Miks ma nii pika pausi tegin?

Muide, mul on väga hea vabandus, miks ma nii pikalt kirjutanud ei ole. Nagu mõned terasemad lugejad juba märganud on, siis ma olen kirjutanud, et ma kolin oma blogi uude kohta. Ma muidu ei koliks, aga see aadress siin ei lase ühtegi uut kujundust panna, mis ei ole otse nende käest ostetud. Mul oligi siis valida, kas ma ostan neilt mingi 70€ maksva kujunduse või teen endale näiteks .eu lõpuga aadressi, mille eest maksan 5 euri aastas. Lühinägelik mõtlemine, eks. Sest wordpressilt oleks kujunduse ostmine juba 14 aastaga ära tasunud :). Loodetavasti järgmine postitus juba uuelt lehelt uuelt aadressilt

Kuid uus leht tuleb selline nagu mulle meeldib ja mul on sellega igast mõtteid. Mul on ikka jätkuvalt mõtted rohkem ka videoblogi teha. Ma praegu üritan end videotest vaadata, aga ma pole süvaanalüüsi jõudnud teha, sest ma jään igakord enda videoid vaadates magama, sest ma olen ikka nii kuramuse igav. Nagu tegelikult. Ainuke, kellele ma igav ei tundu, on vist noorsand. Tal läheb nägu särama iga kord, kui ma tuppa ilmun. Muide, tal on naerulohud. Ei mul, ega Esileedil pole isegi midagi ligilähedast mitte. Ka suguvõsas ei meenu mulle, et kellegi need oleks. Väga nõme oleks DNA testi ka nüüd nõudma hakata.

Sportlikust poolest on kurb uudis see, et korvpalli hooaeg lõpeb täna. Täna on viimane mäng ja jätkub alles septembris. Uuest hooajast plaanime enda trennid liigutada ka suuremasse saali, seega, kui on mehi, kellele meeldiks kaks korda nädalas korvpalli mängimas käia, kusagil septembrist maikuuni, siis andke märku. See on väga hea viis kuidas võhma tõsta – põnev, väljakutsuv. Ah ok, aitab reklaamist. Kui sa oled huvitatud, siis anna mulle ise märku, kas kommentaariga, või kirjuta mulle FBsse.

Söömine laabub ka enam vähem. Arbuusi hooaeg on pihta hakkamas ja turul müüakse juba küll kalli hinnaga aga väga magusaid Iraani arbuuse. Poe omad on alati kuidagi kahvatud ja ei kutsu kuidagi ostlema.

Muide, see ei ole nüüd reklaampostitus ning ka tulevikus plaanin ma teha tooteülevaateid ja teen väikse ülevaate ka nüüd. Veelkord, see firma pole mulle maksnud, et ma nende tootest räägiks, vaid kuna see on mingil määral minu fitsoks saamise teel kasutust leidnud, siis miks mitte jagada enda kogemust ka teiega.

Olen alati olnud kodumaiste tootjate toetaja. Kui nad teevad midagi, mis on kvaliteedilt parem, või sama, kui välismaine konkurent, siis ma olen nõus ka natuke rohkem maksma. Oligi Rimis kodumaiste dušigeelide väljapanek firmalt Orto. Kunagi oli nende toodete kvaliteet tõepoolest pehmelt öeldes kehv, kuid seekord oli müügil dušigeel sarjast “Puhas loodus”. Ma vaatan hetkel nende kodukat ja tuleb välja, et tegemist on suisa 95% loodusliku tootega. Ma ei mäleta, mis lõhnaline geel see täpsemalt oli, kuid pudelil oli kiri, et see on värskendava toimega. Antud pilt on illustreeriv, minu ostetu ei olnud õunalõhnaline.

Tootest endast siis. Esimene kord, kui sellega end pesema sättisin ja geeli kehale hõõrusin, siis sain aru, et tõepoolest on värskendav. Täpselt selline tunne nagu krt keegi oleks mulle üle keha Vietnami salvi määrinud. Silmad kipitasid nii, mis hirmus. Mehena ma väga pikalt ei nutnud ja veerand tunniga sain ennast kogutud, tõusin duššinurgast looteasendist taas püsti pesin ennast lõpuni. Kuivatama hakates oli selline tunne nagu hõõruks käterätikut vastu liivapaberit- nahk oli ikka väga kare. Täiesti pekkis, see firma pole oma toodetega ikka sammugi edasi läinud viimasest korrast, kui ma neid viieaastaselt kasutasin. Nad on väga pikalt vastu pidanud ja ma järeldan, et järelikult seda ikka ostetakse. Seega, kui sa kasutad, siis ära tunne ennast puudutatuna, meil ei saagi olla igas asjas ühine maitse. Järelikult oled sa oma kareda nahaga ära harjunud ja pead seda positiivseks, et sind kareduse tõttutöö juures siiliks kutsutakse.

Kui see toode on 95% looduslik, siis ma ei kujuta ette, mis see 5% seal juures on.. raua puru ja hobuse salv? Ma pakun, et tänavakoristusfirmad ostavad nende duššigeele, et sügiseti libedatõrjet teha, sest liialdamata, ma tundsin ennast tunduvalt mustemana dušši alt tulles, kui sinna minnes. Esileedi ees machona ma eriti ei kurda ja kannatasin vapralt, et lina öö otsa mu naha külge haakus.

Kinnitan, et ma ei ole selle ettevõtte palgal ja nad ei ole mulle tasuta tooteid andnud, et neist kirjutaksin. Ma tavaliselt ei ole kunagi nii rahulolematu tootega, et vaevuksin sellele mõtlema, kuid seekord tõesti. Ma olen varemgi rääkinud, kuidas meid toodete nimedega lollitatakse ja nii ka seekord on pandud nimeks Puhas loodus ja mitte miski sellest kogemusest ei jätnud puhta looduse tunnet. Vastupidi, kui ma peaksin kirjeldama, mida kogemus selle tootega pestes mulle meelde tõi, siis ma ütlesin, et midagi kuivkäimla ja nohu vahepealset.

Aga veel kord, vabandust, et olen teid unarusse jätnud. Ma tegelikult ei ole. Lihtsalt asjad ei lähe nii kenasti, kui sooviks. Muide mu isablogi viimane postitus on misiganes põhjusel teistega võrreldes pea kaks korda populaarsem. Kui tavaliselt loeb neid umbes 6-7 tuhat inimest. Siis seda on vaadanud juba kaks korda enam inimesi. Seda võid lugeda siit. Räägime jälle. Tsau!

Kuidas ma jooksmas ei käinud

Eile oli siis SEB jooks Tartus. Nii nad vähemalt räägivad. Ei tea, ei käinud. Käisin hoopis Mammastes Esileediga Emadepäeva puhul. Minu jaoks ei ole jooksmine kunagi kütkestav olnud. Mitte ainult sellepärast, et ma seda teha ei jõua, vaid sellepärast, et see tundub igav. Muutes jooksu natukenegi huvitavamaks ja mitmekülgsemaks, muutub see kohe põnevamaks. Näiteks andke mulle joostes kätte pall ja kamp mehi, kes mind pidurdada proovivad, on kohe mu mõtteks, et jõuaks võimalikult kaugele, mitte, et saaks see juba läbi. Vaevalt on olemas näiteks rugby mängijat, kes touch downi sooritades mõtleks, et kaua ma veel jooksma pean, tuleks juba keegi, kes mind maha niidaks. Kunagi ühel jooksumaratonil läbisid mingid mehed selle nii, et põrgatasid kogu distantsi vältel palli ja ma mõistan neid täielikult, sest nad lisasid sellega ühe faktori juurde.

Päev enne oli Heateo jooks. Seal ma ka ei käinud. Käisime hoopis Kevadlaadal. Kus ma ostsin ainult soolakurki ühelt mehelt. Olukord on laatadel paremaks läinud ja enam poola riideid ei pakuta, aga ikka on kõik kuidagi sarnane kaup ja keegi ei julge eristuda. Väga eestlaslik. Ma oleks samasugune. Miks ma siis Heateo jooksul ei käinud? Märksõna on taas jooks. Ainuke jooks kuhu mina minna tahaksin, on see Kõva mehe jooks ja mul on see eesmärkides kirjas, et sinna ma ka lähen. Mul on juba hunnik hulle ka, kes lubasid minuga ühineda. Rahvaspordiüritusi on vist jah raske korraldada muus valdkonnas, kui jooksus, kuid siiski võiks. Mis vormis need olla võiks? Ei kujuta ettegi :).

Kuid see, et ma teistega koos jooksmas ei käi, ei tähenda, et ma ennast ei liiguta. Liigutan. Õnneks pole korvpalli hooaeg veel läbi. Mängijaid on vähem ja seepärast mängime nende meestega, kelle trenn oli varem enne meid. Väga osavad, tehnilised ja jõulised mängijad ning eriti meie meestele sööta ei taha. Söödavad, kuid vähe. Nad söödavad rohkem oma meeste vahel ja vahel kui ma olen täiesti vaba ja nende mehed on kaitses täiesti kinni ning nad sokutavad ikka palli sellele mehele, kelle seljas vastane elab, siis ajab leili küll. Kuid see on hea trenn, sest ma kulutan selle pooleteise tunniga oma 2000 kalorit. Panen viimase trenni andmetega pildi ka siia. Pildil on näha, et need hetked, kui pulss alla läheb, on mängude lõpud, kuna mängisime 15 punktini ja siis oli 1 minut pausi. Väga intensiivne, kuid lahe.

Söömisega sain ka nüüd joonele. Emadepäev läks veits puusse, kui tegin Esileedile üllatuseks (ma ütlen üllatus, kuid ta teadis juba eelneval õhtul, mida ma plaanin) pannkooke. Elus esimest korda. Ma polnud elus ühtegi pannkooki varem küpsetanud. Uskumatu, kui palju õli läheb! Esimene jäi pildile ja läks ühtlasi ka aia taha, sest ilmselgelt liiga paks sai. Vähemasti minu maitse jaoks. Paksud võivad väikesed olla, suured peavad olema õhukesed. Tegelt ei meeldi mulle üldse paksud pannkoogid, ka väiksed mitte. Minu laual on nad sama vajalikud, kui saatele “Ameerika naljakaimad koduvideod” eestikeelne saatejuht. Tüüp on küll tore ja värki, aga milleks ta vajalik on? Lisaks teeb ta copywriter kohutavat tööd- selle asemel, et videonaljadel juurde anda, tõmbab ta videost tulnud naljast vunki maha. Täiesti ebaloogiline.

Tahan tänada siinkohal väga neid, kes kommenteerisid ja andsid nõu, kuidas toitumist korrastada. Võtsin kõik endasse ja lahendasin selle enda jaoks sobivaimalt. Väga hea soovitus oli teha mingi liha või kala veidi suuremas koguses ette ära ja jooksvalt teha salateid juurde. Kiire ja lihtne. Te võiksite kommentaarides postitada oma lemmiksalati retsepti, et mulle veel see lisatõuge anda. Ma korduvalt rääkinud, kui ebaloov ma olen. Võiksite ka soovitada mõnd head salatikastet, sest ma väldin poe omi ja kaua sa jõuad seda sidrunit oliiviõliga ka ainult kasutada.

Aitäh ka hindamast viimast postitust, kus ma palusin tärnidega märku anda, et kas mu postitused võiksid lühemad olla. Tulemuseks, siis 4,5 punkti viiest. Teisisõnu, oli neid kes soovisid, et ma kirjutaksin kompaktsemalt, kuid neid oli väga väike osa. Ma siis ei muretse kärpimise pärast. Kes ei viitsi lugeda, loeb üle rea 🙂

Tagantjärgi ka väike emadepäeva soov. Muide kirjutasin emadepäeva teemal ka viimases Isablogi postituses. Seda saab lugeda siit. Kommentaarid on üllatavalt vähe siunavad, väljaarvatud neljas. Selle asemel, et pöörata tähelepanu, et emadepäeva võiks kirjutada väikese tähega, nimetab ta seda haiguseks. Küll aga pani mind muretsema kolmas kommentaar. Ma kirjutasin emadepäeva teemal ja ma väga loodan, et ta räägib enda naisest, mitte emast. Dude, see oli vist kõige rõvedam nali, mis ma oma blogis teinud olen. See selleks.

Minu sõpruskonnas on palju emasid ja kõik nad teevad tublit ja rasket tööd. Kuid ma pühendaks tänase postituse oma õele ja mitte ainult sellepärast, et ta mulle laheda kaamera kinkis. Hoopis sellepärast ta on paljuski minu iidol. Me ei olnud väiksena suured sõbrad. Pigem vastupidi, me kaklesime kogu aeg, sest me oleme täiesti erinevad. Tavaliselt muutuvad ka kraaklevad õed-vennad täiskasvanumaks saades lähedasemaks, aga meie mitte, sest mu õde abiellus hästi noorelt ja kolis välja ning meil ei olnudki võimalust. Meie suhe jäigi selliseks pealiskaudsemaks ja kindlasti mitte selliseks nagu ma näen Esileedit enda õdedega suhtlemas. Lisan siia ühe pildi ka, kus me õega oleme ja kommentaariks- siis oligi pükste kandmine põhimõtteliselt lõua alla tõmmatuna ja sukapüksid pükste all moes!

Kõrvalt vaadates olen ma teda alati imetlenud tema tahtejõu poolest ja olen kadestanud tema pühendumust nii enda pojale, kui ka enda tööle. Ta on suurepärane ema ja me armastame teda kõik siin väga. Ma ei jõua ära oodatagi, mil me noorsandiga talle Kanadasse külla lähme. See kõik tuleb mu õele vist ootamatult, aga kuna sa tulid meil eile jutuks, siis miks mitte neid mõtteid edasi anda. Ah jaa, seda ka veel, et ta teeb nagu kõige paremaid kingitusi :).

Kõikidele emadele, nii praegustele, kui tulevastele, kellele ma veel soovinud ei ole, siis teadke, et ma imetlen teie tööd ja vastutust. Teie ei saa minema põgeneda, kui teie laps on haige või on õnnetu. Teie olete need, kes meid, mehi, elus hoiavad, mitte vastupidi. Teie peate olema tugevad. Aitäh teile ja nüüd isaks saanuna on mu austus teie vastu täiesti uuel tasandil.

Kuid ma plaanisin tänaseks ühe video ka ära toimetada, aga kell on juba nii palju, et ma lükkan selle edasi. Äkki panen selle Facebooki lehele järgmise paari päeva jooksul. Video on plaanitud mu põhilistest treeningutest, mida hetkel teen.

Saigi vist kõik. Tsau!