Nüüd võib talv tulla, mul on saapad olemas

man-blowing-noseKallis päevik, täna ma olen õnnetu. Ah, mis õnnetu ma nii väga olen, pigem käib närvidele see, et jalg ei taha ära taastuda. Esmaspäeval mängisin korvpalli ja esimese kümne minutiga oli valu jälle tagasi. Mul on selle paleo 30 päevase väljakutsega lisandunud energiat ja ma ei saa seda rakendada, sest see kuramuse jalg ei lase. Igal juhul loodan, et ma ei teinud korvpallis jalale taas liiga ning tervenemine nüüd seetõttu edasi ei lükku. Seda silmas pidades tegin ma otsuse, et sel aastal ma enam korvpalli ei lähe.

Mõtlen korraks, et äkki käiks kusagil traumapunktis ja näitaks, äkki on siiski mingi rebestus ja ma peaksin kuidagi hooldama. Kuid samas, praegu läks just külmaks ja ootesaal on kindlasti nohuseid inimesi täis, kes vajavad tatijooksuga esmaabi. Pole ma ka suurem asi ootaja.

Üks koht, kus sa pead ALATI ootama, on Tartus Võru tänava postimaja. Ei no päris ausalt, ma kaotan alati sisemiselt seal enesekontrolli ja sõiman teenindajaid. Sisemiselt. Normaalse eestlasena ei kurda ma neile oma frustratsiooni poole sõnagagi ja suisa naeratan suheldes. Ok võib olla pakki kätte saades, ei olnud mu aitäh nii sõbraliku häälega, kuid vaevalt tusase häälega “aitäh” ütlemine nüüd eriti statementi tegemine on. Igal juhul on seal maailma aeglaseim teenindus. Kui keegi tuleb sinna tegema ükstapuha mida muud kui pakki kätte saama, võid sa kindel olla, et sa sured sinna oodates. Kes iganes mõtles välja väljendi “igavuse kätte surema” avastas selle tõenäoliselt Eesti Posti järjekorras.

Kuid jah, ma loodan, et jalg taastub. Igal juhul nii kui mu liikumine hakkab vähegi sörkimist meenutama, tõmbab reis justkui krampi. Seega ülejäänud detsember hoidun ma korvpalli treeningutest ja teen rahulikku kardio trenni kõndimise näol. Selleks on mul suisa nüüd varustus olemas- esimest korda viimase 15 aasta jooksul, on mul lõpuks talvesaapad. Viimased talvesaapad, mis mul jalas olid, olid mu ema ostetud. Kandsin ma neid tõenäoliselt viimati kusagil põhikoolis, sest keskkoolis olin ma ilmselgelt liiga cool, et neid jalga panna.

41q5Ml47HUL._SX300_Saapad ostsime samast poest, kust me oleme ostnud vist endi kõik viimased jalanõud. Ma ei hakka reklaami tegema, aga see pood asub Lõunakeskuses, jäähalli juures. Nimes on neli tähte. Ma saan seal alati väga hea teeninduselamuse. Need müüjad tunduvad rikkumata veel… vaevalt, et keegi neist Eesti Postis eelnevalt töötanud on, sest sealne teenindus on sedavõrd meeldiv, et ma isegi maksaks, et seal poes lihtsalt midagi oodata.

Sattusime Lõunakeskusesse pühapäeva õhtul, kui lisaks meile oli seal veel oma sada tuhat inimest. Tõesti, tundus, et kõik, kes kunagi Tartus käinud on, olid sel õhtul šoppamas. Kuid imedeööl olid enamus kauplusi enda hinnad letihinnast paarkümmend protsenti alla lasknud ja olles missioonil saada sobivad saapad, käisime me läbi vist kõik mõeldavad poed, mis vähegi midagi saapataolist pakkusid. Lõpuks jäidki mulle silma need Eccod, mis kokkuvõttes ära ostsin (sa arvasid nagunii poe nime juba eelnevalt ära) ja ühed nagu supercoolid Adidase talvesaapad, mis oli müügil Rademaris.

Kui ma Rademaris neid Adidaseid nägin, olid nad mulle maha müüdud. Ma teadsin, et need ongi need saapad, mida ma tahan. Kuid kahjuks ei olnud neil poes järel enam numbrit 46 ja number 45 jäi mulle tiba väikseks (teises poes oli Timberlandi 45 mulle nõksa suur). Kuid ma ei saanud ju loobuda ostust, sest ma teadsin, et need on just need, mida ma soovin. Küsisingi, et kas nad saavad äkki tellida, et ma olen täna kindla plaaniga tulnud, et osta endale talvesaapad. Vastus oli, et saavad küll, kuid siis ei kehti mulle enam selle Imede öö soodushind. Ma küsisin, et mis sel vahet on, kas nad müüvad mulle poes oleva number 45 või peavad tellima mulle eraldi number 46, mis jõuab sama hinnaga paari päeva pärast kohale. Ainus vastus oli, et saavad tellida küll, kuid ainult täishinnaga. Mul oli kuri kahtlus, et neil oli kindel plaan mulle mitte müüa.

christmas-presentAlles praegu mõtlen ma, et oleksin ju võinud osta number 45 saapad ja järgmisel päeval sinna minna ja öelda, et on väikesed, et oleks tarvis number suuremat, mille nad võiksid teisest poest enda poodi tellida. Selline käik oleks tõenäoliselt läbi läinud. Aga jah, mul oli raha näpuvahel, ma tahtsin selle neile anda ja nad lasid mul sealt poest ära minna nii, et jäigi ost tegemata. Ma isegi ei tea, mida arvata.. äkki nii ongi normaalne ja ma näen probleemi seal, kus seda pole. Läksin siis tagasi Ecco poodi, sest sealsed talvekad olid esimesed, mis silma jäid, kuid ainus, mis ei lasknud mul kohe neid ära osta, oli hind. Ka soodushinnaga olid nad kallimad kui need Adidased täishinnaga. Kuid esileedi ütles, et ma ei mõtleks raha peale ja valiksin need jalanõud, mis mulle kõige enam meeldivad. Kõike arvesse võttes, lasin ma tal endale siis kinkida ikkagi Eccod.

Seega selle kuu aja jooksul hoidun ma korvpalli trennidest ja pühendun kõndimisele. Võiks ju ka siis mingi eesmärgi püstitada, et ma laisaks ei läheks. Sellesse aastasse on jäänud veel põhimõtteliselt kolm nädalat. Ma võtan endale eesmärgiks kõndida detsembrikuus (keskmiselt kaks korda nädalas) 36 kilomeetrit, mis teeb keskmiselt 6 kilomeetrit korra kohta. Uute saabastega peaks see olema käkitegu, sellise hinna eest peaks nad põhimõtteliselt ise käima. Ma võtaks plaani suurema numbri, kuid sellel on kaks takistust. Esiteks ei tea ma, kuidas mu jalg käitub. Teiseks, kui Esileedi näeb, kui väga mulle jalutada meeldib, hakkab ta end kindlasti mulle kaasa suruma.. aga ta on suht puss ja tema ringid on suhteliselt lühikesed. Ok, nali. Ma pean igaks juhuks ütlema, et on nali, sest ega seda rasedat naist ei tea. Eile kuulis ta seda uudist, kus ema pani end lapsega voodis põlema ja hakkas nutma. Üleeile koristas ta sahtlit ja leidis armastuskirja kunagisest ajast ja hakkas nutma. Paar päeva tagasi ei kuulnud ma, mis ta ütles ja ei avaldanud kohe armastust vastu ja ta hakkas nutma. Ma kardan kodus valel ajal aevastada, sest ma ei tea kunagi, mis on see, mis võib ta nutma ajada. Kuid mul oleks väga hea meel, kui ta tuleks minuga ka vahel jalutama. Ta on rasedana väga hea huumori soone endale soetanud.. ta arvab küll, et ta ongi naljakas, kuid ma olen veendunud, et see ei tea kust tekkinud naljasoon, on siiski minu teene, kannab ta ju hetkel osakest mind.

Muide oleme nüüd temaga ka ajakirjas täitsa olemas. See on ühe ajakirja eriväljaanne ja kel huvi on, see leiab ise. Kuid võtke arvesse, et kuigi mu habe on tõesti punane, ei ole ta nii punane, kui seal piltidel, sest seal on ta tõesti Guinessi rekordi punane. Nagu Pipi…. kui ta oleks paks habemega mees.

Tänane postitus saab olema ikka väga pikk. Kuid ehk kannatate ära, sest kaks asja on veel, millest ma rääkida tahan. Mõtlen siin, et äkki peaks midagi eespoolt ära kustutama, sest äkki saab tõesti liiga pikk. Hah, arutan, et äkki saab liiga pikk ja samas kirjutan siin mitu rida mitte millestki ja räägin ,et äkki peaks mõttetud laused eespoolt ära kustutama. Veidrik.

DSC01905Esiteks saab mul läbi Paleo 30 päeva väljakutse. Ma olin selle aja jooksul 99% paleo. Ühel korral sõin juustu (sel pühapäeval) ja ühel korral sõin tatrajahust piparkooke (laupäeval). Kogu muu aja olen ma olnud täiesti paleo. Kokkuvõtteks võin öelda, et tegelikult ma ju ei muutnud suurt midagi. Ma sõin paleotoitu ka enne seda väljakutset. Kuid nüüd sõin lihtsalt religioosselt ja veendusin, et ükski mittepaleo toidukoostis minu suhu ei jõuaks. 30 päevaga vähenes mu kaal 3kg. Mõõdud jäidki võtmata. Aga ma jätkan paleoga, sest mulle sobib see suurepäraselt.. erinevalt mõnest siin.. jajah, sinust räägin. Tead küll. 😀
(Pilt nädalavahetusest, kui meil toimus sõpradega tore paleo-lähedane õhtusöök).

Teine asi, mida tahtsin puudutada oli mu eelmise nädala väljakutse, kus ma seadsin endale eesmärgiks veeta ajaraiskamispaikades internetis maksimaalselt ühe tunni päevas. Selle eesmärgiga põrusin ma haledalt. Olin tubli esimesed kaks päeva ja siis läks lappama. Maru keeruline on ikka neid vältida, kui sa oled seal suure osa oma vaba-, töö- ja uneajast. Ma olin neis paikades vähem kui tavaliselt, kuid siiski lubamatult palju. Ma panen tähele, et iga hetk, kus mu mõte mingil teemal tupikusse jookseb, avaneb hetkega kas mingi delfi või facebooki leht. Täiesti müstika ja ma unustan end sinna. Facebook-waste-of-timeSiis, kui ma avastan, et ma ju raiskan jälle seal aega ja panen akna kinni, ongi juba mingi 40 minutit möödas ja ma ei saa seda aega kunagi tagasi. Kuid see ongi müstika, et ma teen seal mitte kui midagi. Loen ebaolulisi artikleid ja vaatan, kes mida lõunaks sõi. Kui keegi helistaks ja hakkaks mulle rääkima, mida ta hetkel sööb, paneks ma toru ära vabandades, et ma ei saa rääkida, sest ma teen tööd. Tee sellest pilt ja ma laigin seda ja panen äkki isegi kommentaari “nämma” või “mmmm”.

Kuid uueks nädalaks on mul eesmärk siis, et ma ei tohi traditsioonilise töö ajal, ehk siis kell 9-17 (vist algab tegelikult kell 8, kuid naiivne oleks arvata, et ma sel ajal ärkvel olen), ei veeda ma ajatapmissaitidel enam, kui tund aega. Seega see peaks teoorias lihtsam olema, sest need asjad, mida ma olen harjunud laikima ja lugema, saavad lihtsalt hiljem laigitud ja loetud. Pöidlad pihku. Mis krt pöidlad pihku.. siin pole asi õnnes, vaid minu enda kättevõtmises. Korras, eesmärk paigas. Aga ok, ma lähen nüüd postitust üle lugema ja kirjavigu otsima. Tsau.

Hinda ka!

Advertisements

12 thoughts on “Nüüd võib talv tulla, mul on saapad olemas

  1. Henry sind on alati nii hea lugeda.
    Kui jalutama lãhed helista vahel mulle kaa, 2 aastat eemal olles tunnen vahel et midagi olex siin nagu puudu:(

  2. Henry, ma ikka loen su blogi. Aga täna pani muigama, ja kõvasti. Ise kirjutab, et ei taha päevast nii suurt osa veeta ajaraiskamis-saitidel ja siis kirjutab blogi, mis naelutab inimesi seda lugema! Mulle tundub see natuke irooniline 😀

    • Haha, Martin! Sinu jutt on puhas kuld! Hoolimata sellest, et kirjutasin selle eile enne magamaminekut, siis tegelikult segas ka tänast tööpäeva, sest lükkas uinumise edasi ja seega ka ärkamise.

  3. Nii tore, et hindamine jälle tagasi on 😉 Ausõna, ma autasustasin Sind 5 tärniga ülima tubliduse eest 🙂

  4. Lohutuseks ütlen, et kui oleksid ostnud need Adidase saapad, siis sa ei oleks saanud neid hiljem ümber vahetada. Tähendab kindlasti sa oleksid saanud need ümber vahetada suurema numbri vastu aga sellisel juhul oleksid pidanud hinnavahe kinni maksma. ( Kassas minuees 1 naine uuris, et kui uisud jäävad väikseks kas saab suurema vastu vahetada ning talle öeldi, et sellisel juhul tuleb hinnavahe kinni maksta)

    • Mis on iseenesest jabur, sest mis vahet see on missugugses laos see õige suurus asub. mingeid lisakulutusi ju ei kaasne, kui see karp pannakse järgmise tellimusega kaasa. Muide tänaseks olen ma juba väga rahul, et soetasin endale Eccod. Väga mugavad ja kerged… nüüd oleks veel lund vaja.

      • Asi oli lihtsas põhimõttes ja kampaania “Imede öö” kestis vaid sel päeval. Muidu võiks ju igapäev kampaania olla. 🙂 Kõigele kehtivad reeglid ja sellised olid paraku reeglid. Ja klienditeenindaja ei olnud süüdi, et Sina tahtsid talle raha anda ja tema ei võtnud.Temalegi olid kehtestatud reeglid, mida järgida. Pigem oleks võinud kiita kliendisõbralikust, et vaevuti Sulle üldse otsima vajaliku suurust ja selgitama kuidas kampaania toimib. Ta oleks võinud su pikalt ka saata. Meenuta seda klienditeenindajat. Oli ta pahatahtlik? Alati on lihtne negatiivsusega üle külvata. Ja kui Sa arvad, et ei oleks olnud keeruline saata sinu jalanõud järgmise tellimusega, siis mis sa arvad, milline oleks olnud kaupluse müük sellel päeval ja mitu autotäit tellimusi oleks nö järgmise tellimusega poodi tulnud, sest äkki sa poleks olnud ainus klient, kes soovis teist suurust poodi tellida?! Väike mõtlemiskoht…

        Muidu on Sul tore blogi ja soovin jõudu ja jaksu. Lihtsalt see oli koht kus ma tahtsin sõna sekka öelda.

      • Ma jah võib olla tundusin kriitiline klienditeenindaja suhtes, kui ilmselgelt on minu jaoks hoopis see süsteem totter. Siiski ma jään endale kindlaks selles mõttes, et ma viisin ju raha konkurendi juurde ja vaevalt ka Rademar oleks mingit raha kaotanud, kui nad oleksid selle paari järgi tellinud. Vastupidi, ma oleksin saanud saapad, Rademar raha, pluss mina positiivse kogemuse, mis on täenäoliselt poele olulisemgi, kui lahti saadud kaup. Müüja oleks ületanud minu ootused ja loomulikult oleksin mina vastutulelikkuse eest tänulik olnud. Kas pole mitte suurepärane võimalus saada endale uus lojaalne tänulik klient. Ka see ei tohiks olla probleem, et tellitaks võimalusel järgmiseks päevas suur kogus nõutud kaupa juurde, kui keegi sellega ei kaotaks, vaid lihtsalt marginal oleks väiksem.

        Ja ma tõepoolest ei üritanud olla negatiivne, vaid argumenteerisin omast arust päris asjalikult :). Sorry, kui tundusin põhjendamatult negatiivsena.

        Aga nüüd ei saanud mina ei saapad, ega kauplus raha, ega mina positiivset kogemust. Vastupidi ma jäin hämmingusse, et hoolimata sellest, et seda on võimalik tellida, ei olda seda nõus tegema.

        Kuid ma olen sinuga täiesti nõus, et klienditeenindaja tegi oma tööd ja pidas ette seatud reeglitest kinni. Loomulikult oli sel päeval hullumaja ja kui võeti selline otsus vastu, siis just selle põhjal saabki klienditeenindaja otsuseid teha ja nii ka mina 🙂

        Suur aitäh asjaliku ja sisuka kommentaari eest!

  5. tere!
    sattusin sul blogi peale kogemata eile ja nüüd olen algusest peale järjest lugenud siiani välja 🙂 v hea lugemine! huvitav ja nalja saab ja inspireeriv (endal ka parajasti tervise poole liikumise protsess pooleli).
    tahtsin natuke sõna võtta selle vigastuse osas. ma ei ole küll veel päris olevikku jõudnud sinu blogi lugemisega, nii et võibolla juba ebaaktuaalne kommentaar. aga ikkagi 🙂 mul juhtus sügisel korvpallis sama lugu, ainult et säärelihasega. üks hetk oli nagu kramp, aga läks kiiremini üle, kui kramp, kuid jäi edasi pingesse. hiljem polnud väga tunda, välja arvatud kossus. mõtlesin, et peaks massööri juures käima, aga lihtsalt nii kiire oli, et ei jõudnud. ja see oli viga. sest siis u kuu pärast trennis tuli ikka see päris rebestus ära :((( vaatamata sellele, et olin v hoolikalt eelnevalt sooja teinud säärtele jne. ja siis oli juba EMOs mitmetunnine istumine ja jalaga hullumaja. see pani vaimselt ka suure põntsu, nii et tervise poole liikumine võttis sisse vastassuuna ja tulemuseks oli väkkväkk…. ühesõnaga, mida ma soovitada tahaks – mine massööri juurde!! kes mudiks ja venitaks lihase korda jälle 🙂 sest iseenesest võib asi ainult hullemaks minna, risk on liiga suur. ma vägaväga kahetsen, et ise sinna ei jõudnud :(((
    oih, läks pikaks kommentaariks 🙂
    loen nüüd, kuidas sul edasi läheb.
    Liis

    • Mulle meeldivadki pikad kommentaarid. Jalaga on jah nagu ok ja ei läinud hullemaks. Ma pole elus massööri juures käinud aga peaks hoolduse mõttes äkki plaani võtma. Loodan, er sulgi läheb nüüd kõik suurepäraselt

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s