Aga mul tuleb sünnipäev!

Kuna ma sel nädalal ei ole pilte teinud, vürtsitan ma seda gif piltidega. Kes ei tea, mis on gif, siis need on sellised liikuvad fotod. Sellised nagu tänases postituses.

Selle nädala pühapäev päädib mul sünnipäevaga. Mulle sünnipäevad meeldivad. Eriti minu omad. Ma juba tean ka, mis ma sünnipäevaks saan ning ma olen väga elevil. Üks kingitus pannakse mulle sel nädalal teele suisa Kanadast. Mulle küll meeldib kingitusi saada, kuid kui keegi küsib mult, mida ma soovin, siis tekitab see minus alati nii kahetisi tundeid. Ühelt poolt on ju alati midagi tore saada, kuid teiselt poolt ei ole ma seda ju mitte millegi muuga ära teeninud, kui see, et ma olen aasta vanemaks saanud. Sellepärast ei küsi ma kunagi endale kingitusi ja ma ei pea neid kunagi iseenesest mõistetavaks ning mu saamisrõõm on alati siiras. Kui kingitakse, siis järelikult olen ma nende silmis selle ära teeninud ja on ainult boonuseks.

Hea uudis on see, et ilm on õues ilusaks läinud. Halb uudis on see, et kuna väljas on ilusaks läinud, siis juba hakkavad osad mehed selleks hooajaks korvpallist loobuma ning meeskonda on üha raskem kokku saada. Õige pea asendub siis meie iganädalane korvpallitrenn jalgpalliga ja see ei valmista mulle üldse head meelt.

Ma arvasin varem, et mulle meeldib ka jalgpalli mängida, kuid enam mitte nii väga. Alguses meeldis mulle see, et tase oli ühtlaselt kehv ja ma suutsin ennast aeg ajalt isegi veenda, et vahi, ma polegi nii koba. Kuid mida aega edasi, seda enam lisandus uusi mängijaid ja aina enam lisandus häid mängijaid, kel on oskus, kiirus, tehnika. Eelmisel aastal avastasingi ma end ühes mängus olukorras, kus ma sain kogu mängu jooksul vaid korra palli puudutada ja sedagi seepärast, et minu ees mängiv noormees oli veel kobam kui mina ja lõi pallist mööda ning pall veeres minuni ja jäi täpselt minu ette seisma.

See oli minu jaoks täiesti ootamatu. Kui sa oled ikka terve mängu palli mängimise asemel tegelenud mõtetega, et huvitav, kui ma siia telgi üles paneksin ja sisse magama läheksin, kas midagi muutuks, sest tegelikult, kui pall nagunii minuni ei jõua, siis pole vahet, kas ma vedelen telgis, või jooksen siin ringi, üritades kasulik olla, siis kui pall sinuni jõuab, siis ei ole sa selleks valmis. Nii ma siis seisingi seal sekundikese, mis tundus terve igavikuna, mõeldes, mis oleks parim, mida ma selle palliga teha saaksin. Ma võiksin püüda triblada mängijast mööda, et anda üks hea läbisööt mõnele ründajale. Ma võiksin teha pette paremale ja sööta vasakule teisele kaitsjale. Ma võiksin vastujooksvale ründajale õla vastu panna ja palli temast eemal hoida, et näha mõnd avanevat mängijat, kellele sööt anda. Nii palju mõtteid selle sekundi murdosa jooksul ja ma kaalusin ning leidsin, et “Henry, wtf! löö see minema!!!” ning ma lõin palli täie jõuga enda juurest minema. Ma lõin ta minema, sest palli minema löömine on üks vähestest asjadest, mida ma jalgpalliga teha oskan.

Rohkem pall minuni ei jõudnud. Üldse jõudis sel päeval pall meie väljakupoolele väga harva, sest meie meeskonnas oli paar osavat meest, kes võtsid kõik pallid vahelt ja põhimõtteliselt oli meie meeskond kogu aja ründes. Nii ma siis passisin seal ja kaalusin parimat telgi ülespaneku kohta. Kuid ma mõtlesin ka seda, et pallimäng peaks olema minu jaoks põnev ning igas spordis pead sa saama aegapidi paremaks, kuid see ei olnud minu jaoks ei põnev ning mul ei olnud võimalustki paremaks saada. Otsustasin, et rohkem ma ei lähe.

Selle asemel sõitsin jalgrattaga ja seda teen ma tõenäoliselt ka sel aastal. Ma juba pumpasin rattal kummidki täis. Üks asi, mida ma rattasõidu juures ei igatse on valus tagumik. Mul on küll ratturi püksid, millel on pehmendus hargi vahel, pluss lisaks katsetasin ka pehmemat sadulat. Kuid ei midagi. Tagumik harjub küll aegapidi ära, kuid peale 30km on ikka tagumikul selline tunne nagu oleks seal midagi väga hirmsat juhtunud. Tunne on sarnane sellega, mida tunneb see mees siin pildil. Ma ei väsigi niivõrd füüsiliselt ära, kui, et tagumik lööb tuld.

Ostsin möödunud nädalal endale läbi Kuldse Börsi ka kaks uut sangpommi. Minu jaoks uut. Sangpommid ise olid vanad. Ma väga loodan, et need polnud kusagilt varastatud, aga kogu see tehing jättis väga kahtlase mulje küll. Leppisime kokku, et tulen tema maja juurde, mis asus Tallinnas Lasnamäel ja helistasin, et olen kohal. Järgmisel hetkel tuli ei tea kust välja must mersu jäi minu ees seisma, tõstis pagasnikust kaltsude alt välja kaks sangpommi. Vaatas ringi, et ei oleks liigseid silmi jälgimas ja andis mulle pommid üle ning mina talle raha, mille ta miskipärast välkkiirelt taskusse pistis. Igal juhul on mul nüüd nii kaks 16 kilost, kui kaks 24 kilost sangpommi. Mis ma nendega teen näete peagi, kui kingitus Kanadast pärale jõuab. Ma olen kingi pärast nii elevil, et olen seda mitu ööd uneski näinud.

Esileedi oli natuke õnnetu, et tema seda kinkida ei saanud, sest tema tahtis olla see, kelle kingitus mu silmad kõige enam särama paneb. Mis puudutab üldse mulle kingituste tegemist, unustab Esileedi tihti ära, et raha ei kasva puu otsas ja seda konkreetset kingitust me nagunii endale lubada ei oleks saanud ning oleksime pidanud järelmaksu peale võtma. Pealegi kallis naine ja mu kahekuuse lapse ema, sa tegid mulle juba sel aastal parima kingituse, mida oleksin kunagi loota osanud- sa kinkisid mulle kruvikeerajate komplekti. Kuid mis kingitus see täpsemalt on, sellest räägin siis, kui see kohal on. Igal juhul, kallis õde, aitäh sulle ette juba 🙂

Kuid varem üles võetud eesmärkide püstitamine on jäänud kuidagi soiku ja äratame selle uuesti üles sel nädalal ja järgmise nädala eesmärk on iga päev sooritada 50 kükki ja 30 kätekõverdust. Iga päev. Viimane kord kui ma tegin 50 kükki siin mõni nädal tagasi, olid mu reied veel terve nädala valusad. Ometi CrossFitis oli 50 kükki tavaline soojenduse eelne soojendus. Ma ei julgegi eriti CrossFiti tagasi minna, sest ma tean, kui palju ma olen taandarenenud, kuna pole seal 3 kuud järjest käinud. Aga näis. Katsun end ikka ühel hetkel kokku võtta.

Kui sul jäi puhtjuhuslikult lugemata mu viimane postitus isablogis, siis siin see on.

Loodan, et ka sinu nädalavahetus tuleb rõõmus ja kui ei ole rõõmus, vaid hoopis õnnetu, siis meenuta, et kusagil on Henry, kes võtab kingitusi vastu ja naerab. Ehk muudab see sinugi tuju paremaks.

Golfi mängima. Ilma keppideta ja ilma pallita.

Ongi nädal möödas, ma vaatan. Aeg uus sissekanne teha. On blogijaid, kes kirjutavad pea iga päev. Kuidas see võimalik on ma tõesti ei tea. Mul kulub keskmiselt ühe postituse kohta mitu tundi. Isegi siis, kui postitus lühike on. Peamine ajaröövel blogimise juures on edasilükkamine. Ma tegin täna juba kell 17.00 blogi lahti, et kirjutama hakata ja kell on hetkel 00:41.

Nädal on möödunud trennitähe all. Olen jätkuvalt väga tubli lapsejalutaja olnud. Neli-viis korda nädalas ja korraga 2,5-3 tundi. Ma ei ole ei tea, mis ajast nii aktiivne olnud. Kui laps suuremaks saab, tuleb vist uus laps teha… või siis koer võtta, et kõndimiseks jätkuvalt stiimulit oleks. Ma valiks siiski ühe lisa lapse, sest loomaarsti juures käimine on maru kallis ja lapse puhul ei pea ma sentigi maksma. Kuid tõsiselt rääkides, siis mina tahaks küll veel täitsa mitut last. Kui ma sellest Esileedile räägin, siis ta teeb alati näo nagu ta ei kuule mind, või ei saa päris hästi aru, millest ma räägin.

Jõusaaliga aga nii hästi ei lähe. Ma tõesti ei viitsi keldris raskusi lükkamas ja sikutamas käia. Kusagile jõusaali võiks ju idee poolest minna, kuid ka see muutub minu jaoks üksluiseks. CrossFit meeldiski mulle just sellepärast, et iga päev on midagi uut. Iga trenn seal arendab ja on väga intensiivne, kuid nagu ma ütlesin, siis hetkel mulle CrossFit ei sobi, kuna seal tuleb kella pealt käia. Lisaks peaksin ma loobuma ka mitmetest jalkutuskäikudest noorsandiga, sest peale 12 km olen ma üpris väsinud ja ei suudaks enam trennis endast maksimumi anda.

Kuid eesmärk oli käia jõusaalis kuu aega kolm korda nädalas ja kui ei käi, siis määrasin ma endale trahvi €20 nädalas. Nüüd on juba kaks nädalat, kus ma olen jõusaalist viilinud, seega €40 läheb juba heategevusele. Ma lootsin endale sel kuul uued kossu tossud osta. Lükkub vist edasi. Keda ma selle piskuga toetan, ei ole veel lõplikult otsustanud. Kuid ma valin soovituste vahel, mida te postituse alla kirjutasite.

Trenni tunde kujuneb tegelt täitsa normaalselt praegugi, kuid ma tahan teha lisaks ka midagi jõu ja lihaste arendamiseks. Praegu on mu nädalas korvpall (keskmine pulss 155 bpm) 3 tundi ja kõnd (keskmine pulss 110 bpm) 10 tundi. Jõudu olekski tarvis juurde teha. Ostan endale pühapäeval ühe lisa sangpommi ka, et sellega soojade ilmade tulekul õues vehkida. Oeh, ilmast ma ei räägi.

Kuid ma olen siin mõelnud, et mis oleksid need lisatrennid, mida ma viitsiksin teha. Minu jaoks on trenni puhul oluline see, et see oleks minu jaoks põnev. Esimene trenn, mida ma tahan teha on midagi HIIT vallast. Ehk siis kõrge intensiivsusega intervall treening. Näiteks 30 sekundit intensiivset tööd ja siis kaks minutit taastumist madala intensiivsusega. Üks tegevus, mis ma arvan, mis võiks olla väga tõhus, on selline veider tegevus nagu autolükkamine. Päris tõsiselt. Ma siis youtubetasin ka ja ma ei ole kaugeltki esimene, kes selle peale tuli. Näiteks siin. Küll tuleb seda teha mingis veits eraldatumas kohas, muidu pead abipakkujaid luuaga eemale ajama.

Teine asi, mis ei ole vist küll väga intensiivne trenn, on frisbee golf ning Tartus on isegi rada täitsa olemas. Ehk siis mängid nagu golfi, aga palli ja keppide asemel on lendav taldrik. Ma hetkel küll ei tea, kes viitsiks minuga seda mängida, aga ehk leian kellegi.

Kolmas on sõudmine või aerutamine. Ma ei tea, kas mulle meeldiks kanuutamine või süstaga sõitmine või lihtsalt aerupaadiga. Kuid mulle meeldib väga vesi. Samas üks asi, mida ma paaniliselt kardan, on vetikad. Seda selles mõttes, kui näiteks ujudes satun ma keset vetikaid. Jube. Igasugune ootamatu kontakt ujudes mis iganes asjaga ehmatab mind väga.

Söömisega olen ma lõpuks saanud kenasti joonele. Põhimõte, mis ma endale juurutasin, on, et ma pean lihtsalt sööma nagu tervislik inimene sööb. Ma olen aastaid söönud nagu paks mees ja loomulikult jõudis keha ühel hetkel sellele järele. Tagasi minek on täpselt samasugune- ma pean hakkama sööma nii nagu sööb vormis inimene ja küll keha ühel hetkel järgi jõuab. Ma ei pea mingit dieeti. Ma lihtsalt arvutasin välja, kui palju ma soovin kaaluda nii, et ma säilitaksin kõik enda lihased, lisasin aktiivsusfaktori ja sain endale kalorinumbri, mis näitab, kui palju ma sööksin oma ideaalkaalus. See ongi minu päevane kalorite arv. Selleks on natuke üle 2900 kalori. See ei taga mulle kiiret kaalulangust, kuid see ei olegi enam minu eesmärk. Ainus, mida ma tean on see, et ma söön nüüd nagu sportlik mina ja küll siis selle tagajärjel kaob paks Henry ja asendubki sportliku Henryga.

Seega, sorry, aga ma jään vist päris pikaks veel kirjutama sellest, et mida Henry teeb. Loodan, et indu kirjutamiseks jätkub. Teie kommentaarid on igal juhul väga motiveerivad ja seni kuni te kommite, seni ma tean, et on neid, kes viitsivad lugeda.. ja mis veelgi enam- lõpuni.

Kes ei lugenud möödunud nädalal mu isablogi, siis saab seda lugeda siit. Noorsand on seal pildil nii rõõmsa näoga. Oligi veider, et muidu ei teinud teist nägugi, kuid hetkel, kui sai palli endale kaissu, läks nägu särama. Tänaseks kõik. Tsau!

PS! Muide, kell on 2:49.

Miks mulle ei meeldi see kaalusaade

Täna on mul väga mõnus siin kirjutada, sest Esileedi tõi rõõmsameelse ja ülirahuliku noorsandi minu juurde ja nii me siin aega veedame. Oot, teen pildi ka ära, et oleks lihtsam silme ette manada. Ta on meil naeratamise täitsa selgeks saanud ja see annab asjale ikka jumet. Ka selline naerulaadne häälitsus on tekkinud, mis on küll imearmas, kuid ma loodan, et ta kasvab sellest välja. Ei kujuta ette, et ta 25selt sellise kõõksuva naeruga neidude südameid murraks.

Jalutamise ja trenniprojektiga läheb suurepäraselt. Ma jalutan Tartus mööda tänavaid, kus ma kunagi käinud pole. Näiteks on Tammelinnas täitsa suur osa, kuhu mul kunagi asja pole olnud ja see uskumatult ilus. Varsti veel ilusam, kui kõik roheliseks läheb. Praegugi on põnev käia ja vaadata, kuidas aedades ettevalmistustöid tehakse. Ma võiks neid tunde töötamas vaadata. Kui nad oleksid nõus, tooksin ma endaga suisa lamamistooli nende aia taha ja vaataksin neid kõplamas. Ma pole kunagi kõndinud varem mööda Räni tänavat näiteks ega avastanud endale tänavaid nagu Pirni, Õuna ja Kreegi. Ma teadsin, et need on kusagil, aga ei olnud kindel, kus. Samuti on minu jaoks põnevad tänavad kahe raudtee vahel. Seal pole küll eriti midagi silmale, kuid samas ei ole ma seal kunagi varem jalutanud, sest mul ei ela seal vist ühtegi tuttavat. Tähtvere linnaosa on avastamist väärt. Tartu on ikka ilus linn.

Kuid andke andeks tänaval teretajad, et ma ei taipa tihti esimesena teretada, sest mu nägude mälu ei ole suurepärane. Kolm päeva järjest teretas mind üks ja see sama meesterahvas ja tuli nüüd üleeile minuga jutustama, kui ma eemalt vana kaubamaja lammutamist jälgisin. Panen väikese video ka, mis kaamera ette jäi. Ajasime siis juttu, samal ajal kui mina palavikuliselt üritasin meenutada, kuidas me tuttavad olime. Küsis ta nii minu poja, kui Esileedi kohta ja rääkis, et tuleb aprillis mu seminarile suitsetamist maha jätma. Uurisin, kuidas temal läheb ja kas on mingeid põrutavaid uudiseid, lootes, et ta reedab midagigi, mis meenutaks meie kokkupuutepunkti. Alles koju jõudes meenus mulle lõpuks, kes ta on ja miks ma teda tunnen. Ma ei ole kindel, kuidas härra minu tegemistega nii hästi kursis on (Facebook?), kuid viimati, enne neid teretamisi, rääkisime temaga siis, kui ma veel põhikoolis käisin. Ime siis, et ma nägu ja nime kokku ei viinud. Igal juhul, Raimo, väga lahe, et sa teretasid ja tore teada, et sul kõik kenasti läinud on.

Söömisega on ka läinud aina paremini. Eile olin nii enesekindel, et proovisin ära süüa ÜHE pistaatsia pähkli. Kui keegi on kunagi üritanud süüa kausist, mis on täis poolavanenud pistaatsiapähkleid ÜHTE pähklit, siis ta teab, et see on võimatu. Ja oligi võimatu. Öö otsa jõin vett, sest suu oli pidevalt soolane ja pea paks. Ju oli mulle seda õppetundi tarvis. Eriti on minu võimatu mitte võtta seda pistaatsiapähklit, mis on pakis koore seest välja tulnud- mõtle ise, sa ei pea seda enam isegi koorima!

Kuid kui see avantüür kõrvale jätta, on ka söömine peaaegu seal, kus ma tahan.

Ma vaatasin siin saadet “Kaalul on rohkem kui elu”. Viimases saates oli üks mees, kes kaotas selle saate jooksul (see aeg on vist pea aasta) 60 kilo. Ühelt poolt super hea tulemus, kui me arvestame saate formaati, sest see saade on võistlus. Ühel pool oled sina ja teisel pool avalik hukkamõist ja häbi. Selles valguses oli tema tulemus suurepärane ja kiitus taevani. Kuid kui me vaatame lõpptulemust, mitte ainult seda viimast saadet, kuid ka eelviimast, kus oli üks paar ja selle paari türklasest mees võttis ka aastaga enda seljast hunniku kilosid maha, siis nüüd on nad umbes sarnases kaalus, mis nad olid võib olla teismelisena. Kuid kas nad näevad välja samasuguse kehahoiakuga nagu teismelisena? Absoluutselt mitte! Sellise kiirusega kaalukaotus hävitab tohutult ka lihase osakaalu inimeses.

Miks kaob lihas on vist enamjaolt inimestele selge. Kes ei tea, siis kiire ja hästi lihtsustatud ning pealiskaudne seletus. Kui sa vähendad suuresti enda päevast kalorinormi, peab su keha hakkama tegutsema, sest muidu on sul oht ära surra. Väga suure osa kaloritest tarbivad meie kehas lihased ja me peame sööma, et lihased toitaineid saaksid. Kuid nüüd taolises saates, kus su kalorid on viidud tõenäoliselt allapoole enda BMRi (ma ei ole kindel, kuidas selle eesti keelne väljend on, kuid see on kaloritehulk, mida sa kulutad ära näiteks siis, kui sa oled koomas), peab su keha hävitama lihast, sest nad kasutavad liiga suurt hulka kaloreid. Seega koos rasvaga kaovad ka lihased.

Sellepärast ongi sellised saated ülekaaluliste teadvusele hävitavad, sest nad ei keskendu tervisele ega rasvapõletusele, vaid kaalukaotusele. Kuid tuleb aru saada ka sellest, et need saated ei ole loodud selleks, et aidata inimesi, vaid selleks, et inimesed vaataksid seda ja reklaamijad ostaksid reklaamiaega. Inimesed ei viitsiks vaadata, kui osaline kaotaks saates 4 kilo kuus, sest seda suudaks ta ise koduski, ilma saate abita -JA SEE ONGI NORMAALNE! Vaadates ka neid lõpptulemusi, siis nad näevad välja nagu vangilaagrist tulnud, kes on pandud ilusatesse riietesse. Pildile poseerides näevad nad tõesti head välja, kuid ka mina suudan kaamera nii ära petta, et võin tunduda täitsa nitsevoo! Saates suuri numbreid kaotanute kehal on kadunud see terve inimese struktuur ja nad näevad välja kõhetud ja haiged. Ning meedia ja kommentaarid kiidavad neid tulemusi ja nad tõepoolest on kiitust väärt, sest see eeldas tohutut tahtejõudu ja eesmärgikindlust. Jah, nende terviseriskid on nüüd madalamad ja energiat on rohkem, sest ei pea seda tohutut lisaraskust kaasas kandma. Kuid nüüd, kus neil ei ole enam lihaseid, millest nad selle hullumeelse pingutuse tagajärjel ilma jäid, peavad nad kaalu säilitamiseks sööma veelgi vähem, sest nende ainevahetus on aeglustunud kaduma läinud lihaste tõttu. Sellepärast on sellised saated minu silmis väga vastutustundetud, sest nad saadavad ühiskonnale moonutatud sõnumit- küsi ükskõik, mis eksperdi käest, kui kiiresti oleks tervislik kaalus alla võtta ja kõik nad ütleksid, et selline kiirus on haiglane.. seda juhul, kui nad tõepoolest eksperdid on.

Lisaks see saate alguse mõnitamine. Formaat nõuab, et nad võtaksid end kaamera ees paljaks, võdistaksid enda pekke ja püüaksid selga tõmmata kitsaid riideid. Siis ütleb saatetagune hääl, et nüüd tuleb nad viia postimajja tööstuslikule kaalule, sest majapidamises pole kaalu, mis nende kaalu näitaks ja uuesti tuleb nad seal paljaks koorida. Juba see on nii haige! Ometi, kui saade läbi saab ja inimene ei ole aastaga eriti kergemaks läinud, siis suudetakse teda finaalsaates selle kaasaskantava kaaluga kaaluda. Riietega! Miks saate alguses peavad nad suisa alasti tööstushoones kaaluma ja saatelõpus on ülikond ja kingad ok? Viimases saates ütles narraator, et mees kaotas aastaga 60 kilo rasva, mis on vale. Oluline osa kaotatud kaalust oli vesi ja lihased. Meid pannakse uskuma, et selline kaalukaotus on võimalik ja ok. Jäetakse mainimata selle ebaotstarbekust ja ebatervislikkust. Kuid nad peavad müüma sensatsiooni, sest mõõdukas kaalukaotus ei müü.

Ometi ma olen seda saadet ikka vaadanud, sest ma imetlen nende inimeste jõudu ja sihikindlust. Kui jätta kõrvale kõik selle saate valed põhimõtted ja alused, on see suurepärane saade tugevate inimeste võitlusest enda sõltuvuste ja sisemiste deemonitega.

Ma olen siin vahepeal palju lugenud ja mida rohkem ma end selles vallas harin, seda enam ma mõistan selliste müügiloosungite hukatuslikkust nagu kahe nädalaga 10 kilo! Aastaga 60 kilo! Sellise tempoga ei ole võimalik kaotada kaalu nii, et sa ei kaotaks oma lihaseid. Kaalukaotus ei tohiks üldse olla eesmärk, sest kokkuvõttes ei ole vahet palju sa kaalud. Eesmärk peaks olema tervislikkus. Kaalukaotus ainult rasva arvelt. Kõik minu ebaõnnestumised on olnud tulemus dieeditamisest ja soovist kiirendada enda kaalukaotust. Ma ei ole varem kunagi seadnud esikohale enda tervist ja ma ei taha vaadata aasta pärast peeglisse ning peale aasta otsa nälgimist ja trennis suremist, olla õnnetu oma kõhetu keha ja rippuva naha tõttu. Nahk vajab aega, et taastuda ja samuti vajab kaalukaotus aega, et mitte ilma jääda lihastest.

Kokkuvõtteks on ainus viis minu silmis kaotada tervislikult üleliigne rasv- elada ja süüa nii nagu minu sale ja tervislik mina. Liikumine juba suhteliselt on seal, veel vaja timmida toitumist ja muuta see teadlikumaks. Vähendada päevast kalorsust selliselt, et nädalane kaalukaotus ei ületaks 1 kg. Ideaalselt jääks see 0,5 ja 1 vahele. Süüa toitaine rikkaid ja -tihedaid toite, ehk võimalikult palju värsket ning kvaliteetset. Igal juhul olen ma entusiasmi täis ja rõõmus, et mul õnnestus kogu sellest kiirest kalukaotuse haipimisest läbi näha. Sellepärast muudab mu blogi natuke formaati. Ma hakkan samm sammu haaval muutma enda elu, et elada nii nagu ma elaksin tervislikuna ja kui ma liigun ning söön nagu minu tervislikum mina, siis ei pea ma mitte kunagi dieeti pidama, sest kui kunagi kaal jõuabki sinna, kus ma tahan, et ta oleks, siis ma ei pea midagi muutma, sest ma juba söön ja liigun nii. Ning mul on hea meel seda teekonda teiega jagada. Nagu lubasin saab olema retsepte ja jutte erinevatest muutustest, mida enda jaoks ellu viin. Selles mõttes olen ma nõus blogija Elariga, et süüa tuleb tegelikult kõike, sest sa ei saa olla ju terve elu dieedil, tuleb lihtsalt teha teadlikumaid ja tervislikumaid valikuid.

Kui te muidu käite ka mu isablogi lugemas, siis kui vähegi viitsimist on, jätke ise ka mingi kommentaar. Delfile omaselt on tavaline kommentaar, et jube mula või ila ja siis upitavad ennast selles valguses. Siiski, paistab, et nad käivad mu jutte seal regulaarselt lugemas, kuna ühed ja samad kommenteerivad :). Sellepärast tänan, kes juba on kommenteerinud ja tänan neid, kes edaspidi kommenteerivad. Lihtsalt, kui on rohkem kommentaare, siis on ka rohkem lugejaid, sest inimesed seostavad loetavust, seega ka sisu põnevust, kommentaaride hulgaga ning klõpsavad enam artiklitele, millel on rohkem kommentaare. Aga kuna selles portaalis saavad kommenteerida vaid registreerunud kasutajad, siis on kommentaare suht vähe. Uus postitus juba homme (laupäeval) http://perejalaps.delfi.ee/isale

Ülevaade toimetustest

Selle hullumeelse aja kõvale, mida Venemaa seal Ukrainas korraldab, mõtlesin, et teile kulub ära üks päikesekiir päeva. Milleks on siis minu postitus. Igatahes olin ma siin pea nädal aega ärevuses, magasin halvasti ja hommikul esimese asjana tegin uudised lahti. Muide, sain endale taaskord kinnituse, et Delfit ei peaks ma lugema. Postimees on ka viimastel aastatel skandaalihimulisemaks läinud ja ma ei teagi, kust ma enda uudiseid ammutama peaks. Samas on Delfist ka raske loobuda, sest nad avaldavad mu isablogi ja seal toimuvad spordimängude otseülekanded. Siiski, üritan ma nende uudistevoogu vältida. Võtsin nad ka FB seinalt maha. See juures olev ekraanipilt on paar aastat vana, kuid täna vaadates uudiseid, on olukord isegi hullem. Selle pildi tegin mitu aastat tagasi, kui otsustasin, et enam Delfit ei loe :). Kuid eks meie valime ise, mis uudiseid me lugeda tahame. Kui me lõpetaksime negatiivsetel klõpsimise, hakkaks ehk ühel hetkel ka see fookus muutuma. Kuid eks see ole alati nii olnud, et seks ja hirm müüvad kõige paremini.

Isablogist rääkides, siis muide see ei olnud minu idee hakata isadusest blogima, vaid Pere ja Laps toimetaja Eve Kallas kirjutas mulle ja küsis, kas ma oleksin nõus. Noh, miks mitte. Äkki sellest areneb midagi põnevamat. Kuid tahtsin lisada, et kui te loete seal minu blogi, siis nad on seal mu nurgad maha lihvinud ja mu jutu ilusamaks ning minu arvates ka naiselikumaks toimetanud. Eriti viimase postituse esimesed kaks lõiku. Kamoon, ma pole nii soft. Kuid eks nemad tunnevad enda lugejat paremini ja ehk ei sobigi sinna minu tahumatu keelekasutus. Viimane postitus siin

Treeningutega on läinud suurepäraselt ja ma olen kenasti graafikus. Kes ei mäleta, siis lisaks kahele korvpalli trennile nädalas on minu eesmärgiks ka jalutada noorsandiga neljal päeval nädalas pluss kolm korda nädalas jõutrenn. Ma olen kenasti graafikus arvestades, et seda nädalat on veel kolm päeva. Täpsemalt pean ma veel tegema kolm jalutuskäiku ja kolm jõutrenni. Jah, ma tean, kuid küll ma ära teen. Vastasel juhul peaks ma toetama mingit heategevust. Paneb pingutama küll…

Alates homsest teen ma ka iga päev väikese 10 sekundise video, et see siis kokku panna. Selle asja nimi on “100 päeva puhast toitumist ja aktiivset elu”. Ma kavatsen siis 100 päeva enda kehale head teha. Iga päev. Avastasin ühe lehe, kuhu saab iga päev selle pisikese video postitada ja lõpuks siis midagi kokku panna. See on mu kõrvalprojekt. Kui keegi tahab neid näha, siis andke mulle teada ja ma saadan lingi (kirjuta näiteks Tervise Poole FB postkasti). Ma ei hakka siia postitama, läheb muidu liiga laialivalguvaks ja teiseks ei tea ma, kui asjalik too lehekülg on. Kuid kui see on sinu jaoks põnev, anna ise teada. Kuid loomulikult jätkan ma ka siin kirjutamist. Kuid see 100 päeva on lihtsalt mu lühiajaline eesmärk. Kuigi mu sõbranna ütles täna, et see on ikka tohutu pikk aeg. Võib olla, kuid sada päva on samas palju lühem aeg, kui näiteks 162 päeva…

Kirjutamisest rääkides, siis tegelikult ei ole mu kirjutamine alati kõigile meeldinud. Vaevalt, et praegugi meeldib, kuid varem oli see ikka kordades hullem. Kui ma olin gümnaasiumi viimases klassis ja valmistusin lõpukirjandiks, siis enne seda tuli läbi teha ka kaks proovikirjandit. Esimese hindeks sain ühe miinusega. Minu kirjastiil ja mõttearendus ei olnud kohe kuidagi mu emakeele õpetajale meeltmööda. Teise proovikirjandiga läks paremini, sain ühe. Sellepärast ongi blogisse kirjutamine lihtsam- sa ei pea meeldima ühele inimesele. See kellele sa ei meeldi, ei viitsi nagunii su loba lugeda. Sa kirjutad neile, kellele meeldib lugeda.

Täna olen ka kokku panemas enda toitumiskava. See on tervislikkuse osa, milles ma kõige tihedamini läbi kukun. Sellepärast pean ma sellele ka kõige rohkem pühenduma ja eeltööd tegema. Kuid ma mõtlen enda jaoks läbi hommikusöögid, mis tunduvad mulle tervislikud. Näiteks viis erinevat, siis viis vahepala, viis lõunat ja viis õhtusööki ning koostangi enda jaoks toitumiskava. Kõike seda selliselt, et mul oleks alati ka vajalikud koostisosad olemas. Pea kõik, kes on enda kaaluga edukad olnud, ütlevad, et ettevalmistus on ülitähtis ja ma usun seda.

Minu toitumiskava oleks palju lihtsam koostada, kui toorainete hinnad ei oleks nii naeruväärsed ja seepärast loodan, et nad lõpetavad Luunja kurkide kastmise Eviani veega ja et edaspidi ei kutsu nad Bill Gates’i isiklikult enam kurke noppima. Kuidas muidu nad õigustavad seda hinda, mis need kurgid maksavad. Teine asi on spargel. Kui spargel oleks mõistliku hinnaga, sööks ma seda iga päev. Ma sõin vist möödunud aastal esimest korda sparglit ja see on üks maitsvamaid juurvilju. Kolmas asi on spinat. See sulgkerge beebispianti pakike maksab pea 2 eurot. Spinatit müüakse ka külmutatud kujul hakituna, kuid see tundub mulle kuidagi .. öäkk. Ei tea ma ju tegelt, mitu tigu ja mitu kilo nõgeseid sinna hakkemasinasse kaasa läks. Sama hirm on mul teatud kohtades hakkliha ostes. Hakitakse ju peamiselt neid loomaosi, mida on suures tükis raske müüa. Kuid, kui ma ei ole nõus ostma seda suure tükina, siis miks peaksin ma tahtma seda väikseks hakituna. Nii ma siis teengi siin seda toitumiskava, kirun hindu, Putinit ja Obamat.

Sattusin täna lugema ühte blogi, kus oli hästi lihtsalt ära sõnastatud põhitõed neile, kes tahavad normkaalu jõuda ja sinna jääda. Ma ei olnud varem ta blogi lugenud, kuid see postitus oli hästi lihtne, hästi loogiline ja väga kerge lugeda. Soovitan.

Aga ok. Ma asjatan edasi ja teile soovin sooja ilma. Lõpp. Tsau.