Rimisse vankritega sisenemine keelatud!

Mõtlesin, et raporteerin, et mul läheb nüüd suurepäraselt. Ma ei tea, mis tänasest postitusest välja tuleb, sest Esileedi arvas, et hea mõte oleks laps tuua hälli ja panna tööle üks mänguasi, mis voodi koha keerleb ja laulab maailma tüütuimat viisi. Katsu siis keskenduda. Oot, ma võtan filmile ka, et mõista paremini seda, millest ma räägin. Lastel võiks olla mingi sagedus, mida ainult nemad kuulevad, sest kõik mänguasjad, mis heli teevad, on uskumatult tüütud. Mis veel hullem, meil on kõik see veel ees. See on ta esimene heliga nänn. Videot näed SIIT.

Meil läheb muidu suurepärasel, nii minul, kui ka teistel perekonnaliikmetel. Olen pidanud kenasti kinni lubadusest käia lapsega jalutamas neli korda nädalas. Kolm korda on juba selja taga ja vähemasti ühel korral käin veel. Praegu on üldse väga mõnus jalutada, sest kõnniteed on puhtad, päike juba õrnalt soojendab ja ülde on sellist kevade hõngu juba õhus.

Ma üritan käia võimalikult pikki ringe, et Esileedi saaks kodus kõrvu puhata. Jätan vist mulje, et mina olen see, kes on põhilien lapsejalutaja meie peres. Ei. Esileedi on hakanud käima pea samu pikki ringe ja neil päevadel, kui ma ei saa/ei viitsi, käib ta üksinda. Ehk siis arvuliselt käib tema rohkemgi. Eilne ring oli meil noorsandiga kahekesi ja pikkuseks tuli 11,5 kilomeetrit. See võttis meil aega pea kolm tundi. Seda seepärast, et käisime selle aja sees ka igast poodides, mis tee peale jäid. Sellega meenub mulle juhtum, mis leidis aset mõni nädal tagasi, kui Esileedi tuli koju ja teatas otsustuskindlalt, et kõik, Rimi ei ole enam meie lemmikpood! Ma siis nõustusin sekundiga, et mitte laskuda draamasse, mis Rimis juhtuda võis. “Sellepärast,” jätkas Esileedi, arvates, et see on ilmselge, et ta peab mulle ka põhjenduse ära rääkima, “et seal on ukse peal silt, et lastevankritega poodi sisenemine keelatud!”.

Väga veider otsus poe poolt panna selline silt uksele. Kuhu need vanemad siis nende arust lapsevankrid jätma peaksid. Mõni päev tagasi jalutasime Esileediga Emajõe ääres ja ütles, et ta mõtles pikalt, kas sellest mulle rääkida, kuid ta olla läinud Rimisse ja vaadanud sisenedes uuesti pahasti seda keelavat silti uksel, kui ta tabas ära, et see oli hoopis rulluisu kujutis, mitte vanker. Tal oli üks blond moment eile veel, kuid ta võttis mult vande, et ma ei tohi seda blogisse panna. Juba on mul blogis tsensuur peal.

Teine eesmärk, mis mul oli, oli kolmel korral nädalas teha ka jõudu. Täna on juba neljapäev ja ma pole veel kordagi teinud. Täna on õhtul Rocki korvpallimäng ka. Ok, ma annan endast parima, et täna esimene linnuke kirja saada.

Söömisega on läinud kenasti. Ma tegin otsuse, et lõpetan need minu jaoks ekstreemsed ja piiravad dieedid lõplikult ära, sest nii nagu blogi nimigi ütleb, siis ei ole mu eesmärk kaalukaotus, vaid tervis. Ma unustan selle vahel ära ja lähen hullustega kaasa. Ma tegin otsuse, et ma ei võta ette ühtegi dieeti, mida ma ei suuda elu lõpuni jätkata. Sellepärast tulebki süüa teadlikult. Lisan siis blogile erinevate toitude pilte, mida ma olen sel nädalal söönud. Kõike ei ole pildistanud. Kuid Hommikusööke küll- teisipäeva puder, kolmapäeva omlett ja neljapäeva smuuti.

Mul on hetkel mingi suurem kalaisu ja sel nädalal ei olegi miskit lihalist söönud. Ainult kala. Eile õhtul oligi kala ja juurvilja wok. Täna mõtlesin, et teen aga hoopis kala ja juurvilja woki. Ma tean, ei ole eriti loov. See on minu jaoks raskem, kui Swedpangas preemiapunktide eest endale mingi kingitus valida. Oh see oli pikk protsess- ma ei tea, kuidas on nad suutnud koguda üht nimekirja nii palju MINU JAOKS kasutut kräppi. Valisin lõpuks ei millegi seast välja juhtmevaba hiire. Kulub ehk kunagi ära. Loodan, et kvaliteedilt väga kehva pole.

Plaanisin homme minna CrossFit Tartu ametlikule avamisele, et muuhulgas kohtuda ka vipidega, kes seda avama tulevad. Kes need on, seda ma veel avaldada ei saa. Selleks käisin eile suisa juuksuris ja muu hulgas palusin piirata ka natukene habet. Näen nüüd siis välja nagu pohmellis karupoeg- liiga lühikeseks võeti. Igal juhul, vist siiski ei lähe. Tehakse ju seal ka pilti ja värki. Teen selle asemel täna peale korvpalli hoopis 50 kükki, kolm harjutust seeriatega 3×12 rinnale, õlale ja biitsepsile. Tuletan endale meelde, mida jõusaal endast kujutas. Kõik, tsau!

August välja ja edasi

Ma olen teiega aus. Ei ole mul läinud viimasel ajal nii hästi kui tahaks. See on isegi ilustatult öeldes. Tegelikult läks asi hapuks juba eelmise aasta viimasel päeval, kui ma selle va kõhunäärme põletikuga haiglasse sattusin. Aga teeme nii, et tänases postituses ma kõige pealt kurdan ja siis enam ei kurda, et lõpetaksime positiivsel toonil. Kuid võtkegi seda sellena, et ma jagan enda elu teiega ja madalhetked on üks osa sellest. Ma olen teie vastu täiesti aus, sest nii paljud inimesed on hädas enda ülekaaluga ja kui nad loevad, kui hästi alati läheb, siis võib tekkida valearvamus, et nemad on ainsad, kes komistavad. Ei ole. Kõigil meil läheb nii üles- kui allamäge.

Mult küsitakse ikka, et kas ma enda privaatsuse pärast ei muretse? Esiteks, ma ei ole ju rääkinud teile midagi, mis võiks mu privaatsust segada – ma ei räägi, mis mu aadress on, ma ei räägi, kellena mu äi töötab, ma ei räägi, mis mu sõprade hirmud on. Teiseks, ma räägin endast ja ma arvan, et kui ma olen aus inimene, siis mul ei ole ka midagi varjata. Ma võin rääkida endast blogis, sest täpselt sama Henry, kellega te olete tutvunud blogis- täpselt sama Henry olen ma ka päris elus. Ma küll ei räägi oma elu igast detailist, kuid ma ei valeta endale omadusi juurde. Seega, mul pole ka hirmu, et ma võiks ennast siin sisse rääkida. Kui keegi ütleks mulle näiteks, et Henry, aga blogis oled sa palju lahedam.. siis.. siis.. siis mine per*e! 😀

Aga nüüd asja juurde.

Kui ma eelmisel aastal EMOsse sattusin, oli mu kaalukaotus täies hoos. Olin järgimas LCHF põhimõtteid ning tegin ka intensiivselt trenni. Kuid haiglas avastati mul lisaks kõhunäärme põletikule ka sapikivid ning selleks, et sellist valu enam mitte kogeda öeldi mulle, et ma pean lõpetama rasvase toidu söömise. Kuid kogu LCHF põhimõte ongi selles, et sa sööd kõrge rasvasisaldusega ja madala süsivesikute sisaldusega toite.

Ma olin täiesti kursil ja see lõi mind kursilt eemale. Ei olnud plaani B, sest selliseks ootamatuseks ei ole keegi valmis. Kuna tuli lõpetada rasvase söömine, tulid tagasi vanad toidud. Seal hulgas ka suhkrut ja jahu sisaldavad toidud ning vaikselt hakkas kaalunumber taas ülespoole tulema. Mida sa teed siis, kui asi hakkab käest minema? Sa hakkad heitlikult otsima võimalusi, et rajale tagasi pöörduda, kuid nagu ma ütlesin, mul puudus plaan B. Ma hakkasin vältima suhkrut, kuid siis olid otsas ka ideed, mida ma siis nüüd peaks sööma? Seepärast kestsid kõik need lubadused endale- mitte süüa jahu ega suhkrut, vaid mõne päeva- kui sa ei ole kindel, mida sa sööma peaksid, kui palju, siis on sul ühel hetkel kõht tühi ja sa sööd seda, mida on.

Lisaks lõi lapsesaamine täiesti segi trennid. Mul tuli ajutiselt katkestada nii korvpall kui CrossFit.

Igal juhul selle pooleteise kuuga on tulnud tagasi umbes 5-6 kilo. Seda ei ole küll palju võrreldes sellega, et olin tolleks hetkeks kaotanud algkaalust 30, kuid tagasilöök sellegi poolest. Sellepärast ma võtsingi selle nädala enda jaoks täiesti maha, et mitte hüpata taas kusagile külge, mis kaob järgmine kord, kui mu rutiin saab lõhutud.

Ma usun täiesti, et kaalukaotuseks kalorite lugemine toimib, LCHF toimib, paleo toimib, toortoitlus toimib, kaalujälgimine toimib. Kõik need on toimivad. KUID! Kuid nad toimivad vaid siis, kui sa neid jälgid. Igaüks peab leidma endale oma viisi, millesse nad usuvad ja mida nad tahavad ja suudavad jälgida. Märksõna on siinkohal järjepidevus.

Kuid kurtmisega on nüüd ühel pool. Ma siis nüüd räägin enda plaanist. Ja sel korral ei ole see plaan, mille ma üles viskan ning sellest kinni ei pea. See saab olema minu plaan. Minu kava.

Minu plaan on kuulata ennast. Tegelikult me teame, kui me lülitame kõik need kuramuse jogurti ja maisihelveste reklaamid enda peast välja, siis me tegelikult teame, mis on meile hea. Kui me suudame läbi näha sellest ajupesust, siis me teame tegelikult, mis on see, mida ja kui palju me sööma peaksime. Kui sa oled terve elu telekareklaamide saatel veetnud, siis võivad sul tõesti asjad paigast olla ning mõelda, et Nutella on kasulik, sest nii nad seda ju reklaamivad. Seepärast ma lähen tagasi algtõdede juurde. Ma mõtlen enda jaoks lahti toiduained, mis on mulle head ja mis ei ole head ning ma teen enda jaoks toidud, mis kasutaksid peaasjalikult aineid, mis on head. Lisaks, eelistan ma toiduaineid, millel on sisalduses KUNI kolm ainet sees. Annan endast parima, et vältida keemialabori toodangut.

Esialgu ajan järge ka kaloritel, et saada enda jaoks paika kogused, sest ma söön ilmselgelt liiga palju. Hetkel ma söön liiga palju eelkõige seepärast, et ma söön toitu, mida ma tegelikult sööma ei peaks. Siinkohal tuleb mängu taas suhkrusõltuvus, millel ma ei peatu, sest olen sellest juba kirjutanud. Ma olen aegajalt tabanud ennast mõttelt, et kuidas teha vahet, kas see on toiduaine, mida sa peaksid sööma.. või sa ei peaks seda sööma. Mina saan enda jaoks vastuse järgmiselt- kui ma peaksin nägema kedagi, kes loeb minu blogi- kas ma häbeneksin enda ostukorvi sisu ja kas ma valetaksin, miks ma seda kõike ostan? See on küsimus, mida ma küsin endalt, kui ma vaatan enda korvi sisu. Viimasel ajal on mul olnud korduvalt piinlik laduda korvi sisu kassalindile. Mõni kassapidaja võiks aegajalt etteheitvalt pead raputada ja küsida- Henry, oled sa kindel, et sa seda osta tahad?

Kuid ma kavatsen kõik üles märkida ja üles pildistada, mida ma söön. See on lubadus. Kui keegi on huvitatud neist piltidest, siis ma panen need üles enda FB lehele. Kes ei ole huvitatud, siis oleks targem FB lehelt lahkuda :). Vaatan, kui keeruline mul telefonist Tervise Poole FB lehele postitada on. Kui on keeruline, siis on teisigi kohti, kuhu postitada. Ja kui mul läheb edukalt, siis võib kes iganes võtta ette minu kava ja seda järgida. Või siis lihtsalt saada ideid toitudest. Ma olen kirjutanud, et ma ei ole köögis loov, seega kasutan ideid interneti avarustest. Minu toitude peamiseks märksõnaks saab olema- lihtne!

Kavatsen ka olla alati ettevalmistunud. Ma teen endale mitmeks päevaks toidu ette valmis (va värsked asjad), et mul ei oleks tarvis plaani B.

Mul on üks petulõuna (cheat meal- mõtlesin, et eestikeelne vaste võiks olla petulõuna/petusöök) kahe nädala jooksul. See tähendab seda, et kui ma hirmsasti tahan midagi, mis ei lähe kuidagi kaasa minu plaanidega, siis ma võin seda süüa ühel päeval kahe nädala jooksul. Siia sisse lähevad ka sünnipäevad ja pulmad jms. Lihtsalt, et ma ei peaks ennast neis olukordades ebamugavalt tundma ja kõigile seletama, mida ma teen.

See on siis plaan söömise poolega. Kuid trenniga?

Trenniga on asjalood järgmised. Ma olen endale seadnud valmis kava, mida ma järgin. Esiteks on mul plaan taasühineda CrossFitiga aprillikuust. Ma ostsin ju ometi hirmkallid CF ketsid, mis nüüd koguvad kusagil tolmu.

Kuid minu trennikava on järgmine- lapsega kärutamine 4-5 korda nädalas. Siin ma ei sea eesmärke. Kui ma üksi käin, teen ma üpris pikki ringe. Tavaliselt 2-3 tunniseid. Esileediga mõnevõrra lühemaid. Kuid sean endale eesmärgiks, et teen seda vähemalt neljal korral nädalas. IGA nädal, mil ma seda ei tee, annetan ma heategevuseks 30€. Seega me kõik võidame- kui ma teen, võidan mina, kui ma ei tee, võidab keegi teine. Mis heategevus see olla võiks, ma ei tea. On keegi äkki emotsionaalselt mõne heategevusega seotud ja tahaks mulle midagi soovitada, siis võib seda julgelt teha! Kuid ma kavatsen vaeva näha, et mitte annetada- aina enam jõuab mulle pärale, et ma tõepoolest olen halb inimene 🙂

Ainuke tingimus, mis lubab mul rikkuda seda neli korda nädalas tingimust, on haigus, vigastus, töö. Ma ei räägi siinkohal töö, mida ma Tartus teen, vaid, kui töö viib mind Tartust või Eestist eemale, siis on see vabandatav. Igal muul juhul ei unekas ja MA EI VIIIIIIIITISIIII, ei ole piisavalt head vabandused.

Teine treening, mida ma teen jätkuvalt on korvpall kaks korda nädalas. Muide, kui keegi mees loeb seda blogi ja sooviks kaks korda nädalas palli põrgatamas käia, siis anna märku. Ainuke tingimus on armastus mängu vastu. Sa võid olla roostes, kuid kui sa oled kunagi kooli ajal mänginud, siis miks mitte uuesti ette võtta. Kirjuta mulle!

Kolmas treening kuni ajani, mil ma lähen CrossFiti, on hantli- ja kangitrenn, mida ma teen kolmel korral nädalas. See on minu jaoks suurim väljakutse, kuna üksi seal keldris rassida pole suurem asi fun. Sellepärast peangi siingi enese innustamise viisi leidma ja öeldakse, et rahast ilma jäämise hirm pidi olema suurem motivaator, kui raha võitmise võimalus. Seega, kui ma ei saavuta seda kolme korda nädalas, maksan ma heategevusele lisaks 20€. Ma praegu mõtlen, et peaks äkki selle postituse ära kustutama, enne kui Esileedi seda näeb… Ma ei ole kindel, et me nii palju annetamist endale lubada ka saaksime, seega tuleb mul kõvasti trenni teha.

Kuid samad tingimused jäävad kehtima- haigus, vigastus, töö on ainsad vabandused, mis õigustaksid eesmärgi mitte täitmist.

Lubadused kehtivad kuu aega ja igakord kui kuu saab täis, siis ma pikendan seda või kohendan. Iga kuu lõpus teen kokkuvõtte, kus on siis näha, kuidas ma sellest kinni olen pidanud ja kui palju raha ma annetama pean („tühista tühista tühista“- nagu Esileedi sunnib mind ütlema, kui ma vahel ütlen, mida me ei soovi, et juhtuks).

Ma pean olema resoluutne ja eesmärgikindel, sest ma läbin seda teekonda omapäi ja mul pole kedagi, kes mind jalaga tagumikku lööks, kui mul seda vaja on. Ma olen mugav inimene. Kui ma saan laiselda, siis ma laisklen. Seega, nüüdsest on mu eesmärgiks ka palju rohkem pilte tegevustest, toitudest, progressist. Katsun sisse segada ka videoid enda mõtetest ja tegevustest. Need saavad olema lühikesed ja tõenäoliselt ma panen nad vaid FBsse.

Siinkohal annan teada ka, et kui keegi tegeleb millegagi, mis võiks toetada mu teekonnal edasi minemist ja soovib mingil moel õlga alla panna, siis ma olen alati avatud pakkumistele. Kuid ärge pakkuge palun imesuppe ja tablette, mis lubavad umbes, et võta sisse, aevasta ja kuus kilo kadunud. Minu teekonna märksõnad on tasapisi, elumuutev ja mis kõige tähtsam- järjepidevus. Täpselt sama oluline on mulle ka lugejate toetus, et ma teaksin, et ma ei ole vastutav vaid enda ees, vaid ka teie ees. Mis ma tahan öelda, on see, et postituse hindamine ja veel enam, kommenteerimine on minu jaoks innustavam, kui arvatagi oskate. Kui ma näen, et läheb korda, siis ma pingutan enam, mitte ainult enda eesmärgi täitmisele, vaid et ka selleks, et pakkuda paremat sisu. Ma ei oota, et te olete ninnunännutajad- kui teil on põhjendatud konstruktiivne kriitika, siis laske tulla. Aga ärge pange postitusele näiteks ühte tärni, ilma tagasisidet andmata. Sellisel juhul oled sa lihtsalt suvaline troll. Hea on kuulda ka vastuargumente ja alternatiivseid mõtteid.

Ma võiks ju eesmärgi seada ka magamise suhtes, kuid see ei ole hetkel reaalne, sest selliselt magame nii mitmedki ööd nagu siin pildil näha on. Muide Karl-Erik on nüüd muide ka ametlikult maailma armsaim ja nutikaim laps. Tegin eile võistluse. Kahju, et teisi osalejaid ei olnud. Sai diplomi ja värki. Igal juhul on ta tõeline väike ime ning sai esmaspäeval juba ühe kuu vanuseks! Kui mul lapsed nii hästi välja kukuvad, teeks ma meeleldi mõne veel juurde. Nüüd vaja veel Esileedi nõusse saada, sest ma tahan ikka oma viis kätte saada enne, kui ma 40 saan. Rahune! Ma tegin nalja. Neljast piisab. Aga edu teile ja mulle ning tegudele!

PS! Igal laupäeval ilmub Delfis Isa blogi, kuhu ma kirjutan meie tegemistest pojaga. Kel huvi, siis olete teretulnud seda lugema. Viimane postitus, mis ilmus möödunud laupäeval, on siin.

PPS! Olen arutlenud poja bloginime üle. On pakutud Juuniori ja Esititt ja prints ja veel. Väga vahvad pakkumised! Kuid ta bloginimeks saab noorsand. Seega kui ma räägin Noorsandist, siis ma räägin Karl-Erikust. Lõpp!

I’m a monster ja väike toote ülevaade

Ilusat sõbrapäeva! Tegemist on vist kõige pastakast väljaimetuima tähtpäevaga üldse. Mulle läheb see päev veel vähem korda, kui Singapuri käsipalli kolmanda liiga saatus heitlikus majanduses. No lihtsalt ei koti. Kui ma väiksem olin, siis läks rohkem korda. Siis ma saatsin kõikidele sõpradele sõnumeid ja helistasin. Helistasin eelkõige sellistele omaette hoidvamatele sõpradele ja arvasin, et kindlasti mu kõne teeb nende päeva sada korda paremaks. Ma ei mõelnud kunagi selle peale, et äkki nad hoiavad omaette sellepärast, et neile ei meeldi inimesed.. või mis veel hullem- nad ei hoiagi omaette, nad lihtsalt ei taha minuga suhelda. Seal ma siis olin, tüütasin kõiki oma kõnede ja sõnumitega.

Ostsin Esileedile ka väikese asja, mille ma hoolikalt läbi mõeldes ära peitsin ja mille otsa ta veerand tundi peale peitmist komistas. Räägin nüüd endale vist vastu- ei huvita Valentini päev ja järgmisel hetkel lähen hullusega kaasa ja ostan Esileedile midagi. Tegelikult ei räägi. See, et mulle see korda ei lähe, ei tähenda, et talle ei lähe. Ma olen korra selle orki kukkunud, kui ma ei kinkinud talle mingiks tähtpäevaks midagi. Ma ei kinkinud sellepärast, et ma arvasin, et olen ratsionaalne mees ja küsin, et mitte osta mõttetusi. Ta oli minuga nõus ja arvas, et mul on vist õigus, et pole mõtet midagi niisama kinkida. VALE! Ärge uskuge, kui naised ütlevad, et ei soovi midagi tähtpäevaks. Õppige minu vigadest.

Tänane postitus tuleb jälle suts pikem. Seega, võta kohvi ligi ja sea sisse.

Esiteks, tahaksin ma tunnustada oma õde, kes võttis aega, et kirjutada Facebooki ajaloo pikima kommentaari. Kuid see ei olnud mitte ainult pikk, vaid ka hirmnaljakas ja ma ei tahaks, et see kaduma läheks ning neile, kes ei ole mis iganes põhjusel veel mu Facebooki sõbrad (tule sõbraks! Tegelt ka- saad laikida ja šeerida ja värki), saavad ka lugeda, mis mõtted mu õe peas blogi lugedes keerlevad. Kommentaar oli siis ise järgmine (ta elab Kanadas, seega tal ei ole eriti täpitähti):

“Ma kohe kujutan ette, et enamik naisi loeb seda yhest kyljest imetlevalt ja teisest kyljest kadedalt ja oma isasele s2hvatakse: “N2e, Valdur/Kuzja/Aleksander/Mõhkel, kus Esileedil on mees! Potitab ja lutitab titte, aitas synnitada ja rinda anda ja ei mölise! Milline armastav mees ja isa!! Mitte nagu sina, kes lapsi n2hes yle kere sygelema hakkab ja lapse nuttu kuuldes tööjuurde asja teeb! Vahi milline armastus, milline mees! Millega mina sinusuguse 2ra teenisin, ah?! Olin koolis autahvlil ja ykskord isegi Seitsmestes Uudistes tagaplaanil ja nyyd siin kasin sinusugust! Kurat, oleks ise pidand Henry 2ra v6tma kui ta sealt Iirimaalt tuli ja k6igile Atlantises v2lja k2ristas! Milline mees! Ja vaata kui tervislikult s66b! Mitte nagu sina – aind peeretama ajavat hernesuppi ja kapsaid ja muidugi neid igavesi keedukartul-seapekk-jahukaste pahna! Kus on minu gurmee, paleo ja pate’, ah? Muud ei tee kodus kui aind sygad end, röhitsed ja sygad mune! Vaata kus Esileedi kodus aina romantika 6ilmitseb! Sinu jaoks on romantiline 6htu muidugi see, kui sa suvatsed XBoxi kylili oleku asemel istuli m2ngida ja Sarviku asemel A leCoq’i koju tassid! Aaamaisaaaa, ma pole veel 30ndki ja elu l2bi! Sinu p2rast, kuradi ahv! Oleks pidand ikka ema kuulama ja Uuguga leivad yhte kappi panema!! Missapassid siin, mine vii solgi2mber v2lja krt!!!”

„…ja vaata kui ilusates tualettides Esileedi kogu aeg poseerib! Mida? Ole vait, jobu, ma m6tlesin ilusaid riideid mitte peldikut! Peldikus v6ib ainult sinusugune poseerida, kes arenenud inimese keelekunsti ei m6ista! Jajaaa, loll, sinu jaoks on keelekunst muidugi ainult kahe jala vahel, loll!!! Vaata parem kui ilusaid riideid on Henry Esileedile ostnud, nagunii olid kallid ja mitte mingid Humana hilbud! Ma ei suuda siiamaani sulle andestada, kui sa mulle “kleidi” kinkisid, töll…mis sa arvad, et ma seda sitskitlit su isapoolsel vanaemal enne seljas t2hele pole pannud v6i?! Nii solvav! Ma ikka ei suuda endale andestada, et ma Henryle juba siis r6ngast ninna ei pannud, kui ta sealt Iirimaalt tuli – raha pakkidena taskus pungitamas, k6ige kallimad suitsud ees, k2ised alati natsa yles keeratud, et kallis v2lismaa kell paremini n2ha oleks ja k6ik see mees Atlantises tema ymber kiibitsemas, et “v2liseestlane” joogi v2lja teeks ja p6lve peal Armani parfyymides kiigutaks..” Ja vaata kuidas Henry alati vannitoas peegli ees pilti teeb – kohe n2ha et puhas mees, laseb peale trenni ikka kaenlaalused leige veega yle ja l6hna6li peale… Mitte nagu sina, kes arvab et kirbe higihais ja pidurdusj2lgedega valged alukad on mehe tunnused! Kasi eemale, mul on “vaprad ja Ilusad” pooleli, las ma unelen et mina olen se Brukk ja see Ritts on mu mees kes mind k2tel kannab…”

Ma ei ole kunagi mõelnudki, et minu nii suurepärane olemine võib tänaseks tuhandete perede lõhki minekus süüdi olla. Mina söön siin gurmee paleotoitu, mida sinagi sooviksid ja samas sa näed, et mees tassib taas purkide viisi Salvesti boršši koju. Haha. Tegelt, on blogi selline hea viis rääkida asjadest, mida mina tahan rääkida. Ma jätan need detailid, mis ma sobimatuks pean siit lihtsalt välja. Ma ei räägi sellest, et ma viskan vahel prahti maha, ma ei räägi sellest, et ükskord kui ma prismas olin ja lasin hääletut kõhutuult (Yeah, like you have never done that!), mis ootamatult suht valjuks osutus, et ma segasin enda jälgi nii, et vaatasin sekundiga läheduses luubiga hindasid vaatava, oma 90 aastase vanainimese poole ja raputasin pettunult pead, et kes iganes kuulis, ei arvaks, et mina seda tegin… jumal hoidku, mul on siiski maine, mida hoida, gosh. Ta oli vist poes ainuke, kes seda ei kuulnud ning ei pannud ka tähele mu kõhklematut jälgedesegamiskunsti. Aeg-ajalt tülitseme esileediga. Vahel ma teesklen magajat, kui tita nutab, sest ma kuulsin sekund tagasi, kuidas ta suure hunniku mähkmetesse tühjendas, et Esileedi mind seda vahetama ei sunniks. Seda kõike kirja pannuna tekib mul küll tunne…I’m a fucking monster!

Rääkides treeningutest, siis hetkel on ainuke ja mitte väike treening, vähemasti minu jaoks, lapsega jalutamine. Täna näiteks jalutasin ma titaga 10,18km. Veidi üle kahe tunni läks. Võid muide mu Endomondo sõbraks lisada, kui sa seda kasutad! See on aeg, kui Esileedi saab magada. Keegi kommenteeris hiljutist postitust lapse jalutamise kohta ja tõepoolest on see väga hea treening. Ma alati plaanin ka seda, et kui koju tulen, siis ma ei lähe koju prouat äratama, vaid lähen noormehega keldrisse, kus ta edasi magab ja mina siis saan kangi tõsta. Kuid koju jõudes on alati mu alussärk läbimärg, ma olen väsinud ja kaasavõetud vesi on otsas. Lisaks ärkab ka poiss (ma peaks talle ka bloginime looma) alati täpselt maja ees üles. Kust ta teab, et me kodus oleme, ei oska öelda.

Kuid mulle toodi ka üks turule tulnud uus toode proovida ja paluti avaldada natukene oma arvamust. Ma luban seda, et kui keegi pakub mulle toodet, et ma kiidaksin seda teile, ei tee ma seda. Ma ei räägi toote positiivsetest omadustest, ma ei räägi selle reklaamjuttu. Ma räägin teile sellest tootest, mida ma testin ja räägin enda ausa arvamuse sellest. Kui see mulle tõesti üldse ei meeldi, siis ma tõenäoliselt sellest üldse ei räägigi, sest maitsed on subjektiivsed.

Ma plaanisin tegelikult sellest maitsmisest ka video teha, kuid mu sõber ehmatas end kaameks, kui kuulis, et ma sooviksin seda koos temaga teha. Ei teinudki videot. Kirjutan siin, mis mõtteid see minus tekitas.

Tegemist on uute orgaaniliste Schekter’si energiajookidega (valikus light ja tavaline versioon). Tegelikult olen ma väga skeptiline igast jookide suhtes. Inimene on ainuke olend maailmas, kes joob janu puhul midagi muud kui vett. Isegi lehmad joovad vett. Kuid ma mõistan, et kui me oleme enda elutempo sedavõrd kiireks ajanud, siis aegajalt otsustatakse kasutada ka väikest turgutust.

Mina viin läbi seminare, et suitsetajad enda sõltuvusest lahti saaksid ja mu seminarid algavad kell 9 hommikul. Mis tähendab, et kui ma ärkan hommikul Tartus, siis selleks, et kell 9 juba Tallinnas alustada, on mu ärkamine päris varajane. Minu jaoks on suurim katsumus sellistel hommikutel roolis virge olla. Selleks on mul erinevad nõksud- ma lasen akna alla, ma punnitan silmi, laulan täiest kõrist, raputan pead, näpistan reiest, pilgutan korda mööda silmi. Annan endast kõik, et rutiini ei tekiks. Olen kasutanud ka energiajooki selleks, et ärkvel püsida. Ja eks ta ikka aitab.

Kõik keemilised ergutid aitavad lühiajaliselt- kohvi, energiajook jms. Kuid nad aitavad lühiajaliselt-et ärkvel olla paar tundi, et öösel õppida jne. Kuid kui keegi üritab neid kasutada regulaarselt, ei erguta need sind, vaid hakkavad väsitama. Tihti kuuleme kohvisõltlaste nuttu, et nad ei suuda ennast käima tõmmata enne, kui tass kohvi joodud. Nad tänavad selle eest siis kohvi, kui nad väsimusest võitu saavad, kui nende mõte taas jookseb ja olemine erksam, kui nad peaksid tegelikult süüdistama kohvi selles, et kohvi tõttu nad ongi nüüd uimased ja juhe koos. Sellepärast on minu soovitus kõikide ergutite puhul- kasutage neid ainult reaalsetel vajadustel. Ärge muutke nende kasutamist regulaarseks.

Kuid kui juba kasutada erguteid, siis miks mitte valida need, milles kõige vähem kräppi sees on. Siinkohal tulebki mängu just Schekter’si energiajoogi pluss pool. Ta on maitselt nagu energiajook, lõhnalt nagu energiajook, annab energiat nagu energiajook, kuid on orgaaniline. Ka ergutitena kasutab looduslikke erguteid ning selle glükeemiline indeks on madal, sest magustajana on kasutatud agaavi nektarit. Kui ma peaksin andma pidades silmas teisi proovitud energiajooke kümnepallisüsteemis Schekter’sile mingeid punkte, siis ma annaks seitse-kaheksa. Ta oli magus ja esimese purgiga ei saanud nagu aru. Kuid mida rohkem jõin, seda enam meeldima hakkas. Maitselt meeldis tavaline palju rohkem kui light versioon. Kas ma ostaksin seda? Ostaksin küll- olukorras, kus ma peaksin mingil põhjusel energiajooki ostma, muretseksin ma endale selle, sest, kui ma joon energiajooke, siis üritan valida sellise, mis hoiaks organismi, mitte ei hävitaks. Selle konkreetse kohta saate rohkem infot siit.

Muide, ma rääkisin veits enda kooliaegsest kehalise kasvatuse kogemusest veebruarikuu Tervis Plussis. Vabandan ka blogis isiklike piltide puudumise eest. Mul on ainult titepildid pildid viimasel ajal. Järgmisel nädalal olen tublim, ma luban. Tänaseks kõik. Tsau!

Muudatused treeningutes

Sa tead, et asjalood on kehvad ning sa peaksid dieedile minema, kui sa väänad jala välja, see läheb korralikult paiste ja sa näitad kellelegi oma ilgelt paistes jalga ja ta vaatab su jalgu ning küsib: “Oot, kumb jalg see paistes nüüd oli?”. Aga jah, ma väänasin oma hüppeliigese crapziljondat korda välja. Ning nüüd on ta paistes. Valus oli ka kuni eilseni, kuid täna andis valu suures osas järele. Ma küll lonkan, aga see on vist rohkem selleks, et Esileedi mulle kaasa tunneks ja mõtleks mõtteis, kui vapper mees tal on, ise on pea sant ja näe, tassib poekotte. Hea on olla kangelane. Lisan siia oma pildi ka jalgadest ja ma ei ütle kumb jalg hullult paistes on. Lõikan pildilt välja varbad, sest ma tean, et vähemalt ühel lugejal (ly293) on paaniline varbafoobia ja ma ei hakka inimest traumeerima.

Haha. Ma ei suuda uskuda, et ma võtsin aega, et teha oma kahest karvasest jalast pilti, laadisin need arvutisse, valisin sobivaima, töötlesin pildi peaaegu varbatuks ning laadisin selle blogisse. Dude, seriously! Miks peaks keegi su paistes jalga tahtma vaadata. See on näide monoloogist, mis mu peas keerlevad, kui ma blogi kirjutan.

Seega, korvpall tuleb ka uuel nädalal kõrvale jätta. Samuti ei saanud ma tänaseni teha seda trenni, mida ma väga teha tahtsin- kärutada last. Seda seepärast, et iga ebatasasus, millele ma selle haige jalaga astun, teeb hirmsat valu. Seni olen ma pääsenud vaid maja ette käruga poseerima, et hiljem esileedi vaimustust kuulata, kui mõnus see oli. Kuid nagu ma ütlesin, valu on hakanud järele andma ja homme saaksin ma põhimõtteliselt minna. Kuid homme lähme hoopis Esileedi vanemaid külastama. Oligi meil nõupidamine, kus tema tahtis minna maale ja minna tahtsin jääda linna. Kuna oli kaks vastupidist soovi, siis pidime leidma kompromissi.. me siis läheme maale…

Muide, suur aitäh kõikide ilusate nimede soovituste eest! Andsite väga palju ilusaid nimesid meie valikusse. Kahjuks ei olnud laps ei Märdi ega Johani nägu. Laiendasime otsinguid ja tänu teie pakkumistele muutusid teisedki nimed armsaks. Lõpuks tegime otsuse, et paneme lapsele eesnime minu vanaisa järgi, kelle nimi on Karl. Kuid esileedile oli väga südame lähedaseks saanud ka nimi Erik. Tuligi siis kokku nimi Karl-Erik Jakobson. Ei ole Karl-Erik Taukari järgi, kuigi ka tema tundub positiivne ja rõõmsameelne inimene olevat.

Kuid ma jätaks selle blogi siiski tervise suunaliseks. Isaduse asju ma siin siis enam eriti ei kirjuta. Selleks tehti mulle hoopis muu pakkumine- nimelt hakkan isadusblogi paralleelselt pidama ühes suures portaalis. Täpsemalt Delfis. Neil on seal üks uus rubriik- Pere ja Laps ning selle raames avaldatakse ka minu blogi. Kaks postitust ongi juba üleval: siin ja siin ka. Eks paistab, kuidas inimestele peale läheb. Kui ei loeta, eks ma siis ei kirjuta.

Söömisest seda, et see on jätkuvalt väga heitlik ja ei ole joone peale saanud. Raskeim osa ei olegi tegelikult tervislikult toitumine, vaid tagasi hobuse selga minek, kui oled sealt maha kukkunud. Aga selle blogi ja teie toega, jõuan ma tagasi joonele. Ega siin ei ole muud tõdemust minu jaoks- peab olema igasuguse suhkru nulltolerants. Vaja lihtsalt mõtted koondada, seada plaan ja jätkata.

Üks ebameeldiv otsus, mille pidin vastu võtma, oli see, et pean loobuma Crossfitist. Vähemalt mingiks ajaks. Kuna mu poeg ei ole suurem asi kellatundja, siis ei tea ma kunagi, millal ma magada saan ja millal ma trenni teha saan. Kuid CrossFiti trennid on kellapealt ja iga hilinenud minut tähendab viite burpeed.

Seega, pean leidma endale mingi muu trenni. Tuleb keldris surumispingilt vist tolm maha pühkida ja natuke rannalihaseid treenida. Teen endale selleks puhuks ka mingi kava, mida võin jagada. Eks ta tuleb selline standardne (tänaseni arvasin ma, et seda kirjutatakse standartne) kava, kuid kui sa oled täiesti alguses ja ei tea, mis on standardne kava, siis äkki on sulle see teadmine kasulik. Teen äkki järgmise postituse sellel teemal, kui on huvi. Jah, kui on huvi, siis anna kommentaarina teada. Kui sind huvitab rohkem selline üldisem jutt, siis võid ka teada anda :).

Väga sillas ma sellest jõusaali teemast ei ole, sest CrossFiti üks suurimaid plusse oli see meeskonnavaim ja juba see, kui sa näed teist pingutamas, kui treener sind tagant utsitab, siis sa pingutad ise ka rohkem. Jõusaali ei anna sellega võrrelda, kuid seniks, kuni Karl-Erik kella veel ei tunne, seni tuleb leppida sellega, et CrossFiti ma ei pääse.

Muide, mulle anti ühte toodet testida ja järgmisel korral katsun ka sellest rääkida. Tegemist on loodusliku energiajoogiga. Ei räägi sellest pikalt, vaid annan paari lausega teada, kuidas see mulle istus. Kui ei istu, siis annan sellest ka teada 🙂

Näeme jälle. Tsau!