesti inappropriate. Täiesti sobimatud siia blogisse :D. Ma juba kujutaks ette, kuidas esileedi neid mõtteid lugedes pakiks pisar silmil kohvrit, läheks ja tõstaks selle koos minuga ukse taha. Aga midagi, mis poleks nii perversne.. Pff, ei olegi nagu midagi- kõik need võib pigem liigitada plaanideks, mitte unistusteks. Ma olengi arusaanud, et kõik need “unistused” on minu enda teha. Tuleb lihtsalt plaan paika panna.

7. Kas ma olen hommiku või õhtu inimene?

Mõlema. Ma ajan hommikuti esileedit hulluks, kui ta aeglaselt silmi lahti üritab teha ning esimese asjana näeb minu säravat nägu ja entusiasmi. Kuid ma olen rõõmsameelne ja positiivne ka õhtuti. Üritan ka esileedit sellega nakatada. Vahel õnnestub. Ma näiteks ei ole füüsiliselt suuteline naeru või naeratust alla suruma. Meil on kodus korduvalt lisapahandusi tulnud seetõttu, kui esileedi kurdab mulle midagi väga kurvaks- või murettegevat ja mulle tuleb misiganes natukenegi naljakas mõte pähe- mul tuleb kohe muie näole. Ja kui on olukord, kus muigamine on ebasobiv ning ma üritan seda alla suruda, siis see lõpeb tavaliselt suuremat sorti naerupahvakuga. Seletamist kui palju..

8. Kui ma saaks vahetada kellegagi päevaks elud, siis kellega?

Mark Zuckenbergiga. Annaks sel päeval toredale, Henry nimelisele mehele, pooled enda Facebooki aktsiatest. Lihtsalt niisama- toredaid peabki toetama.

9. Mida ma ei andestaks?

Mina usun teise võimalusse. Võib olla lähedase vastu sooritatud ebainimlikku kuritegu ei andestaks. Kuid me teeme kõik vigu ja kui see ei ole midagi sellist, mis mulle pähe ei mahu, siis ma usun, et ma olen üpriski andestav inimene.

10. Millal ma avastan end laulmast?

Suht tihti. Näiteks, kui ma sõidan autoga ja siis kui ma ei sõida autoga. Kui ma olen dušši all. Kui esileedi mulle midagi selgeks üritab teha, siis ma mitte ainult ei laula, vaid ma panen samal ajal ka kõrvad sõrmedega lukku. huvitav, et nii lauldes laulud talle üldse ei istu…

11. Mis on kõige vastikum harjumus, millega sa oled kellegi juures täheldanud?

Oeh, oli üks inimene, kel oli komme küüsi närida. Ok, küünte närimine mind nii väga ei häirinud. Kuid ta näris küünt seni, kuni sai sealt kätte küüneriba, mida ta siis kasutas ülejäänud päeva selleks, et selle küünetükiga hambavahesid puhastada. See oli midagi beyond nasty 😀

12. Kui mul oles vaid 24h elada jäänud, mida ma teeksin?

Ma ütleks, et läheks kusagile sooja kohta, kuid see reis võtaks mult juba suure tüki sellest ööpäevast. Seega peaks see olema midagi kohalikku. Kuid ma arvan, et ma veedaksin selle enda armsamate seltsis ja oleksin veendunud, et nad leinavad piisavalt kaua. Esileedit kiusaksin ka veel ehk ja teeskleksin köha ning kätevärisemist ja nõuan, et ta mulle silma vaataks ning vannuks, et ei sunni meie poega kunagi piimasuppi sööma.

13. Mis on kõige halvem osa täiskasvanuks olemise juures?

See, et ma ei oska enam lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Kunagi oli ju miskipärast poriloiku hüppamine fun. Nüüd näen ma suisa vaeva, et seda ei juhtuks. Kui mul oli väiksena igav, siis ma võisin puhtalt enda fantaasiaga ja ühe puuklotsiga tunde veeta. Ma olin küll väga püsimatu, olen ka praegu, kuid juba lihtsalt õue minek oli miski, mis mind tundideks köitis. Mul polnud isegi mänguasja kaasa tarvis. Loodan, et Henrypoeg on sama geniaalne.

14. Mida ma kardan?

Kõdi. Eriti talla alt. Kui mul oleks isegi valida, kas see, et mind hammustab rästik, mis mind tundideks rivist välja lööb, või see, et keegi mind 30 sekundit talla alt kõditab… ma ei ole kindel, kumma ma valiks :). Ma ei saa end talla alt isegi kratsida, kui sealt sügeleb. Kõrgust ei armasta ka. Ega kitsaid ruume. Ma ei olegi kunagi mõelnud, kui tõsine foobik ma olen :S

Ah jaa, puuke kardan ka.

15. Millal sa viimati heateo tegid?

Eile! Käisin Võru tänava postkontoris ja minu ees oli üks vanem naisterahvas, kes nagu minagi, oli oma kaalu kohta ilmselgelt liiga lühike. Kuid ta küsis teenindajalt, et kus siin lähim taksopark on, kuna tal oli raskusi ka koha peal seismisega. Vastuseks sai, et umbes pooleteise kilomeetri kaugusel Aardla ristis. Proua jäi nii õnnetuks ja kuna minu number oli järgmine, siis ma ütlesin talle, et ärgu muretsegu, ma võin ta kodule lähemale visata. Viisin ta täitsa ta kodu treppi ega võtnud vastu ka raha. Kui ma oleksin raha võtnud, poleks see enam heategu, vaid teenus, mille eest ta maksis.

Aitab küll. Tervisliku poole pealt seda, et ka oktoober tuleb täielik paleo. Ma läksin siin kusagil nädalaks rajalt maha ja terve selle aja, olid mul seedeprobleemid. Ma sõin nii suhkrut, kui nisutooteid. Oktoobris teen ma minimaalselt 4 päeva nädalas trenni (ideaalis viis) ning ma söön paleo toitu. Ka puuviljad jätan laias laastus kuuks ajaks kõrvale. Muide siin üks video, mis ma teile mõeldes tegin. Tsau