Analüüs ja vigade parandus

Ma ikka aegajalt vaatan enda blogi statistikat.. umbes nii korra päevas. Neil päevil, kui ma postitan, vaatan sagedamini. Kuid mitte kunagi enam, kui 40 korda tunnis. Viimastel päevadel vaatasin, et kuidagi maru palju lugejaid tuleb perekooli aadressilt ja oh seda üllatust, keegi on soovitanud minu blogi, kui head lugemist. Ma väga tänan sind. Ma olen üldse väga tänulik iga soovituse eest, sest ma ei saa küll mingit raha ei siin ega Delfis blogimise eest, kuid see innustab mind väga, kui ma näen tagasisidena, et kellelgi meeldib. Seda siis nii kommentaari, kui jagamise näol. Kui ei oleks nõudlust, ei oleks mul mõtet ka kirjutada. Seega tänan sind veel anonüümne soovitaja.

Täna ma eriti ei räägi tervislikkuse ja kaalu teemal, kuna umbes tuhandendat korda tegelen hinge otsimisega. Ma pole olnud püsiv ja sellepärast ei ole olnud ka tulemusi. Miks? Ma tahaks ka teada. Samas ma tean, et ma ei ole teinud KÕIKE selleks, et õnnestuda. Ma siis analüüsiks natuke põhjuseid, miks ei ole mu tegutsemine olnud nii tulemuslik nagu ma oleksin oodanud. Mõtlen, kas kustutan selle lause, kus ma ütlesin, et täna ma ei räägi kaalu teemal. Ah las ta olla. Nii siis.

Kõige pealt räägin positiivsest poolest. Et kuidas ma veel rajal püsin ja kaotatud 25 kg tagasi juurde ei võta. Esiteks, teen ma trenni. Käin rattaga sõitmas, korvpalli mängimas ja jõudu tegemas. Muide kevadine Karlova on väga ilus oma pügatud puudega. Puud näevad küll veidrad välja, kuid valgust on nii palju.

Teiseks, ma söön tervislikke hommikusööke, sest nendega on kerge. Neid on väga lihtne valmistada. Ma söön tavaliselt, kas putru lisanditega (tuunikala, lõhe, sink), smuutit (banaan, pirn, spinat, maasikas, kanepiseemned, vesi), omletti (muna, spinat, tomat ja kui on sinki või tuunikala siis seda ka) või keedan lihtsalt paar-kolm muna ja söön tomati-kurgiga.

Lõunasöökidega on keerulisem, sest siin tuleb mõelda natuke rohkem ja ka ettevalmistusaeg on pikem. Lisaks, ei saa ma ju vaid endale süüa teha, vaid ka Esileedil läheb mõnel päeval kõht tühjaks. Samuti pean ma päeval tööd tegema ja kui ma lähen poodlema ja siis süüa tegema jne, siis on juba vahel mitu tundi kadunud, mul on süümekad ja toit saab ei-tea-kuna valmis. Seepärast võtan ma tihti kusagilt kaasa. Tavaliselt päevaprae Truffest või Shakespearest. Kuid süües päevapraadi, on väga raske kalkuleerida, mida sa sööd – kas ja kui palju suhkrut on salatis, millega kaste tehtud on jne. Siin hakkabki juba motivatsioon tervislikult süüa alla minema.

Ja siis tuleb õhtusöök, ka siin pole mul ideid ja hakkab ajurünnak pihta, et mida süüa ja kuna lõunasöögiks ei olnud tervislik valik, siis minu tavaline kalduvus on mõelda – ah täna oli pekkis päev ja ka õhtusöök läheb samasse auku…

Teisisõnu ma ei ole enda jaoks toitumist läbi mõelnud ja ma ei valmista toitu ette. Vanasõnagi ju ütleb Failing to plan is planning to fail. Kui ma tahan õnnestuda, pean ma selle enda juures ära muutma. Kui mul oleks täna homne lõuna valmis, ei oleks homme süümekaid ega tulekahju. Näiteks, pühapäeval ei olnud ideed, et mida süüa teha ja siis läksimegi forellipüüki ja naksti mingi 40 euri tuulde visatud. Seega, planeerimine aitaks ka toidu eelarvet madalamal hoida.

Ma ei ole üles kirjutanud enda eesmärke, ma olen neid korduvalt välja mõelnud, kuid kui ma peaksin praegu nad välja ütlema, siis ma ei ole päris kindel, mis need on. Tervislikum olla on küll hea, kuid kui ma täna olen tervislikum kui eile, kas ma olen siis nüüd kohal ja valmis omadega? Ma pean seadma endale mõõdetavad eesmärgid, et olla paremini rajal. See on teine asi, mis ma ära muutma pean. Nagu üks teine vanasõna eesmärgi kohta ütleb – kui sa ei tea, kuhu sa jõuda tahad, kuidas sa siis tead, et sa oled õigel teel. Ja kui tervislikkuse kõrval on eesmärgiks kaalulangetus, siis peab see väga paika.

Meedia kära on nii palju ja vahel see meelitab sind õigelt rajalt kõrvale ja ajal kui sa arvad, et sa oled maru tervislik, teed sa oma kehale pidevat kahju. Näiteks sattusin telerist nägema ühte jaburat reklaami, mis reklaamis e-sigarette lausega – puhtast loodusest inspireeritud maitsed. Mida see isegi tähendab? Ma tean, et inimese aju lülitub välja, kui ta kuuleb väljendit puhas loodus ja ta järeldab automaatselt, et see tähendabki midagi puhast ja looduslikku. Kuid kui analüüsida lauset- puhtast loodusest inspireeritud – see ei tähenda ju mitte midagi! Sa võid muuta mürgi apelsini või pirni maitseliseks, see ei muuda ju mitte midagi- see oleks ikka mürk ja põhjus, miks mürgile pannakse meeldivaid maitseid juurde, on see, et meelitada ullikesi. See on vaid lihtsalt tarbija eksitamiseks ja meelitamiseks. Teiseks, kuna võrreldakse siis e-sigareti auru tubaka suitsuga, siis kuna sigaretisuits on midagi nii uskumatult mürgist ja laastavat ja e-sigaretis on mürke vähem, siis määritakse seda pähe ka kui tervislikku alternatiivi. Ah, kogu see asi on nii absurdne, et ma võiks sellest tunde enda arvamust jagada. Teen seda äkki lähipäevil on Allen Carri lehel.

Seega, need on nüüd kaks asja, mis on mul selle nädala eesmärgid. Saada need paika ja ma olen veendunud, et mul läheb kõik suurepäraselt. Sest ma näen, et minu ainus ja ainus probleem on toitumisega seonduv, kuna trennipoolega võib täiesti rahule jääda.

Selle nädala ühe negatiivse asjana mis minuga vahepeal juhtus, oli väike korvpalli vigastus, mis iseenesest oli üpris rõve. Nimelt sain palliga vastu pöidla küünt. Kujuta endale ette, et su käelaba on maaga paralleelselt ja pall lendab vastu su pöidlaküünt, haakub küüne ääre taha ja tõstab küüne justkui kaanena pöidlalt ülesse. Vot vot, just selline rõve asi minuga eile juhtuski. See on selline pidev ebameeldiv valu, mis täiega rikkus mu ööune ja ma veetsin terve tänase päeva justkui zombi – ei tahtnud töö lipata ja ka Noorsandiga mängimisest ei tulnud midagi välja, kuni ühel hetkel kukkusingi ära ja uinusin (kodus töötamise valud ja võlud). Õnneks tuli küüs ainult pooleni lahti ja ma väga loodan, et ta maha ei tule. Lisan siia ühe pildi Noorsandist ja temast nädal vanemast imearmsast nõbust (nõost?). Kuna sõnale nõbust tuleb punane joon alla, siis ma eeldan, et nõost on ikka korrektne. Meie oma on see triibulisem.

Kuid ma olen päris palju filminud oma uue kaameraga, kuid mul on hoopis uued ideed selle filmimise asjaga. Filmimisega ongi üldse see, sa võid ju filmida last naeratamas, ennast trenni tegemas jne, kuid kui sul ei ole plaani ja süžeed, siis on see kõrvaltvaatajale mõttetu ja igav. Vähemasti mulle tundub nii. Seepärast olengi ma mõelnud luua filmiga seonduv postituste sari, et teil oleksid ootused. Te teaksite, et ma ei näita teile iga kord, kuidas tomat akna peal kasvab, vaid sellel lõigul oleks ka mingi point. Sellega seondub ka see uuenenud blogi mõte, millest ma paar postitust tagasi rääkisin. Kõik see protsess on töös.

Muide, käisin siin ühel sünnipäeval ja mis tuleb välja- enamus mu sõpru ei viitsi mu blogi lugeda, kuna see olevat liialt pikk. Kas ma peaksin kompaktsemalt kirjutama? Kui sa oled nii kaugele viitsinud lugeda, siis postituse lõpus on see koht, kus hääletada, et kas postitus meeldis või mitte. Palun hääleta ja siis on mul mingigi aimdus, kui paljud nii pikalt lugeda viitsivad. Kui sa arvad, et võiks olla lühem, siis pane vähem tärne ja kui sa arvad et ei ole liiga pikk, siis pane rohkem. Lihtne. Võtab vaid 3 sekundit. Tsau!

Auhinnaring ka minu lehel

Ei, sina ei saa auhinda, mina sain. Sain auhinnaks selle, et ma pean vastama viiele küsimusele ja siis järgmiselt blogijalt viis küsimust küsima. Täpsemalt on tegu sellise postituste sarjaga, kus iga blogija tõstab esile mõne tähelepanuväärse blogija, kes peab vastama viiele küsimusele. Minule esitas viis küsimust Heidi. Aitäh tunnustuse eest!

1. Kui saaksid mõne tuntud inimesega koos trenni teha, siis kellega ja mis trenni? Põhjenda!

Tegelikult olen ma korduvalt ühe kuulsa inimesega koos trenni teinud. CrossFitis käies ei olnud harv juhus, kui ma presidendiprouaga kõrvuti kangi rebisin ja trenni lõpus patsi lõin. Kuid, kui ma saaks valida ükskõik, mis kuulsa inimese, siis ma valiksin kellegi, keda ma tahaksin lihtsalt kohata ja juttu ajada. Ma valiksin äkki Putini, et küsida talt küsimus, mis mul juba pikalt meelel olnud: “WTF Putin?”. Trenniks võiks olla Judo maadlus. Olen isegi seal lapsepõlves käinud ja vaevalt pisike Putin mind liigutadagi jõuaks. WIN!

2. Millist spordiala sa mitte kunagi ei tahaks/julgeks proovida ja miks?

Ma just täna vaatasin videot sellisest üritusest USAs nagu Tough Mudder 2014. Lisan siia lingi videole ka. Eestis on selle analoog igal aastal korraldatav Kõva Mehe jooks. Ma olen alati mõelnud, et kui lahe oleks sellisest asjast osa võtta. Kuid selles ürituses on üks osa, mis ei ole mulle kuidagi mokka mööda. See on kitsast tunnelist läbi pugemine… Mul on mingi klaustrofoobia vorm, sest ma ei kannata väga kitsaid kohti. Kui ma olen hästi kitsas kohas, siis peavad mu käed olema pidevalt silmade juures. Ära küsi, miks. Lihtsalt peavad. Kuid seal torus pead sa ju roomama ja ma ei saa käsi silmade ees hoida. Igal juhul on see selline üritus, millest ma tahaksin väga osa võtta, kuid tõenäoliselt mitte kunagi võtta ei suuda. Kuid äkki oleks see just vastupidi hea väljakutse ja asi milleks treenida. Mitte selle aasta oma, sest see on juba juulis. Kuid järgmise aasta Kõva Mehe jooks… Kui minuga ühineks näiteks kaheksa inimest, kes ütlevad mulle, et Henry- järgmisel aastal võtame koos sellest osa, siis me võtame järgmisel aastal koos sellest osa. Seega, kui annad endale oma sõna ja teed eesmärgi, et järgmisel aastal võtad koos minuga osa, siis ma selle ära ka teen. Anna mulle sellest teada. Päris lahe oleks mingi eriti suure seltskonnaga minna. See ei ole võidujooks, vaid väljakutse. Vähemasti Tough Mudder on sellise põhimõttega. Ma loodan, et Kõva Mehe Jooks ka. Suured lubadused minu poolt 🙂

3. Kui saaksid oma ülejäänud elu jooksul süüa vaid ühte sööki, siis mille sa valiksid?
Põhjenda!

Ma arvan, et see oleks arbuus või maasikad. Need on kaks asja, mida ma võiks kasvõi igapäev süüa. Tegelt ei või. Tegelt ma võin neid iga päev süüa, kui ma PEAN neid iga päev sööma. Ma ei kujuta ühtegi teist asja ette, mis mul kolmanda päevaga ära ei tüütaks. Loomulikult oleks targem valik piim, sest siia alla käiksid ju ka kodujuust, kohupiim, šokolaad, piim, keefir, kohuke jne. Kuid blogi pealkiri on fatsost fitsoks, mitte fatsost WTF-atsoks. Seega, kui ma peaksin ühe valima, oleks see arbuus. Küps arbuus… haha, mul hakkas praegu täiega peas protsess tööle, et huvitav, kas avaturul need mustad juba arbuusi müüvad…

4. Nimeta kolm asja, mida tahad, et sinu poeg sinult õpiks?

Minu poeg on juba nii palju asju õppinud nende kolme kuuga. Naiste võlumist- kõik naised, kes meile külla tulevad, on sillas… ja mu poeg meeldib neile ka. Oskab ennast ka hästi haledaks teha, kui ta midagi tahab ja ta saab selle ka nii, et ei pea voodist püstigi tõusma.

Kuid ma ei tahaks ennast siin kiita ja ma kirjutaks hoopis kolm asja, mida ma sooviks, et mu poeg veelgi paremini omandaks, kui mina.

Esiteks arvan ma, et mu elu oleks olnud palju lihtsam, kui ma oleksin elu jooksul suhtunud inimestesse ilma eelarvamusteta. Mul oleks palju rohkem sõpru, tuttavaid ja ma oleksin ise ka õnnelikum olnud, kui mul ei oleks olnud teatud inimeste suhtes negatiivset meelestatust, lihtsalt niisama. Kui mu poeg suudaks võtta kõiki võrdsena (olenemata kehakujust, seksuaalsest orientatsioonist, nahavärvist, vanusest, füüsilisest võimekusest, sõpruskonnast), siis ma arvan, et ma olen oma tööd hästi teinud. Ma tahan, et ta annaks alati inimesele võimaluse ja tal ei tekiks eelarvamust mingi stereotüübi suhtes. Üks mu parimaid sõpru on täna noormees, kelle kohta ma arvasin pool enda elust, et ta on ülbe ja ebasõbralik ja ma käitusin meie esimestel kohtumistel nii nagu ma käituks ülbe ja ebasõbraliku inimesega. Kuid õnneks oli mul võimalus teda paremini tundma õppida ja sa ei leia abivalmimat ja nutikamat noormeest. Tervitan siinkohal Maitu 😀

Üks asi küll, mida ma tahan, et mu poeg saaks pigem minult, kui Esileedilt, on lauluoskus. Ma ei laula väga hästi, sest mul puudub igasugune hääletreening ja ma ei oska nooti lugeda, kuid ma pean viisi ja mul on ok hääl. Olen pidevalt mõelnud, et peaks kusagile segakoori minema. Saaks ennast kuidagi muusikaliselt ka välja elada. Praegu on mul vaid kaks fänni- noorsand ja Esileedi. Kuid nad pole suuremad asjad soovilugude tellijad, sest nad tellivad ainult “Oi tönn, tönn, jorupill jonn”-i laulu.

Kolmas asi, ja ma näen, et selle ma olen talle edasi andnud, on uudishimu. Ma olen väga uudishimulik inimene. Ma tahan teada kogu aeg, mis ja mida. See võib olla ka sellest, et ma olen väga domineeriv inimene. Ma pean olema alati see pool, kes teab, mida teha ja mis saama hakkab. Mulle ei meeldi üllatused. Mulle ei meeldi väga käia pulmades, mis pole minu pulmad, sest mina pole neid korraldanud ja ma kardan alati, et mulle antakse mingi tobe amet, nagu lipuvalvur või tantsulõvi ning kogu mu õhtu on oht, et mina olukorda enam ei kontrolli. Seega ma loodan, et ta on uudishimulik ja ta tahab teada, kuidas ja kuhu miski käib. Mäletan, et olin vaid paari aastane (ma mäletan ise seda juhtumit) ning tahtsin teada, kas see nööp mulle ninna mahub. Mahtus küll. Ma ei tea, miks see ema nii paanitses, see tuli ju ise paari päeva pärast välja.

5. Kuidas teha häid nalju?

Ma olen ka seda alati teada tahtnud! 😀 Kuid tegelikult sa vist kiidad selle küsimusega minu nalju ja sa tahad teada, et kust mul need tulevad. Need tulevad nii, et ma räägin blogis nii, nagu ma räägiksin sinuga otse, kes sa loed. Kui sa istuksid siin minu kõrval ja me lobiseksime, siis ma räägiksin täpselt nii nagu ma kirjutan. Kui sulle meeldib kuidas ma kirjutan, siis sulle ka meeldib, kuidas ma räägin. Ma pean lihtsalt avanema. Kuid üks ingliskeelne ütlus on armastuse kohta ja ma vahetan lihtsalt ära sõna love ja asendan selle sõnaga good joke. Good joke is like a fart- if you have to force it, it’s probably shit.. Kuid ma arvan, et me oleme hästi palju mõjutatud keskkonna poolt, milles me oleme. Ütle, kes on sinu sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Mul on väga lahedad sõbrad. Võib olla ei tee kõik nalja, kuid neil on muud isikuomadused, mis enam kui kompenseerivad selle.

Kuid kellele auhind edasi anda. Ma loen küll mitmeid blogisid, kuid miskipärast ma peale lugemise nendega suurt ei suhtle. Eks ma ole suht gramps ka võrreldes keskmise terviseblogijaga. Vähemasti nendega, kelle blogisid ma loen. Ma loen regulaarselt umbes kümmet erinevat. Kuid vähesel määral olen suhelnud Margitiga. Tal on selline hea põhjalik kirjutamisstiil. Ta ei targuta, ega ürita mulle midagi õpetada, vaid räägib enda tegemistest. Väga vahva oli tema Tai reisi kirjeldus. Seega, Margit, võta aga vastu!

1. Kui sa oleksid ühes asjas väga väga hea. Maailma parim. Mis see oleks ja miks?
2. Mida sa õppisid raamatust 50 halli varjundit? Mis on su ootused nüüd meestele? (Kui sa pole lugenud, mida sa nagunii oled, siis, mis sarju sa jälgid?)
3. Kelleks sa väiksena tahtsid saada ja kelleks sa nüüd saada tahad?
4. Mis on sinu viisaastaku plaanis?
5. Missuguseid blogisid sa jälgid ja miks (mis sa neist saad?) Nimeta näiteks 3-5 tükki

Loodan, et issias (ishias) pähe ei löö

No nii. Ma nüüd jälle platsis ja kirjutan, et mida Henry teeb. Tähelepanelikum lugeja võis märgata, et eelmisel nädalal ei tulnud uut postitust. Mu moraal oli lihtsalt nii all, sest ma arvan, et mul oli istmikunärvi põletik. Vähemasti, kui ma peaks endale diagnoosi panema, siis ma oleksin pannud just selle. See on selline ebamugavustunne, mis kiirgab kannikast iga päev eri kohta. Täna on näiteks mul alaselg tulivalus. Eile oli kannikas, päev enne reie tagakülg.

Seepärast jäi ka nädala teinepool trennivabaks. Reedel natuke liigutasin ja käisin selle aasta esimesel jalgratta sõidul. Väga mõnus oli, kui välja arvata see, et tuul oli ikka kuramuse külm. Kohapeal seistes ei saa arugi. Alles siis, kui vastu tuult väntad, tunned, kuidas see kontidest läbi võtab. Ma olen suht kindel, et see ettevõtmine kiirendas ishiase süvenemist.

Kuid sain kätte kaua oodatud kingituse, mille õde mulle saatis. Sain temalt kaamera, mida olen ammu endale soovinud. Paaril korral selle isegi peaaegu ära ostnud, kuid siis selle soovi taas alla surunud. See on selline actionkaamera, mida saab igale poole kinnitada. Igal juhul nüüd ma luban, et ma teen videoid tihedamini. Kuid teie võiksite mind siinkohal aidata ja öelda, mis teemal teid videod huvitavad- kas minu treeningud? Kokkamine? Niisama mõtted? Kuidas ma magan? Vett joon? Tolmu imen? Oleksin väga tänulik. Narr oleks head kaamerat raisku lasta.

Söömisega läheb mul suurepäraselt. CrossFiti seltskond alustas paleo 30 päeva väljakutsega ja ma algul mõtlesin, et teeks ka uuesti läbi. Kuid ma otsustasin teha selle mööndustega. Ma ei söö valget jahu ega ega rafineeritud suhkrut, ei piimatooteid, ega valmistoite üldse, kuid ma jätsin oad, herned, täistera tooted. Seega, ma väldin tooteid, mille puhul ma tundsin juba eelmise väljakutse ajal, mis ei teinud mulle head.

Tegin muide siis ka eile ahjus pardikoiba õhtuks ja juurde tegime salati, mille mõtlesime välja paar päeva tagasi. Eile tuli see samuti super hea. Tegin video ka sellest. Kuna ma kasutasin võõrast muusikat, siis Youtube blokeeris selle Saksamaal ära. Nii et sorry Heidi, pead Simpsoneid vaatama selle asemel vist.

Tahtsin lihtsalt öelda juurde, et see on väga lihtne ja kiire salat. Kikerherned on väga toitvad ja põhimõtteliselt ei tunne sa seda salatit süües mitte mingit vajadust kartuli, riisi ega muu süskari järele. Rõhutan ka seda, et kui te lisate salatitele oliiviõli, siis seda ei kulu palju ja seepärast kutsun üles investeerima sellesse natuke rohkem. Meie ostame enda oliiviõli sõbranna käest, kes toob neid Eestis maale. Kuna pole kordagi kvaliteedis pettuma pidanud, siis julgen ka soovitada. Tema lehe võib leida siit. Ma olen lihtsalt poes nende odavate seast nii palju kräppi saanud.

Rääkisin siin ka, et ma tahan blogis viia sisse muudatused, et see muutuks nii mulle kui sulle loogilisemaks. Selleks mõtlesin muuta kujundust ja teha see selliseks, et mulle endale ka meeldiks. Kuid ma avastasin, et wordpressis ei saagi tuua kujundust väljast poolt, vaid peab kasutama nende tasuta stocke või siis nende tasulisi. Ehk siis mul tuleb vist liikuda isiklikule domeenile. Tüütu, aga mis teha.

Eile, kui üritasin last magama saada, siis ma ei tea, kuidas Esileedi seda teeb. Mida rohkem ma pingutasin, seda vähem unine ta tundus. Itsitas ja naeratas lakkamatult. Täna üritasime ajakirjale paar pilti saada selliselt, et ta vaataks kas kaamerasse või siis vähemasti naerataks. Võimatu! Seda võib näha ka postituse esimeselt pildilt.

Kuid ootan teie ettepanekuid, et mis oleks teile põnev näha videotes. Tagasiside oleks väga tänuväärne!

Respekt

Pealkirja põhjal võiks järeldada, et täna ma räägin austusest. Mitte päris. Eelmisel nädalal antud lubadusest sai kinni peetud. Ma tõepoolest sain aasta võrra vanemaks. Success! Tegingi siis kaks ühes- pidasime noorsandi katsikuid, kui ka tähistasime väikest viisi ka minu vananemist. Külalisi palju ei olnud- vaid sõbrad, kellega tihedamalt ja igapäevasemalt suhtleme. Kokku käis ehk 20 inimest. Alati on seda kutsutavate nimekirja keeruline koostada, sest kuhu sa tõmbad joone. Tõmbasimegi joone sealt, et kes kutsub või kutsuks meid, ehk, kelle üritusele me õigustatult ootaksime kutset, neid ka kutsusime.

Kuid juhtus midagi, mida minuga eriti tihti ei juhtu. Ma jõin alkoholi! I KNOW (Monica Gelleri häälega)! Ma ei joonud küll palju, õhtu peale ehk 4 rummikoksi, kuid kuna ma polnud ammu enam alkoholi tarvitanud (viimati vist eelmise aasta juunis, sõprade pulmas), siis nendest neljast koksist piisas täiesti. Mingil hetkel jäin ma suisa nii jokki, et tuli korraks suisa hullumeelne mõte, et läheks tantsima. Viskasin siis endale klaasitäie külma vett näkku ja andsin endale kõrvakiilu ning istusin laua taha tagasi. Napikas.

Kuna Esileedi arvas, et laps peaks magama vaikuses, siis viskas ta meid kodust kella poole kümne ajal välja. Läksime edasi piljardit mängima, kus ma avastasin, et baaris tuleb rummikoksi eest välja käia poole mähkmepaki hinna. Kuid, mis iganes põhjusel, otsustas seltskond edasi minna ja järgmine, ühtlasi viimane peatuspaik oli sel õhtul Sõbra tänava Maximaga ühes hoones asuv Sõbra baar.

Kuna minu soov oli chill õhtu, siis näris mu hinges kahtlus, et äkki see Sõbra baar ei ole parim koht, kus vaikselt elu üle arutleda. Selle asemel sattusime kohta, kus muusika oli nii valju, et ei kuulnud enda mõtteidki, kus ukse peal turvamees sind õrnalt läbi kabistas, et keelatud kraami leida ja kus laval laulis täiel häälel ansambel Respekt. Kuna ma pole ehk kõrtsimuusikaga väga kursis, siis minu jaoks oli üllatus, et terve lavaesine oli andunud ja kaasalaulvaid fänne täis. Nüüd ma vist liialdan, sest lava oli väike ja neid pühendunud fänne oli ka ehk viis.

Koht iseenesest oli nagu kõrts ikka, kuid inimesed olid hästi eripärased. Oli nii püsse, kui ka jõmme, nii kummikutega maamehi (liialdamata), kui dressipükste ja mokassiinidega vanakooli tüüpe. Igas vanuses, igas kaalus. Seepärast tunduski hästi kummastav, et kuidas nii erinevad inimesed naudivad ühesugust pidu. Igal juhul jättis hea tunde, et tavapärast silmakirjalikkust oli seal naa vähe.

Öösel koju jõudnuna sain ma teada, et täna on minu asemeks elutoa diivan. Hommikul mulle siis meenus, miks ma alkoholi enam ei joo. Mul ei olnud küll halb, aga mul oli väga raske. Energiat polnud, pidev väsimus ja keskendumisraskused. Ma olin kunagi väga suur pidutseja. Vanuseni 25 käisin ma Eestis elades väljas vast 2-3 korda nädalas. Loomulikult käis sellega kaasas alkohol ja suurenenud suitsetamine. 25 eluaastaks suitsetasin ma keskmiselt 2-3 pakki päevas, iga päev. Sellepärast ma ei suutnudki uskuda, et ma suitsetamisest lahti sain, sest ma ei veetnud ärkvel olles tundigi ilma suitsuta. Nüüd ongi elus täielik pööre, ma ei tarbi enam alkoholi, ma mitte ainult ei suitseta, vaid minu tööks on aidata inimestel vabaneda suitsetamisest nii nagu minagi sellest lahti sain. Ainuke, millega ma olen hetkel veel tegelemas on see liigne rasv mu kehal. Kuid ka see on kulgemas ja aina kenamini.

Rääkideski kaalu teemal, siis ma olen veits formaati muutmas ja muutmas enda blogi. Ma tahan seda teha natuke konkreetsemaks ja panna seda enda ning lugejate jaoks natukene paremini tööle. Hetkel on see muutunud mul justkui tavaliseks mõtete blogiks ja tervise pool ei olegi nagu enam täiesti eraldiseisvalt esikohal. Kuid see on täpsemalt välja töötamisel ja loodetavasti paari nädala jooksul saab paremini selgeks, mida ma silmas pean.

Ma alustasin eelmist lõiku lausega “rääkideski kaalu teemal”, kuid ei rääkinud sõnakesegagi kaalu teemal. Ma võiks poliitikasse minna. Kuid treening läheb suurepäraselt. Loodan, et peagi kaob ka see kõle tuul ja ma võin hakata jalgrattaga sõitma. Noh, ma võin praegu ka, aga mitte ei taha. Toitumine läheb ka päris hästi. Ma pole veel sada protsenti seal, kus ma tahaks, kuid seda seepärast, et täna on mul kolmas suhkruvaba päev ja viimased paar päeva olen ma tundnud võõrutust- pidev selline tunne, et tahaks midagi. Seepärast on mu söömine selline, et ma söön küll häid asju, kuid kogused pole õiged, sest alateadlikult üritan täita seda tühja kohta, seda midagi on puudu tunnet, mille tekitas suhkur. Kuid täna oli juba eelmise kahe päevaga võrreldes palju kergem ja keha on vist omaks võtnud, et suhkrut enam peale ei tule ning mingit suurt võõrutust täna enam ei tundnud. Seega kõik on minemas kenasti.

Sel nädalal jätkan eelmisel nädalal püstitatud eesmärki teha päevas 30 kätekõverdust ja 50 kükki.

Kuid loodetavasti peagi blogi uuel kujul ja loodetavasti põnevam. Mis? Veel põnevam? On see võimalik? On! Kõik! Tsau!