Tsenseeritud video

Kõigepealt sooviksin klaarida ära ühe probleemi, mis on pea nädal otsa vindunud. Kes pani eelmisele postitusele nelja?? Kas sa vihkad mind, või üritasid mind lihtsalt õnnetuks muuta? Palju õnne, läks korda! Ma ei pannud seda hindamise süsteemi sinna selleks, et te saaksite mind õiglaselt hinnata, vaid selleks, et mu ego upitada.. gosh.

Nüüd kui see sai hingelt ära, võime siis päevaga edasi minna.

Eelmisel nädalal seadsin ma nädala eesmärgiks teha video ja videoga olengi ma ka viimased paar päeva tegelenud. Kuid kahjuks ei saa ma seda teiega jagada, sest see video on poissmeestepeost, millel ma laupäeval osalesin. Oli lahe õhtu, mis sisaldas nii kuulide veeretamist, kuulide tulistamist, nii laulu, tantsu, kui ka hasartmänge. Põhimõtteliselt poissmeeste pidu nagu poissmeestepidu traditsiooniliselt olema peakski- ka ohtralt topless tantsijaid sealhulgas. Nende seas ei olnud kahjuks ühtegi naist küll. Valetan. Viimased pidutsejad lõpetasid siiski peo omal käel stripiklubis.

Kuid kuna eestlasele meeldib naerda teiste, mitte enda üle, siis kahjuks ei saa ma seda videot kellegagi jagada. Kui ma peaksin suutma kokku panna poliitiliselt korrektse video, saaksin ma kasutada ainult peo esimest viiteteist minutit. Siis tehti lahti esimene purk õlut ja mõne hetkega läks asi käest ära. Nagu vanasõna ütleb: “What happens in Kambja, stays in Kambja”. Kambja lähedal oli siis koht, kus toimus lõviosa üritusest.

Olin peol tubli. Sõin küll ülivähesel määral mitte paleo toitu- kaks supilusikat kartulisalatit ja paar singirulli, kuid öösel, kui me Tartusse mäkki sõitsime, ei võtnud ma sealt muud, kui pudeli vett. Ei olnud raske ei öelda, sest eesmärk on silme ees. Samuti ei joonud ma alkoholi. Kas te teate, kui raske on mängida pokkerit, kui sa oled ainuke kaine lauas? Kõigi tähelepanu on hajutatud ja nii kui hea muusika peale tuli, tuli alati teha tantsupaus. Jällegi, ma jagaks teiega meeleldi pilte, kui mul tsensuuri peal ei oleks. Saan siia panna vaid pildi pokkerilauast. Parem, kui mitte midagi, eks?

Trenniga on mul asjad olnud kehvasti. Reie tagalihas, mille ma möödunud kolmapäeval ära tõmbasin, on tänaseni valulik. Mitte rahuolekus, kuid nii, kui natukene pingutan, annab endast märku. Sellegi poolest käisin eile CrossFitis ja mulle tehti täiesti oma kava arvestusega, et ma ei koormaks eriti enda reielihast. Väga vastutulelikud ja hoolivad- enne intensiivset osa, käisime treeneriga ka kõik harjutused vaikselt läbi, et näha, kuidas mu reielihas reageerib. Väga palju on trennis uusi nägusid ja ma teadsin alati, et on aja küsimus, kui inimesed selle trenni avastavad. See lihtsalt on nii erinevate inimestega arvestav.

Asi on kindlasti minus, kuid kui mulle eelmise aasta detsembris öeldi, et siin on su MyFitnessi poole aasta pääse ja järgmisel nädalal lähed sa rühmatrenni, siis kukkus mul süda saapasäärde. Õnneks ma suutsin korraldajaid veenda, et ei, ma ei lähe ennast sinna lolliks tegema. Mul ei olnud võhma ja tegelikult ka soovi sinna saledate neidude vahele higistama ja puhkima minna. Öeldi küll, et ega keegi sind ei vaata, et seal käib igasugu inimesi ja mõned ongi kobad, võtavad endale liiga raskeid kange või ei tee kõike kaasa. Kui nad ei vaata, kust nad siis teavad? :). Kuid nagu ma ülalpool kirjutasin, keskmine eestlane, ka mina, ei taha end naeruväärseks teha.

CrossFitis ongi eripära see, et keegi ei vaata sind, peale treeneri. Kui keegi vaatabki, siis selleks, et innustada ja jõudu juurda anda. Sa ei tunne seal ennast ebaõnnestujana, vaid sinu harjutused on sinu jaoks modifitseeritud, et sa suudaksid anda endast parima. Sellepärast mulle meeldibki. Lisaks loob seal treenimine justkui sellise hea seltskonnavaimu ja mul on väga hea meel, et ma olen seal nii paljude inimestega tutvunud nagu Ain, Sille, Marianne, Heidi, Kaija jpt. Lisaks otsustasime, et teeme paari nädala pärast ühise paleo õhtusöögi nende Crossfittijatega, kes võtavad hetkel osa 30 päeva väljakutsest, jagame ideid ja räägime maast ja ilmast. Mina ja kolm tüdrukut siis, kes kõik on väga toredad ja kenad tüdrukud ning Esileedi pole isegi mitte armukade, vaid arvas, et see on lahe mõte.

Selle poole aasta jooksul, kui ma käisin jõusaalis, ei suhelnud ma ühegi seal treeniva naisega ja teretasin ning rääkisin pealiskaudselt kolme-nelja mehega. Ma ei ole just eriti tagasihoidlik, aga mingit sidet ma ka ei loonud. Ma ei kujutaks isegi ette, et kuidas ma suhtleks jõusaalis enda kõrval treeniva naisega nii, et see ei tunduks külgelöömise või flirtimisena- võtaks hantli kätte, treeniks biitsepsit, astuks mõne naise juurde ja ütleks “noh, tsau mis teed?”.

Lisaks käis eelmisel kahel pühapäeval, enam, kui kümnepealine CrossFiti seltskond paaritunnisel matkal Vooremäel. Suurepärane viis veeta lahedas seltskonnas aktiivne ja sotsiaalne puhkepäev. Kahjuks ei saanud mina oma vigase jalaga osa võtta. Lisan seltskonna pildi ka siia. Blogide jälgijad tunnevad sealt äkki ühe näo ära ka.

Jällegi, see on minu jauramine teemal, CrossFit- connecting people. Äkki olen mina socially awkward ja jumala eest ärge võtke minu juttu puhta kullana, sest ma räägin ALATI ainult enda vaadetest ja seisukohtadest. Ma ei räägi tõtt, vaid enda nägemusest.

Võibolla on rühmatrennid ka nii. Ma ei tea, ma pole kunagi käinud. Ma lihtsalt ei näe, kuidas see võimalik oleks. Asjatundjad, lükake julgelt mu hirmud ümber 🙂

Toitumisega on ka kõik joone peal. Paleo elustiil eeldab suurt kokkamist- sa pead põhimõtteliselt kõiki toite endale ise valmistama, sest valmistoidud poest ei ole pea kunagi paleo. Välja arvatud, kui sa tahad õuna süüa.. või porgandit. Mis juhtub, kui Henry teeb köögis süüa? Seda võid näha pildilt. Kui mina olen köögist läbi käinud, oleks seal justkui tornaado olnud. Absoluutselt kõik on laiali. Ma küll üritan jooksu pealt ka koristada, kuid mul on tunne, et nii ma teen asja ainult hullemaks. Ma võin köögis lusika maha pillata ja kui ma kummardun seda võtma ning siis üles tagasi tõusen, on selle aja jooksul määrdunud kaks panni ja kuus taldrikut. Liialdamata.

Kehakaal on vaikses languses taas ja ma olen ühe kilo kaugusel pulmapäeva kaalust aastast 2009. Awesome! Selle eest ei tule tänada mitte ainult paleot, vaid üleüldse on ostukorvi sisu tundmatuseni muutnud. Eile peale poekoti tühjendamist vaatas vastu just selline sisu nagu siin pildil näha võib.

Kuid selle nädala eesmärk: Filmida IGA PÄEV, mingi hetk päevast, et panna kokku lihtsalt üks video, mida ma nädala jooksul tegin. Kokkuvõtlik video ei tohi olla pikem kui kaks minutit ja kakskümmend sekundit, ehk maksimaalselt 20 sekundit päeva kohta.

Ärge tundke minu kirjutisest keegi ennast puudutatuna, kes te rühmatrennides käite. Ma olen täiesti veendunud, et te naudite seal käimist. Ma lihtsalt selgitasin, miks mina paksu mehena sinna ei läinud, mis hirmud mul olid/on. Ma olin siis vaid nõus jõusaalis vehkima, sest seal ma ei tundnud ennast ebamugavalt. Kuid üksinda rassides hakkas igav ja sellepärast ongi CrossFit mulle ideaalne lahendus. Küll tundus jõusaalis lahe see rühmatrenn, mida viidi läbi seal samas jõusaali ruumis, peegli ees, kus oli grupis 3-7 inimest ja harjutused olid oma keharaskuse, raskusketta ja sangpommiga-väga sarnane CrossFiti soojenduse osaga.

Ok, ma panen selle hindamise võimaluse siiski siia otsa ja kui sa tahad, et ma nädal otsa õnnetu oleksin, siis pane julgelt neli tärni. Ah, ma niisama jauran. Hinda nii, nagu õigeks pead 🙂

Vigastatud, kuid vähemasti habemega

Südame- ja hingevaluga pidid head sügavad kirjutised tulema. Eks ma siis proovin. Mul küll ei valuta hetkel ei süda, ega hing, kuid ma tõmbasin täna korvpallitrennis enda reie tagumise lihase ära ning katsun siis selle najal inspiratsiooni ammutada.

Ma loodan, et tegemist on pisikese venitusega, mitte rebestusega. Mitte, et ma neil kahel vahet teeks ja minu lootus põhineb vaid usul, et venitus kõlab süütumana, kui rebestus. Aga mine tea. Igal juhul ei armasta mu parem jalg hetkel sirget poosi- tuleb teda ka pikali olles õrnalt krõnksus hoida. Kuid tegelikult on see minu enda süü, et ma nii viga sain. Mängides tundsin, et reide lõi sisse selline ebamugavus, nagu kerge kramp. Küsisin vahetust ja läksin platsi äärde venitama. Päris ära ei kadunud, kuid see ei tundunud nii suur probleem olevat. Läksin mängu tagasi ja sain vaevalt paar korda platsil edasi tagasi joosta, kui ühel kiiremal rünnakul (tava mõistes oleks see kiirrünnak, aga ma ei hiilga just eriti oma kiirusega), käis äkki tohutu valujutt läbi reie tagaosa. Üritasin siis seisma jääda, aga ma ei saanud end põlvest nõtkeks lasta, et hoogu maha pidurdada. Jooksin siis samas tempos, kuni sein ette tuli. Õnneks oli seal sein ees. Nooremana mängisime korvpalli sõbra juures maal, kes elab keset põlde. Mõtle, kui ma oleks seal ära tõmmanud- lähim sein võis mitme kilomeetri kaugusel olla.

Kuid nüüd tuleb mul vist natukene trennidest kõrvale hoida. Samas, on mul ju keldris hantlid, paar kangi ja surumispink. Polegi ammu enam pingil surunud. Suurepärane on see, et CrossFit on mu jõule ikka imesid teinud. Minu raskused on CrossFitis tänaseks sellised, mida ma jõusaalis ei saavutanud ka peale aastaid käimist. Sest jõusaalis ei ole sul kedagi juures, kes sinusse usuks, kui sina ise ei usu. Lisaks on nii kerge minna lihtsamat vastupanu teed, kui täna ei viitsi. CrossFitis sellist võimalust pole- kui sa täna ei viitsi, pead sa andma endast maksimumi. Kui sul pole täna motivatsiooni, pead sa andma endast maksimumi. Sealt ka see areng. Ma ei ütle, et jõusaalis ei ole võimalik saavutada häid tulemusi. Ma ütlen, et mina ei saavutanud jõusaalis kunagi tulemusi sellise tempoga nagu ma saavutan neid CrossFitis. Muide ka teine Esileedi käis paar kuud meil CrossFitis. Täpsemalt siis proua Evelin Ilves. Igal juhul ei mingeid kaameraid, ei mingit pressi. Lihtsalt naine, kes hoiab end vormis.

Movembri alguset on möödas juba 3 nädalat ja ma ei ole tänaseni habet ajanud. Korra juuksuris mul piirati küll vuntsipikkust, sest Esileedi arvas, et need olid ilmselgelt liiga pikad. Samas, on tema arust kõik karvad näos liiga pikad, kui nad ulatuvad nahast kõrgemale. Muide, ajalooline päev. Sel päeval, kui ma tulin juuksurist ja mul oli habet veidi kohendatud, vaatas Esileedi mulle hetkeks otsa ja ütles, et Henry, sellise hooldatud habeme vastu pole mul mitte kui midagi ja sellist habet ei pea sa novembri lõpus ära ajama. Nagu wow! Tema suust midagi sellist kuulda, mis tunnustab mu habet. Igal juhul oli see väga emotsionaalne moment (viimati olin ma nii senitmentaalses meeleolus, kui Nukitsameest igalt poolt otsiti, aga ei leitud, sest ta nuttis seal maja all) ja kui me käisime Pere ja Kodu photoshootil, olin ma natuke liiga emotsionaalne, et head pilti saada. Seega, kui ma ei ole piltidel eriti ilus, siis süüdistage Esileedit ja tema habemelembust.

Teine asi habemega on see, et tihti läheb meestel see punakaks. Minul mitte. Mul läheb see punaseks. Eriti, kui päike peale paistab. Ma muudkui ootan ja loodan, et ta tumedaks läheks, aga seni on ta punane, mis punane. Kell on pool kaks öösel, kuid mul pole ühtegi pilti mu habeme hetkeseisust ja ma peaksin siiski ju selle jutule pildi lisama. Ilmselgelt olete te põnevil ja ei jõua ära oodata, et missugune see habe siis on. Eks? EKS?! Jätan siis hetkeks kirjutamise katki ja läheb teen vannitoas oma tavapärase selfika.. seekord siis kuiva särgiga. Nii.. tehtud. loodan, et sa ei tüdinenud ootamisest. Sa vist ei oodanudki eriti. Kuid sa vist juba näed ka pilti. Blogi kirjutades vist ei pea ka kirjutama seda, et oot, ma käin ära. Jah..

Toitumisega on lood praegu väga head. Esileedi eestvedamisel muutsime me taas natuke toitumisharjumusi. Mu kaal on pikalt püsinud muutumatuna ning midagi tuli ette võtta. Ma kipun unustama, et näksimine ei ole ok, sest näksides ei ole sul tegelikult aimugi, kui palju sa sööd. Esimesel päeval oligi naljakas, et igakord, kui pähklinõust, või üldse köögist mööda läksin, täiesti endale teadvustamata, sirutus käsi välja ja ma pidin endale meelde tuletama, mida ma teen. Tegime siis näksimisele lõpu ja tegime otsuse, et sööme iga kahe tunni tagant ja järgime seda nii täpselt kui võimalik. Kuna sa sööd iga kahe tunni tagant, siis kahe tunniga ei jõua kõht veel eriti tühjaks minna ning aja kätte jõudes peab end peaaegu sundima sööma. Seepärast võtsin toidukordadel ka väiksema portsu. Va hommikusöögi ajal. Teine asi, kui nii tihti süüa, siis mina hakkasin tahtma midagi värsket. Tundsin väga huvi värskete smuutide järele, mida ma söön vahepaladeks ja ka salati järele, mida söön nii lõuna-, kui õhtusöögiks. Kuid nüüd on kaal taas allapoole liikunud ning esmaspäevast saadik, mil ma olen söönud iga kahe tunni tagant, on kaal alla läinud kaks kilo, kuigi täiskõhutunne ütleb justkui sööksin rohkem, sest ta on kogu aeg täis. Minu toidulaud on hetkel 99,9% paleo, sest olen läbimas ka paleo 30 päevast väljakutset.

Ma mõtlesin, et ma teen esimese püsirubriigi siia blogisse. Ma võtan endale igal nädalal eesmärgi, mille pean täitma nädala jooksul. Miski, mis mind viib natukenegi mugavustsoonist välja, sest just seal toimub kasvamine. See ei pea olema seotud toidu ega trenniga, ega üldse tervisega. Mingi tegevus, mis viib mind mugavustsoonist välja. Miski, mida paks ja laisk Henry ei teinud. Võtakski kohe ette ja seakski kohe esimese eesmärgi. Maksa Katile võlg ära!.. hah, nali.. küll ootab. Kuid mingi eesmärk, milleks ma natukenegi pingutama ja/või ebamugavust tundma peaksin. Teen nädala jooksul ühe video. Millest, ma veel ei tea. Kuid nii. Eesmärk ette võetud.. ja Kati, chill, küll ma maksan.. nali.

kakkis muxo, ms ki aknrsten sins

Esmaspäevast hakkas mul järjekordne paleo 30 päeva challenge. Hetkel on käsil neljas päev ja ma olen ikka kenasti rajal. Kuigi võiks olla veelgi kenamini. Põhjus, miks ma nii ütlen on see, et ma ei valmistunud üldse ette. Nagu üldse. Pühapäeva võtsin vabaks, et siis päeval valmistuda- vaadata retsepte ning teha plaane ning mis välja tuli- pühapäev oli Isadepäev. Nii palju siis planeerimisest. Käisime Esileedi perekonna juures Mammastes ja mu vanavanemate juures Kambja lähistel.

Tegelt on iga asjaga nii, et sa oled palju paremas olukorras, kui sa teed ettevalmistumisi. Kooli ajal ei oleks ma isegi oodanud head tulemust matemaatikas, kui ma poleks kontrolltööks absoluutselt õppinud. Ma ei loodaks mingil juhul maratonil kohta poodiumil, kui ma selle jaoks eelnevalt korralikku eeltööd ei tee. Ok, kui ma oleks ainuke osaleja maratonil, oleks mul siiski poodiumile jõudmise võimalused päris head. Vähemalt kolmandaks tuleks küll. Kuid ometi ootan ma häid tulemusi 30 päeva challengelt nii, et ma ei ole mingit eeltööd selleks teinud. Õnneks tuli meil eile vähemasti super hea lõunasöök välja- salat ja sea sisefilee.

Tartu turuhoones on üks müüja, kes müüb KÕIGE värskemat sea sisefileed. Teiste käest ostes on olnud seni loterii. Ma ka kiidan iga kord tema kaupa, kui ostan ja ta valib mulle selle väikese kiituse eest alati ilusaima tüki- isegi siinkohal on suhted olulised. Kui teile miski meeldib- kiitke seda. Sellest ei võida mitte ainult need, kes kiituse pälvivad, vaid ka teie ise. Oluline ka vahet teha kiitusel ja pugemisel- kiida ainult asja, mis sulle tõesti väga meeldib. Kui ma ei saaks sealt igakord maailma värskeimat liha, siis ma ka ei kiidaks- siis ta oleks lihtsalt üks müüja teiste seas.

Õnneks on mul paleo-Ardilt saadud nelja nädala menüü, mida ma üritan järgida. See menüü avardab su silmaringi teemal- et mida siis lõpuks süüa. Kui keegi veel alustab selle challengega, soovitan Ardi käest see menüü muretseda. Ta pakub isegi võimalust, et ta teeb spetsiaalselt sinu kava, mis on kooskõlas sinu eesmärkidega. Siinkohal me ei räägi geneerilisest copy-paste kavast, vaid tõeliselt personaalsest lähenemisest. Mul ei ole paleo.ee lehega mingit seost, ma lihtsalt julgen kiita head asja.

Kuid esmaspäeval leppisime siin kolme teise väljakutse vastuvõtnuga kokku, et võtame kõik mõõdud ja kaalu, et siis 30 päeva pärast näha, et kas on muutusi. Jah, ok, ma peaks ka need ära võtma, esmaspäev on vist juba läbi… Mõõtudest rääkides, siis täna käisime me Esileediga photoshootil. Me käisime Emajõe ääres pildistamas, sest Esileedi räägib ühes ajakirjas meie praegustest tegemistest. Kui ajakiri ilmub ja mu topeltlõug pildile ei jää, siis annan teile ka märku, kus meie kohta lugeda saab. Kuid kui mõõtude juurde tagasi tulla, siis täna ma lihtsalt pulli pärast proovisin ühte särki, mis mulle seni kunagi selga läinud pole… ja ka täna ei läinud see mulle selga.

Kuid üks teine särk läks. Sellega käisin siis pildistamas. Mul ongi praegu selline vaheetapp, kus mu riided on kõik suureks jäämas ja vanad riided ei lähe veel selga. Seepärast, kannan ma hetkel riideid, mis on mulle suured. Esileedi pööraski tähelepanu, et mu minapilt ei muutu vist nii kiiresti, nagu mu keha. Olen ka teiste ülekaaluliste muutumislugudest kuulnud, et kaotatakse suuri numbreid, kuid peeglist nähakse ikka paksu. Eks inimene vist keskendubki negatiivsele rohkem ja see viib kogu pildi endast alla poole.

See on nagu kui sul tuleb tänaval vastu inimene, kel on suus väga väga ilus hammas ja seal kõrval on väga väga kole hammas. Matemaatiliselt võttes, ei tohiks see segama jääda, sest kui miinus ühele liita üks, siis on kokku null. Justkui ilus hammas peaks koleda hamba võrdsustama. Kuid ei ole ju nii. Kui sul on kole esihammas, siis ei märka keegi seda iludust seal kõrval- kõik keskenduvad asjale, mis neile ei meeldi.

Paleo väljakutsega on mul ka ees kaks suuremat väljakutset. Järgmisel nädalavahetusel on mu sõbra poissmeestepidu ja nädal hiljem pulmad. Ma tean, et tulevane pruut loeb seda blogi, kuid vaevalt ta mu üleskutset, teha paleo tort, väga tõsiselt võtaks. Aga tegelt ka- suhkru võiksite ju asendada datlitega, ja sinna peale veidi pähkleid purustada ning banaani viilutada. Teete ju sellise.. eks? Õnneks alkoholiga ma piiri pidama ei pea, kuna ei tarvita niigi. See järgmise päeva uimane olek nullib minu jaoks kõik need alkoholi võlud nagu diktsiooni kadumine, joodikutega sõbrunemine ja Esileedile nunnude sõnumite saatmine, suutmata samas ühelegi õigele klahvile vajutada ja nunnust sõnumist saab loetamatu tähtede kogum: “kakkis muxo, ms ki aknrsten sins” (copy paste sõnumist, mille saatsin, kui ma viimati joobes olin). Kes on geenius ja loeb välja?

Kahjuks mu ülikond, millega ma olen käinud viimases, ei tea mitmes, pulmas, ei sobi mulle enam selga. Suurevõitu- teeb mind neli korda laiemaks ja see eeldab, et ma hoiaksin pükse käega pidevalt üleval. Ma kardan, et see võiks tüütuks muutuda. Me tegime ju pilte ka ülikonna selga proovimisest. Äkki leian, kuhu ma need pistnud olen. Kui leian, siis sa juba näed neid pilte siin blogis. Lisan ülespoole ka ühe pildi pulmapäevast selle sama ülikonnaga, kus ma kaalun vähem, kui ma hetkel kaalun.

Lisaks peaksin olema ka järgmises Tervis plussis. Ma arvan. Igal juhul kirjutatakse seal inimestest, kes on leidnud aktiivse eluviisi enda ellu, peale seda kui kehalise kasvatuse tund ei õpetanud muud, kui seda, et see füüsiline pingutus on üks igavene jama.

Trennid on olnud suurepärased. Ning üldse kõik on suurepärane- habe kasvab, Eslieedi kõht kasvab, trenn toimib kenasti ja toitumine on ka enam-vähem. Aga edu ka teistele, kes teevad seda paleo challenget, hoian teie blogidel silma peal. Kui keegi veel seda tegemas või plaanib teha, võite endast märku anda.

No Shave November

Kes veel ei tea, siis novembris on kombeks meestel tavapärasest vähem raseerida. Novembrit nimetatakse ka Movembriks aga ka Noshembriks, ehk siis maakeeli vuntsikuu. See on algatus, et pöörata tähelepanu meeste tervisele. Eks tüüpiline mees ju pigem uhkustab enda haavaga, kui läheb seda arsti juurde lappima. Sel aastal võtan ka mina sellest osa. Ei, ma ei lähe arsti juurde :). Jumal hoidku selle eest. Kas sa tead, kuidas nad kontrollivad eesnääret??? Siin on hästi lühike tutvustav video. Nagu vanglas ole. Selle vahega, et arst ei suudle sind vähemalt kaelale, kui ta valmis on. Kui sinu kogemus ütleb, et suudleb küll, siis peaksid sa arsti vahetama. Küll aga ma plaanin novembris habet kasvatada. Esimesed kuus päeva viimasest raseerimisest on möödas ja juba võib märgata üksikuid udemeid. Novembri lõpus on meil ka pulmaminek ja näis, kas Esileedi sunnib mind nägu puhtaks ajama, või ma võin lihtsalt natuke habet selleks päevaks kohendada. Lisan siia ka pildi enda hetkeolukorrast. NB! Pilt on tehtud trennijärgselt ja duššieelselt. Ma ei ole alati nii kurnatud ilmega.

Pühapäeval käisime paari Crossfittijaga Tallinna avastamas. Nii tore oli näha nende nägudelt peegelduvat rõõmu, kui nad nägid esimest korda trammi ja kõrgeid maju. Eks Tartust tulles tundubki Tallinn nii ülevoolavalt suur. Me nägime seal ka ühte pilusilmset noormeest, kellega me koos pilti tegime ja aadresse vahetasime. Mul oli kunagi üks kirjasõber Koreast, aga ta ei ole alates 2011 aasta aprillist enam mu kirjadele vastanud. Loodan, et Yoang Su´ga on siiski kõik korras, aga ma olen nüüd edasi liikunud ning loodan, et mu uus kirjasõber vastab kiiremini, sest ta elab Paldiskis. Kui sa loed mu blogi nüüd esimest korda, siis sa kindlasti mõtled hetkel “mis asja?”. Tegelikult on mul lihtsalt üks sõber Tallinnast, kes kujutab ette, kui ma Tallinnasse tulen, siis kõik minu, kui “maainimese” jaoks täpselt nii ongi. Võtku teadmiseks, ma olen Tartus suisa mustanahalist näinud!!!

Kuid tegelikult käisime Tallinnas Paleo koolitusel. Kolmetunnine koolitus selgitas siis täpsemalt, mis on paleo ja kuidas erinevad toiduga omastatavad ained meis reageerivad. Kõik küsivad, et kas ma jäin rahule. Ma võin öelda, et ma arvan, et selle väikese raha eest oli koolitust rohkem, kui küll. Kuid minu ootus oli rohkem, mitte see, et antaks mulle olemasolevatele teadmistele teadmisi juurde, vaid püütaks asendada olemasolevaid. Ootasin, et mulle müüdaks paleo täielikult maha. Ma täiesti usun sellesse, sest on ju ainult loogiline, et inimene peakski sööma puu ja köögivilju, kala ja liha, pähkleid ja seemneid. Mitte Virmalise torti ega Snickersi jäätist, Kai saia ega suhkrut täis topitud joogijogurtit. Süüa päris toitu, mitte seda, mis tuleb keemialaborist. Ma tean seda enda kogemusest, et eluaegseid uskumusi, ei ole lihtne kahe-kolme tunniga ümber lükata, seepärast jään ma võib olla ka edaspidi uskuma, et “Kuno Plaani” kihiline küpsis on hea ning ma pean kasutama tahtejõudu, et sellest end eemale hoida. Kuidas teha nii, et sellised pikaaegsed lemmikud minus enam emotsiooni ei tekitaks? Kes leiab sellele lahenduse, teenib ülekaaluliste abistamisega varanduse :). Aga Ardi, kes on siis isehakanud paleo ekspert Eestis, on oma ala täielik fanatt ja mul on väga hea meel, et just tema sellega tegeleb. Ta on väga põhjalik ning Eesti paleohuvilised on väga heades kätes. Ardi ei maksa mulle muide kiituse eest… kuigi võiks. Aga jah, ma kiidan meeleldi head asja.

Kuid siiski jäin koolitusega rahule ja päeva lõpus, kui me Crossfittijatega Mere pst mingis pubis õhtusööki sõime, tegime ühise otsuse, et nädala pärast, ehk siis 11.11-11.12, teeme läbi paleo 30 päeva väljakutse. Ma olen selle korra juba läbi teinud, kuid ma teen uuesti. Esiteks solidaarsusest ja teiseks, see eelmine kord läks nii hästi, et ma tahan seda head tunnet uuesti kogeda. Muudan seekord seda, et katsetan toitudega rohkem. Teen toite erinevate retseptide järgi. Ah jaa, seda ma ei valetanud- me tõepoolest nägime Tallinnas ühte pilusilmset noormeest. Mitte, et see kuidagigi millegagi seotud oleks. Ta lihtsalt oli seal- kõndis mööda tänavat. Siuke värk siis.

Oktoober oli trennimõttes väga produktiivne kuu. Mul jäi vaid üks planeeritud trennikord vahele. See oli kuu esimesel nädalal, kui see va viirus mind maha murdis. Tavaliselt ei pööra ma neile viirustele tähelepanu ja teen kõik oma asjad ja käigud köhiva ja tatistavana ära (sõpadel on alati hea meel, kui ma uppunud ilmega ja vesiese ninaga nende lastega mängupõrandal klotse torni laon), kuid tookord oli ka palavik. Ma ei tea, kas see on tavaline, et kui mul on palavik näiteks 37,1, siis ma tunnen end kordi halvemini, kui siis, kui mu palavik on näiteks 38,5. Kõrgema palavikuga olen ma isegi päris tegus ja suudan ise endale villased sokid jalga tõmmata. Väiksema palavikuga peab Esileedi mu tekki kohendama, sokke jalga tõmbama ning lusikaga mett söötma. Ma teeks seda ise, kuid ma kardan, et ma võin ära surra, sest ma olen niiiiii haige. Ta siis alati itsitab, kui abitu ma palavikuga olen. Kuid tõenäoliselt on üks peamisi põhjusi, miks ma nii abitu neis momentides olen see, et ta laseb mul olla. Lisan siia oktoobri trennipäeviku.

Facebooki lehel tehti ettepanek rääkida blogis mu hommikusöökidest. Hetkel ei ole nad midagi erilist ja ma neil ei peatuks, kuid sellegi poolest on see hea mõte. Miks mitte rääkida, mida mu laualt leida võib. Katsun teha hoolikamalt pilte enda toidukordadest ja neid siis teiega jagada. Hommikusöök on mul hetkel pealtnäha igav, sest ma olen vist mingi 5 hommikut järjest muna söönud- igas variatsioonis- keedetult, praetult… Ok lõppeski loetelu ära. Ma arvasin, et läheb pikemalt. Ei läinud.

Muide lisan siia lõppu ka võimaluse hinnata postitust. Kasuta seda. Võta ka teadmiseks, et ma ei talu kriitikat ja kui sa paned vähem kui viis tärni ning ei põhjenda seda, siis tea, et minu pepus päev on sinu süü. Seega, aita mul teha blogi paremaks ning kui see sulle meeldis, siis anna sellest ka märku. Ok ok, anna ka siis, kui ei meeldinud (I´m watching you!)