Golfi mängima. Ilma keppideta ja ilma pallita.

Ongi nädal möödas, ma vaatan. Aeg uus sissekanne teha. On blogijaid, kes kirjutavad pea iga päev. Kuidas see võimalik on ma tõesti ei tea. Mul kulub keskmiselt ühe postituse kohta mitu tundi. Isegi siis, kui postitus lühike on. Peamine ajaröövel blogimise juures on edasilükkamine. Ma tegin täna juba kell 17.00 blogi lahti, et kirjutama hakata ja kell on hetkel 00:41.

Nädal on möödunud trennitähe all. Olen jätkuvalt väga tubli lapsejalutaja olnud. Neli-viis korda nädalas ja korraga 2,5-3 tundi. Ma ei ole ei tea, mis ajast nii aktiivne olnud. Kui laps suuremaks saab, tuleb vist uus laps teha… või siis koer võtta, et kõndimiseks jätkuvalt stiimulit oleks. Ma valiks siiski ühe lisa lapse, sest loomaarsti juures käimine on maru kallis ja lapse puhul ei pea ma sentigi maksma. Kuid tõsiselt rääkides, siis mina tahaks küll veel täitsa mitut last. Kui ma sellest Esileedile räägin, siis ta teeb alati näo nagu ta ei kuule mind, või ei saa päris hästi aru, millest ma räägin.

Jõusaaliga aga nii hästi ei lähe. Ma tõesti ei viitsi keldris raskusi lükkamas ja sikutamas käia. Kusagile jõusaali võiks ju idee poolest minna, kuid ka see muutub minu jaoks üksluiseks. CrossFit meeldiski mulle just sellepärast, et iga päev on midagi uut. Iga trenn seal arendab ja on väga intensiivne, kuid nagu ma ütlesin, siis hetkel mulle CrossFit ei sobi, kuna seal tuleb kella pealt käia. Lisaks peaksin ma loobuma ka mitmetest jalkutuskäikudest noorsandiga, sest peale 12 km olen ma üpris väsinud ja ei suudaks enam trennis endast maksimumi anda.

Kuid eesmärk oli käia jõusaalis kuu aega kolm korda nädalas ja kui ei käi, siis määrasin ma endale trahvi €20 nädalas. Nüüd on juba kaks nädalat, kus ma olen jõusaalist viilinud, seega €40 läheb juba heategevusele. Ma lootsin endale sel kuul uued kossu tossud osta. Lükkub vist edasi. Keda ma selle piskuga toetan, ei ole veel lõplikult otsustanud. Kuid ma valin soovituste vahel, mida te postituse alla kirjutasite.

Trenni tunde kujuneb tegelt täitsa normaalselt praegugi, kuid ma tahan teha lisaks ka midagi jõu ja lihaste arendamiseks. Praegu on mu nädalas korvpall (keskmine pulss 155 bpm) 3 tundi ja kõnd (keskmine pulss 110 bpm) 10 tundi. Jõudu olekski tarvis juurde teha. Ostan endale pühapäeval ühe lisa sangpommi ka, et sellega soojade ilmade tulekul õues vehkida. Oeh, ilmast ma ei räägi.

Kuid ma olen siin mõelnud, et mis oleksid need lisatrennid, mida ma viitsiksin teha. Minu jaoks on trenni puhul oluline see, et see oleks minu jaoks põnev. Esimene trenn, mida ma tahan teha on midagi HIIT vallast. Ehk siis kõrge intensiivsusega intervall treening. Näiteks 30 sekundit intensiivset tööd ja siis kaks minutit taastumist madala intensiivsusega. Üks tegevus, mis ma arvan, mis võiks olla väga tõhus, on selline veider tegevus nagu autolükkamine. Päris tõsiselt. Ma siis youtubetasin ka ja ma ei ole kaugeltki esimene, kes selle peale tuli. Näiteks siin. Küll tuleb seda teha mingis veits eraldatumas kohas, muidu pead abipakkujaid luuaga eemale ajama.

Teine asi, mis ei ole vist küll väga intensiivne trenn, on frisbee golf ning Tartus on isegi rada täitsa olemas. Ehk siis mängid nagu golfi, aga palli ja keppide asemel on lendav taldrik. Ma hetkel küll ei tea, kes viitsiks minuga seda mängida, aga ehk leian kellegi.

Kolmas on sõudmine või aerutamine. Ma ei tea, kas mulle meeldiks kanuutamine või süstaga sõitmine või lihtsalt aerupaadiga. Kuid mulle meeldib väga vesi. Samas üks asi, mida ma paaniliselt kardan, on vetikad. Seda selles mõttes, kui näiteks ujudes satun ma keset vetikaid. Jube. Igasugune ootamatu kontakt ujudes mis iganes asjaga ehmatab mind väga.

Söömisega olen ma lõpuks saanud kenasti joonele. Põhimõte, mis ma endale juurutasin, on, et ma pean lihtsalt sööma nagu tervislik inimene sööb. Ma olen aastaid söönud nagu paks mees ja loomulikult jõudis keha ühel hetkel sellele järele. Tagasi minek on täpselt samasugune- ma pean hakkama sööma nii nagu sööb vormis inimene ja küll keha ühel hetkel järgi jõuab. Ma ei pea mingit dieeti. Ma lihtsalt arvutasin välja, kui palju ma soovin kaaluda nii, et ma säilitaksin kõik enda lihased, lisasin aktiivsusfaktori ja sain endale kalorinumbri, mis näitab, kui palju ma sööksin oma ideaalkaalus. See ongi minu päevane kalorite arv. Selleks on natuke üle 2900 kalori. See ei taga mulle kiiret kaalulangust, kuid see ei olegi enam minu eesmärk. Ainus, mida ma tean on see, et ma söön nüüd nagu sportlik mina ja küll siis selle tagajärjel kaob paks Henry ja asendubki sportliku Henryga.

Seega, sorry, aga ma jään vist päris pikaks veel kirjutama sellest, et mida Henry teeb. Loodan, et indu kirjutamiseks jätkub. Teie kommentaarid on igal juhul väga motiveerivad ja seni kuni te kommite, seni ma tean, et on neid, kes viitsivad lugeda.. ja mis veelgi enam- lõpuni.

Kes ei lugenud möödunud nädalal mu isablogi, siis saab seda lugeda siit. Noorsand on seal pildil nii rõõmsa näoga. Oligi veider, et muidu ei teinud teist nägugi, kuid hetkel, kui sai palli endale kaissu, läks nägu särama. Tänaseks kõik. Tsau!

PS! Muide, kell on 2:49.

Miks mulle ei meeldi see kaalusaade

Täna on mul väga mõnus siin kirjutada, sest Esileedi tõi rõõmsameelse ja ülirahuliku noorsandi minu juurde ja nii me siin aega veedame. Oot, teen pildi ka ära, et oleks lihtsam silme ette manada. Ta on meil naeratamise täitsa selgeks saanud ja see annab asjale ikka jumet. Ka selline naerulaadne häälitsus on tekkinud, mis on küll imearmas, kuid ma loodan, et ta kasvab sellest välja. Ei kujuta ette, et ta 25selt sellise kõõksuva naeruga neidude südameid murraks.

Jalutamise ja trenniprojektiga läheb suurepäraselt. Ma jalutan Tartus mööda tänavaid, kus ma kunagi käinud pole. Näiteks on Tammelinnas täitsa suur osa, kuhu mul kunagi asja pole olnud ja see uskumatult ilus. Varsti veel ilusam, kui kõik roheliseks läheb. Praegugi on põnev käia ja vaadata, kuidas aedades ettevalmistustöid tehakse. Ma võiks neid tunde töötamas vaadata. Kui nad oleksid nõus, tooksin ma endaga suisa lamamistooli nende aia taha ja vaataksin neid kõplamas. Ma pole kunagi kõndinud varem mööda Räni tänavat näiteks ega avastanud endale tänavaid nagu Pirni, Õuna ja Kreegi. Ma teadsin, et need on kusagil, aga ei olnud kindel, kus. Samuti on minu jaoks põnevad tänavad kahe raudtee vahel. Seal pole küll eriti midagi silmale, kuid samas ei ole ma seal kunagi varem jalutanud, sest mul ei ela seal vist ühtegi tuttavat. Tähtvere linnaosa on avastamist väärt. Tartu on ikka ilus linn.

Kuid andke andeks tänaval teretajad, et ma ei taipa tihti esimesena teretada, sest mu nägude mälu ei ole suurepärane. Kolm päeva järjest teretas mind üks ja see sama meesterahvas ja tuli nüüd üleeile minuga jutustama, kui ma eemalt vana kaubamaja lammutamist jälgisin. Panen väikese video ka, mis kaamera ette jäi. Ajasime siis juttu, samal ajal kui mina palavikuliselt üritasin meenutada, kuidas me tuttavad olime. Küsis ta nii minu poja, kui Esileedi kohta ja rääkis, et tuleb aprillis mu seminarile suitsetamist maha jätma. Uurisin, kuidas temal läheb ja kas on mingeid põrutavaid uudiseid, lootes, et ta reedab midagigi, mis meenutaks meie kokkupuutepunkti. Alles koju jõudes meenus mulle lõpuks, kes ta on ja miks ma teda tunnen. Ma ei ole kindel, kuidas härra minu tegemistega nii hästi kursis on (Facebook?), kuid viimati, enne neid teretamisi, rääkisime temaga siis, kui ma veel põhikoolis käisin. Ime siis, et ma nägu ja nime kokku ei viinud. Igal juhul, Raimo, väga lahe, et sa teretasid ja tore teada, et sul kõik kenasti läinud on.

Söömisega on ka läinud aina paremini. Eile olin nii enesekindel, et proovisin ära süüa ÜHE pistaatsia pähkli. Kui keegi on kunagi üritanud süüa kausist, mis on täis poolavanenud pistaatsiapähkleid ÜHTE pähklit, siis ta teab, et see on võimatu. Ja oligi võimatu. Öö otsa jõin vett, sest suu oli pidevalt soolane ja pea paks. Ju oli mulle seda õppetundi tarvis. Eriti on minu võimatu mitte võtta seda pistaatsiapähklit, mis on pakis koore seest välja tulnud- mõtle ise, sa ei pea seda enam isegi koorima!

Kuid kui see avantüür kõrvale jätta, on ka söömine peaaegu seal, kus ma tahan.

Ma vaatasin siin saadet “Kaalul on rohkem kui elu”. Viimases saates oli üks mees, kes kaotas selle saate jooksul (see aeg on vist pea aasta) 60 kilo. Ühelt poolt super hea tulemus, kui me arvestame saate formaati, sest see saade on võistlus. Ühel pool oled sina ja teisel pool avalik hukkamõist ja häbi. Selles valguses oli tema tulemus suurepärane ja kiitus taevani. Kuid kui me vaatame lõpptulemust, mitte ainult seda viimast saadet, kuid ka eelviimast, kus oli üks paar ja selle paari türklasest mees võttis ka aastaga enda seljast hunniku kilosid maha, siis nüüd on nad umbes sarnases kaalus, mis nad olid võib olla teismelisena. Kuid kas nad näevad välja samasuguse kehahoiakuga nagu teismelisena? Absoluutselt mitte! Sellise kiirusega kaalukaotus hävitab tohutult ka lihase osakaalu inimeses.

Miks kaob lihas on vist enamjaolt inimestele selge. Kes ei tea, siis kiire ja hästi lihtsustatud ning pealiskaudne seletus. Kui sa vähendad suuresti enda päevast kalorinormi, peab su keha hakkama tegutsema, sest muidu on sul oht ära surra. Väga suure osa kaloritest tarbivad meie kehas lihased ja me peame sööma, et lihased toitaineid saaksid. Kuid nüüd taolises saates, kus su kalorid on viidud tõenäoliselt allapoole enda BMRi (ma ei ole kindel, kuidas selle eesti keelne väljend on, kuid see on kaloritehulk, mida sa kulutad ära näiteks siis, kui sa oled koomas), peab su keha hävitama lihast, sest nad kasutavad liiga suurt hulka kaloreid. Seega koos rasvaga kaovad ka lihased.

Sellepärast ongi sellised saated ülekaaluliste teadvusele hävitavad, sest nad ei keskendu tervisele ega rasvapõletusele, vaid kaalukaotusele. Kuid tuleb aru saada ka sellest, et need saated ei ole loodud selleks, et aidata inimesi, vaid selleks, et inimesed vaataksid seda ja reklaamijad ostaksid reklaamiaega. Inimesed ei viitsiks vaadata, kui osaline kaotaks saates 4 kilo kuus, sest seda suudaks ta ise koduski, ilma saate abita -JA SEE ONGI NORMAALNE! Vaadates ka neid lõpptulemusi, siis nad näevad välja nagu vangilaagrist tulnud, kes on pandud ilusatesse riietesse. Pildile poseerides näevad nad tõesti head välja, kuid ka mina suudan kaamera nii ära petta, et võin tunduda täitsa nitsevoo! Saates suuri numbreid kaotanute kehal on kadunud see terve inimese struktuur ja nad näevad välja kõhetud ja haiged. Ning meedia ja kommentaarid kiidavad neid tulemusi ja nad tõepoolest on kiitust väärt, sest see eeldas tohutut tahtejõudu ja eesmärgikindlust. Jah, nende terviseriskid on nüüd madalamad ja energiat on rohkem, sest ei pea seda tohutut lisaraskust kaasas kandma. Kuid nüüd, kus neil ei ole enam lihaseid, millest nad selle hullumeelse pingutuse tagajärjel ilma jäid, peavad nad kaalu säilitamiseks sööma veelgi vähem, sest nende ainevahetus on aeglustunud kaduma läinud lihaste tõttu. Sellepärast on sellised saated minu silmis väga vastutustundetud, sest nad saadavad ühiskonnale moonutatud sõnumit- küsi ükskõik, mis eksperdi käest, kui kiiresti oleks tervislik kaalus alla võtta ja kõik nad ütleksid, et selline kiirus on haiglane.. seda juhul, kui nad tõepoolest eksperdid on.

Lisaks see saate alguse mõnitamine. Formaat nõuab, et nad võtaksid end kaamera ees paljaks, võdistaksid enda pekke ja püüaksid selga tõmmata kitsaid riideid. Siis ütleb saatetagune hääl, et nüüd tuleb nad viia postimajja tööstuslikule kaalule, sest majapidamises pole kaalu, mis nende kaalu näitaks ja uuesti tuleb nad seal paljaks koorida. Juba see on nii haige! Ometi, kui saade läbi saab ja inimene ei ole aastaga eriti kergemaks läinud, siis suudetakse teda finaalsaates selle kaasaskantava kaaluga kaaluda. Riietega! Miks saate alguses peavad nad suisa alasti tööstushoones kaaluma ja saatelõpus on ülikond ja kingad ok? Viimases saates ütles narraator, et mees kaotas aastaga 60 kilo rasva, mis on vale. Oluline osa kaotatud kaalust oli vesi ja lihased. Meid pannakse uskuma, et selline kaalukaotus on võimalik ja ok. Jäetakse mainimata selle ebaotstarbekust ja ebatervislikkust. Kuid nad peavad müüma sensatsiooni, sest mõõdukas kaalukaotus ei müü.

Ometi ma olen seda saadet ikka vaadanud, sest ma imetlen nende inimeste jõudu ja sihikindlust. Kui jätta kõrvale kõik selle saate valed põhimõtted ja alused, on see suurepärane saade tugevate inimeste võitlusest enda sõltuvuste ja sisemiste deemonitega.

Ma olen siin vahepeal palju lugenud ja mida rohkem ma end selles vallas harin, seda enam ma mõistan selliste müügiloosungite hukatuslikkust nagu kahe nädalaga 10 kilo! Aastaga 60 kilo! Sellise tempoga ei ole võimalik kaotada kaalu nii, et sa ei kaotaks oma lihaseid. Kaalukaotus ei tohiks üldse olla eesmärk, sest kokkuvõttes ei ole vahet palju sa kaalud. Eesmärk peaks olema tervislikkus. Kaalukaotus ainult rasva arvelt. Kõik minu ebaõnnestumised on olnud tulemus dieeditamisest ja soovist kiirendada enda kaalukaotust. Ma ei ole varem kunagi seadnud esikohale enda tervist ja ma ei taha vaadata aasta pärast peeglisse ning peale aasta otsa nälgimist ja trennis suremist, olla õnnetu oma kõhetu keha ja rippuva naha tõttu. Nahk vajab aega, et taastuda ja samuti vajab kaalukaotus aega, et mitte ilma jääda lihastest.

Kokkuvõtteks on ainus viis minu silmis kaotada tervislikult üleliigne rasv- elada ja süüa nii nagu minu sale ja tervislik mina. Liikumine juba suhteliselt on seal, veel vaja timmida toitumist ja muuta see teadlikumaks. Vähendada päevast kalorsust selliselt, et nädalane kaalukaotus ei ületaks 1 kg. Ideaalselt jääks see 0,5 ja 1 vahele. Süüa toitaine rikkaid ja -tihedaid toite, ehk võimalikult palju värsket ning kvaliteetset. Igal juhul olen ma entusiasmi täis ja rõõmus, et mul õnnestus kogu sellest kiirest kalukaotuse haipimisest läbi näha. Sellepärast muudab mu blogi natuke formaati. Ma hakkan samm sammu haaval muutma enda elu, et elada nii nagu ma elaksin tervislikuna ja kui ma liigun ning söön nagu minu tervislikum mina, siis ei pea ma mitte kunagi dieeti pidama, sest kui kunagi kaal jõuabki sinna, kus ma tahan, et ta oleks, siis ma ei pea midagi muutma, sest ma juba söön ja liigun nii. Ning mul on hea meel seda teekonda teiega jagada. Nagu lubasin saab olema retsepte ja jutte erinevatest muutustest, mida enda jaoks ellu viin. Selles mõttes olen ma nõus blogija Elariga, et süüa tuleb tegelikult kõike, sest sa ei saa olla ju terve elu dieedil, tuleb lihtsalt teha teadlikumaid ja tervislikumaid valikuid.

Kui te muidu käite ka mu isablogi lugemas, siis kui vähegi viitsimist on, jätke ise ka mingi kommentaar. Delfile omaselt on tavaline kommentaar, et jube mula või ila ja siis upitavad ennast selles valguses. Siiski, paistab, et nad käivad mu jutte seal regulaarselt lugemas, kuna ühed ja samad kommenteerivad :). Sellepärast tänan, kes juba on kommenteerinud ja tänan neid, kes edaspidi kommenteerivad. Lihtsalt, kui on rohkem kommentaare, siis on ka rohkem lugejaid, sest inimesed seostavad loetavust, seega ka sisu põnevust, kommentaaride hulgaga ning klõpsavad enam artiklitele, millel on rohkem kommentaare. Aga kuna selles portaalis saavad kommenteerida vaid registreerunud kasutajad, siis on kommentaare suht vähe. Uus postitus juba homme (laupäeval) http://perejalaps.delfi.ee/isale

Ülevaade toimetustest

Selle hullumeelse aja kõvale, mida Venemaa seal Ukrainas korraldab, mõtlesin, et teile kulub ära üks päikesekiir päeva. Milleks on siis minu postitus. Igatahes olin ma siin pea nädal aega ärevuses, magasin halvasti ja hommikul esimese asjana tegin uudised lahti. Muide, sain endale taaskord kinnituse, et Delfit ei peaks ma lugema. Postimees on ka viimastel aastatel skandaalihimulisemaks läinud ja ma ei teagi, kust ma enda uudiseid ammutama peaks. Samas on Delfist ka raske loobuda, sest nad avaldavad mu isablogi ja seal toimuvad spordimängude otseülekanded. Siiski, üritan ma nende uudistevoogu vältida. Võtsin nad ka FB seinalt maha. See juures olev ekraanipilt on paar aastat vana, kuid täna vaadates uudiseid, on olukord isegi hullem. Selle pildi tegin mitu aastat tagasi, kui otsustasin, et enam Delfit ei loe :). Kuid eks meie valime ise, mis uudiseid me lugeda tahame. Kui me lõpetaksime negatiivsetel klõpsimise, hakkaks ehk ühel hetkel ka see fookus muutuma. Kuid eks see ole alati nii olnud, et seks ja hirm müüvad kõige paremini.

Isablogist rääkides, siis muide see ei olnud minu idee hakata isadusest blogima, vaid Pere ja Laps toimetaja Eve Kallas kirjutas mulle ja küsis, kas ma oleksin nõus. Noh, miks mitte. Äkki sellest areneb midagi põnevamat. Kuid tahtsin lisada, et kui te loete seal minu blogi, siis nad on seal mu nurgad maha lihvinud ja mu jutu ilusamaks ning minu arvates ka naiselikumaks toimetanud. Eriti viimase postituse esimesed kaks lõiku. Kamoon, ma pole nii soft. Kuid eks nemad tunnevad enda lugejat paremini ja ehk ei sobigi sinna minu tahumatu keelekasutus. Viimane postitus siin

Treeningutega on läinud suurepäraselt ja ma olen kenasti graafikus. Kes ei mäleta, siis lisaks kahele korvpalli trennile nädalas on minu eesmärgiks ka jalutada noorsandiga neljal päeval nädalas pluss kolm korda nädalas jõutrenn. Ma olen kenasti graafikus arvestades, et seda nädalat on veel kolm päeva. Täpsemalt pean ma veel tegema kolm jalutuskäiku ja kolm jõutrenni. Jah, ma tean, kuid küll ma ära teen. Vastasel juhul peaks ma toetama mingit heategevust. Paneb pingutama küll…

Alates homsest teen ma ka iga päev väikese 10 sekundise video, et see siis kokku panna. Selle asja nimi on “100 päeva puhast toitumist ja aktiivset elu”. Ma kavatsen siis 100 päeva enda kehale head teha. Iga päev. Avastasin ühe lehe, kuhu saab iga päev selle pisikese video postitada ja lõpuks siis midagi kokku panna. See on mu kõrvalprojekt. Kui keegi tahab neid näha, siis andke mulle teada ja ma saadan lingi (kirjuta näiteks Tervise Poole FB postkasti). Ma ei hakka siia postitama, läheb muidu liiga laialivalguvaks ja teiseks ei tea ma, kui asjalik too lehekülg on. Kuid kui see on sinu jaoks põnev, anna ise teada. Kuid loomulikult jätkan ma ka siin kirjutamist. Kuid see 100 päeva on lihtsalt mu lühiajaline eesmärk. Kuigi mu sõbranna ütles täna, et see on ikka tohutu pikk aeg. Võib olla, kuid sada päva on samas palju lühem aeg, kui näiteks 162 päeva…

Kirjutamisest rääkides, siis tegelikult ei ole mu kirjutamine alati kõigile meeldinud. Vaevalt, et praegugi meeldib, kuid varem oli see ikka kordades hullem. Kui ma olin gümnaasiumi viimases klassis ja valmistusin lõpukirjandiks, siis enne seda tuli läbi teha ka kaks proovikirjandit. Esimese hindeks sain ühe miinusega. Minu kirjastiil ja mõttearendus ei olnud kohe kuidagi mu emakeele õpetajale meeltmööda. Teise proovikirjandiga läks paremini, sain ühe. Sellepärast ongi blogisse kirjutamine lihtsam- sa ei pea meeldima ühele inimesele. See kellele sa ei meeldi, ei viitsi nagunii su loba lugeda. Sa kirjutad neile, kellele meeldib lugeda.

Täna olen ka kokku panemas enda toitumiskava. See on tervislikkuse osa, milles ma kõige tihedamini läbi kukun. Sellepärast pean ma sellele ka kõige rohkem pühenduma ja eeltööd tegema. Kuid ma mõtlen enda jaoks läbi hommikusöögid, mis tunduvad mulle tervislikud. Näiteks viis erinevat, siis viis vahepala, viis lõunat ja viis õhtusööki ning koostangi enda jaoks toitumiskava. Kõike seda selliselt, et mul oleks alati ka vajalikud koostisosad olemas. Pea kõik, kes on enda kaaluga edukad olnud, ütlevad, et ettevalmistus on ülitähtis ja ma usun seda.

Minu toitumiskava oleks palju lihtsam koostada, kui toorainete hinnad ei oleks nii naeruväärsed ja seepärast loodan, et nad lõpetavad Luunja kurkide kastmise Eviani veega ja et edaspidi ei kutsu nad Bill Gates’i isiklikult enam kurke noppima. Kuidas muidu nad õigustavad seda hinda, mis need kurgid maksavad. Teine asi on spargel. Kui spargel oleks mõistliku hinnaga, sööks ma seda iga päev. Ma sõin vist möödunud aastal esimest korda sparglit ja see on üks maitsvamaid juurvilju. Kolmas asi on spinat. See sulgkerge beebispianti pakike maksab pea 2 eurot. Spinatit müüakse ka külmutatud kujul hakituna, kuid see tundub mulle kuidagi .. öäkk. Ei tea ma ju tegelt, mitu tigu ja mitu kilo nõgeseid sinna hakkemasinasse kaasa läks. Sama hirm on mul teatud kohtades hakkliha ostes. Hakitakse ju peamiselt neid loomaosi, mida on suures tükis raske müüa. Kuid, kui ma ei ole nõus ostma seda suure tükina, siis miks peaksin ma tahtma seda väikseks hakituna. Nii ma siis teengi siin seda toitumiskava, kirun hindu, Putinit ja Obamat.

Sattusin täna lugema ühte blogi, kus oli hästi lihtsalt ära sõnastatud põhitõed neile, kes tahavad normkaalu jõuda ja sinna jääda. Ma ei olnud varem ta blogi lugenud, kuid see postitus oli hästi lihtne, hästi loogiline ja väga kerge lugeda. Soovitan.

Aga ok. Ma asjatan edasi ja teile soovin sooja ilma. Lõpp. Tsau.

Rimisse vankritega sisenemine keelatud!

Mõtlesin, et raporteerin, et mul läheb nüüd suurepäraselt. Ma ei tea, mis tänasest postitusest välja tuleb, sest Esileedi arvas, et hea mõte oleks laps tuua hälli ja panna tööle üks mänguasi, mis voodi koha keerleb ja laulab maailma tüütuimat viisi. Katsu siis keskenduda. Oot, ma võtan filmile ka, et mõista paremini seda, millest ma räägin. Lastel võiks olla mingi sagedus, mida ainult nemad kuulevad, sest kõik mänguasjad, mis heli teevad, on uskumatult tüütud. Mis veel hullem, meil on kõik see veel ees. See on ta esimene heliga nänn. Videot näed SIIT.

Meil läheb muidu suurepärasel, nii minul, kui ka teistel perekonnaliikmetel. Olen pidanud kenasti kinni lubadusest käia lapsega jalutamas neli korda nädalas. Kolm korda on juba selja taga ja vähemasti ühel korral käin veel. Praegu on üldse väga mõnus jalutada, sest kõnniteed on puhtad, päike juba õrnalt soojendab ja ülde on sellist kevade hõngu juba õhus.

Ma üritan käia võimalikult pikki ringe, et Esileedi saaks kodus kõrvu puhata. Jätan vist mulje, et mina olen see, kes on põhilien lapsejalutaja meie peres. Ei. Esileedi on hakanud käima pea samu pikki ringe ja neil päevadel, kui ma ei saa/ei viitsi, käib ta üksinda. Ehk siis arvuliselt käib tema rohkemgi. Eilne ring oli meil noorsandiga kahekesi ja pikkuseks tuli 11,5 kilomeetrit. See võttis meil aega pea kolm tundi. Seda seepärast, et käisime selle aja sees ka igast poodides, mis tee peale jäid. Sellega meenub mulle juhtum, mis leidis aset mõni nädal tagasi, kui Esileedi tuli koju ja teatas otsustuskindlalt, et kõik, Rimi ei ole enam meie lemmikpood! Ma siis nõustusin sekundiga, et mitte laskuda draamasse, mis Rimis juhtuda võis. “Sellepärast,” jätkas Esileedi, arvates, et see on ilmselge, et ta peab mulle ka põhjenduse ära rääkima, “et seal on ukse peal silt, et lastevankritega poodi sisenemine keelatud!”.

Väga veider otsus poe poolt panna selline silt uksele. Kuhu need vanemad siis nende arust lapsevankrid jätma peaksid. Mõni päev tagasi jalutasime Esileediga Emajõe ääres ja ütles, et ta mõtles pikalt, kas sellest mulle rääkida, kuid ta olla läinud Rimisse ja vaadanud sisenedes uuesti pahasti seda keelavat silti uksel, kui ta tabas ära, et see oli hoopis rulluisu kujutis, mitte vanker. Tal oli üks blond moment eile veel, kuid ta võttis mult vande, et ma ei tohi seda blogisse panna. Juba on mul blogis tsensuur peal.

Teine eesmärk, mis mul oli, oli kolmel korral nädalas teha ka jõudu. Täna on juba neljapäev ja ma pole veel kordagi teinud. Täna on õhtul Rocki korvpallimäng ka. Ok, ma annan endast parima, et täna esimene linnuke kirja saada.

Söömisega on läinud kenasti. Ma tegin otsuse, et lõpetan need minu jaoks ekstreemsed ja piiravad dieedid lõplikult ära, sest nii nagu blogi nimigi ütleb, siis ei ole mu eesmärk kaalukaotus, vaid tervis. Ma unustan selle vahel ära ja lähen hullustega kaasa. Ma tegin otsuse, et ma ei võta ette ühtegi dieeti, mida ma ei suuda elu lõpuni jätkata. Sellepärast tulebki süüa teadlikult. Lisan siis blogile erinevate toitude pilte, mida ma olen sel nädalal söönud. Kõike ei ole pildistanud. Kuid Hommikusööke küll- teisipäeva puder, kolmapäeva omlett ja neljapäeva smuuti.

Mul on hetkel mingi suurem kalaisu ja sel nädalal ei olegi miskit lihalist söönud. Ainult kala. Eile õhtul oligi kala ja juurvilja wok. Täna mõtlesin, et teen aga hoopis kala ja juurvilja woki. Ma tean, ei ole eriti loov. See on minu jaoks raskem, kui Swedpangas preemiapunktide eest endale mingi kingitus valida. Oh see oli pikk protsess- ma ei tea, kuidas on nad suutnud koguda üht nimekirja nii palju MINU JAOKS kasutut kräppi. Valisin lõpuks ei millegi seast välja juhtmevaba hiire. Kulub ehk kunagi ära. Loodan, et kvaliteedilt väga kehva pole.

Plaanisin homme minna CrossFit Tartu ametlikule avamisele, et muuhulgas kohtuda ka vipidega, kes seda avama tulevad. Kes need on, seda ma veel avaldada ei saa. Selleks käisin eile suisa juuksuris ja muu hulgas palusin piirata ka natukene habet. Näen nüüd siis välja nagu pohmellis karupoeg- liiga lühikeseks võeti. Igal juhul, vist siiski ei lähe. Tehakse ju seal ka pilti ja värki. Teen selle asemel täna peale korvpalli hoopis 50 kükki, kolm harjutust seeriatega 3×12 rinnale, õlale ja biitsepsile. Tuletan endale meelde, mida jõusaal endast kujutas. Kõik, tsau!

August välja ja edasi

Ma olen teiega aus. Ei ole mul läinud viimasel ajal nii hästi kui tahaks. See on isegi ilustatult öeldes. Tegelikult läks asi hapuks juba eelmise aasta viimasel päeval, kui ma selle va kõhunäärme põletikuga haiglasse sattusin. Aga teeme nii, et tänases postituses ma kõige pealt kurdan ja siis enam ei kurda, et lõpetaksime positiivsel toonil. Kuid võtkegi seda sellena, et ma jagan enda elu teiega ja madalhetked on üks osa sellest. Ma olen teie vastu täiesti aus, sest nii paljud inimesed on hädas enda ülekaaluga ja kui nad loevad, kui hästi alati läheb, siis võib tekkida valearvamus, et nemad on ainsad, kes komistavad. Ei ole. Kõigil meil läheb nii üles- kui allamäge.

Mult küsitakse ikka, et kas ma enda privaatsuse pärast ei muretse? Esiteks, ma ei ole ju rääkinud teile midagi, mis võiks mu privaatsust segada – ma ei räägi, mis mu aadress on, ma ei räägi, kellena mu äi töötab, ma ei räägi, mis mu sõprade hirmud on. Teiseks, ma räägin endast ja ma arvan, et kui ma olen aus inimene, siis mul ei ole ka midagi varjata. Ma võin rääkida endast blogis, sest täpselt sama Henry, kellega te olete tutvunud blogis- täpselt sama Henry olen ma ka päris elus. Ma küll ei räägi oma elu igast detailist, kuid ma ei valeta endale omadusi juurde. Seega, mul pole ka hirmu, et ma võiks ennast siin sisse rääkida. Kui keegi ütleks mulle näiteks, et Henry, aga blogis oled sa palju lahedam.. siis.. siis.. siis mine per*e! 😀

Aga nüüd asja juurde.

Kui ma eelmisel aastal EMOsse sattusin, oli mu kaalukaotus täies hoos. Olin järgimas LCHF põhimõtteid ning tegin ka intensiivselt trenni. Kuid haiglas avastati mul lisaks kõhunäärme põletikule ka sapikivid ning selleks, et sellist valu enam mitte kogeda öeldi mulle, et ma pean lõpetama rasvase toidu söömise. Kuid kogu LCHF põhimõte ongi selles, et sa sööd kõrge rasvasisaldusega ja madala süsivesikute sisaldusega toite.

Ma olin täiesti kursil ja see lõi mind kursilt eemale. Ei olnud plaani B, sest selliseks ootamatuseks ei ole keegi valmis. Kuna tuli lõpetada rasvase söömine, tulid tagasi vanad toidud. Seal hulgas ka suhkrut ja jahu sisaldavad toidud ning vaikselt hakkas kaalunumber taas ülespoole tulema. Mida sa teed siis, kui asi hakkab käest minema? Sa hakkad heitlikult otsima võimalusi, et rajale tagasi pöörduda, kuid nagu ma ütlesin, mul puudus plaan B. Ma hakkasin vältima suhkrut, kuid siis olid otsas ka ideed, mida ma siis nüüd peaks sööma? Seepärast kestsid kõik need lubadused endale- mitte süüa jahu ega suhkrut, vaid mõne päeva- kui sa ei ole kindel, mida sa sööma peaksid, kui palju, siis on sul ühel hetkel kõht tühi ja sa sööd seda, mida on.

Lisaks lõi lapsesaamine täiesti segi trennid. Mul tuli ajutiselt katkestada nii korvpall kui CrossFit.

Igal juhul selle pooleteise kuuga on tulnud tagasi umbes 5-6 kilo. Seda ei ole küll palju võrreldes sellega, et olin tolleks hetkeks kaotanud algkaalust 30, kuid tagasilöök sellegi poolest. Sellepärast ma võtsingi selle nädala enda jaoks täiesti maha, et mitte hüpata taas kusagile külge, mis kaob järgmine kord, kui mu rutiin saab lõhutud.

Ma usun täiesti, et kaalukaotuseks kalorite lugemine toimib, LCHF toimib, paleo toimib, toortoitlus toimib, kaalujälgimine toimib. Kõik need on toimivad. KUID! Kuid nad toimivad vaid siis, kui sa neid jälgid. Igaüks peab leidma endale oma viisi, millesse nad usuvad ja mida nad tahavad ja suudavad jälgida. Märksõna on siinkohal järjepidevus.

Kuid kurtmisega on nüüd ühel pool. Ma siis nüüd räägin enda plaanist. Ja sel korral ei ole see plaan, mille ma üles viskan ning sellest kinni ei pea. See saab olema minu plaan. Minu kava.

Minu plaan on kuulata ennast. Tegelikult me teame, kui me lülitame kõik need kuramuse jogurti ja maisihelveste reklaamid enda peast välja, siis me tegelikult teame, mis on meile hea. Kui me suudame läbi näha sellest ajupesust, siis me teame tegelikult, mis on see, mida ja kui palju me sööma peaksime. Kui sa oled terve elu telekareklaamide saatel veetnud, siis võivad sul tõesti asjad paigast olla ning mõelda, et Nutella on kasulik, sest nii nad seda ju reklaamivad. Seepärast ma lähen tagasi algtõdede juurde. Ma mõtlen enda jaoks lahti toiduained, mis on mulle head ja mis ei ole head ning ma teen enda jaoks toidud, mis kasutaksid peaasjalikult aineid, mis on head. Lisaks, eelistan ma toiduaineid, millel on sisalduses KUNI kolm ainet sees. Annan endast parima, et vältida keemialabori toodangut.

Esialgu ajan järge ka kaloritel, et saada enda jaoks paika kogused, sest ma söön ilmselgelt liiga palju. Hetkel ma söön liiga palju eelkõige seepärast, et ma söön toitu, mida ma tegelikult sööma ei peaks. Siinkohal tuleb mängu taas suhkrusõltuvus, millel ma ei peatu, sest olen sellest juba kirjutanud. Ma olen aegajalt tabanud ennast mõttelt, et kuidas teha vahet, kas see on toiduaine, mida sa peaksid sööma.. või sa ei peaks seda sööma. Mina saan enda jaoks vastuse järgmiselt- kui ma peaksin nägema kedagi, kes loeb minu blogi- kas ma häbeneksin enda ostukorvi sisu ja kas ma valetaksin, miks ma seda kõike ostan? See on küsimus, mida ma küsin endalt, kui ma vaatan enda korvi sisu. Viimasel ajal on mul olnud korduvalt piinlik laduda korvi sisu kassalindile. Mõni kassapidaja võiks aegajalt etteheitvalt pead raputada ja küsida- Henry, oled sa kindel, et sa seda osta tahad?

Kuid ma kavatsen kõik üles märkida ja üles pildistada, mida ma söön. See on lubadus. Kui keegi on huvitatud neist piltidest, siis ma panen need üles enda FB lehele. Kes ei ole huvitatud, siis oleks targem FB lehelt lahkuda :). Vaatan, kui keeruline mul telefonist Tervise Poole FB lehele postitada on. Kui on keeruline, siis on teisigi kohti, kuhu postitada. Ja kui mul läheb edukalt, siis võib kes iganes võtta ette minu kava ja seda järgida. Või siis lihtsalt saada ideid toitudest. Ma olen kirjutanud, et ma ei ole köögis loov, seega kasutan ideid interneti avarustest. Minu toitude peamiseks märksõnaks saab olema- lihtne!

Kavatsen ka olla alati ettevalmistunud. Ma teen endale mitmeks päevaks toidu ette valmis (va värsked asjad), et mul ei oleks tarvis plaani B.

Mul on üks petulõuna (cheat meal- mõtlesin, et eestikeelne vaste võiks olla petulõuna/petusöök) kahe nädala jooksul. See tähendab seda, et kui ma hirmsasti tahan midagi, mis ei lähe kuidagi kaasa minu plaanidega, siis ma võin seda süüa ühel päeval kahe nädala jooksul. Siia sisse lähevad ka sünnipäevad ja pulmad jms. Lihtsalt, et ma ei peaks ennast neis olukordades ebamugavalt tundma ja kõigile seletama, mida ma teen.

See on siis plaan söömise poolega. Kuid trenniga?

Trenniga on asjalood järgmised. Ma olen endale seadnud valmis kava, mida ma järgin. Esiteks on mul plaan taasühineda CrossFitiga aprillikuust. Ma ostsin ju ometi hirmkallid CF ketsid, mis nüüd koguvad kusagil tolmu.

Kuid minu trennikava on järgmine- lapsega kärutamine 4-5 korda nädalas. Siin ma ei sea eesmärke. Kui ma üksi käin, teen ma üpris pikki ringe. Tavaliselt 2-3 tunniseid. Esileediga mõnevõrra lühemaid. Kuid sean endale eesmärgiks, et teen seda vähemalt neljal korral nädalas. IGA nädal, mil ma seda ei tee, annetan ma heategevuseks 30€. Seega me kõik võidame- kui ma teen, võidan mina, kui ma ei tee, võidab keegi teine. Mis heategevus see olla võiks, ma ei tea. On keegi äkki emotsionaalselt mõne heategevusega seotud ja tahaks mulle midagi soovitada, siis võib seda julgelt teha! Kuid ma kavatsen vaeva näha, et mitte annetada- aina enam jõuab mulle pärale, et ma tõepoolest olen halb inimene 🙂

Ainuke tingimus, mis lubab mul rikkuda seda neli korda nädalas tingimust, on haigus, vigastus, töö. Ma ei räägi siinkohal töö, mida ma Tartus teen, vaid, kui töö viib mind Tartust või Eestist eemale, siis on see vabandatav. Igal muul juhul ei unekas ja MA EI VIIIIIIIITISIIII, ei ole piisavalt head vabandused.

Teine treening, mida ma teen jätkuvalt on korvpall kaks korda nädalas. Muide, kui keegi mees loeb seda blogi ja sooviks kaks korda nädalas palli põrgatamas käia, siis anna märku. Ainuke tingimus on armastus mängu vastu. Sa võid olla roostes, kuid kui sa oled kunagi kooli ajal mänginud, siis miks mitte uuesti ette võtta. Kirjuta mulle!

Kolmas treening kuni ajani, mil ma lähen CrossFiti, on hantli- ja kangitrenn, mida ma teen kolmel korral nädalas. See on minu jaoks suurim väljakutse, kuna üksi seal keldris rassida pole suurem asi fun. Sellepärast peangi siingi enese innustamise viisi leidma ja öeldakse, et rahast ilma jäämise hirm pidi olema suurem motivaator, kui raha võitmise võimalus. Seega, kui ma ei saavuta seda kolme korda nädalas, maksan ma heategevusele lisaks 20€. Ma praegu mõtlen, et peaks äkki selle postituse ära kustutama, enne kui Esileedi seda näeb… Ma ei ole kindel, et me nii palju annetamist endale lubada ka saaksime, seega tuleb mul kõvasti trenni teha.

Kuid samad tingimused jäävad kehtima- haigus, vigastus, töö on ainsad vabandused, mis õigustaksid eesmärgi mitte täitmist.

Lubadused kehtivad kuu aega ja igakord kui kuu saab täis, siis ma pikendan seda või kohendan. Iga kuu lõpus teen kokkuvõtte, kus on siis näha, kuidas ma sellest kinni olen pidanud ja kui palju raha ma annetama pean („tühista tühista tühista“- nagu Esileedi sunnib mind ütlema, kui ma vahel ütlen, mida me ei soovi, et juhtuks).

Ma pean olema resoluutne ja eesmärgikindel, sest ma läbin seda teekonda omapäi ja mul pole kedagi, kes mind jalaga tagumikku lööks, kui mul seda vaja on. Ma olen mugav inimene. Kui ma saan laiselda, siis ma laisklen. Seega, nüüdsest on mu eesmärgiks ka palju rohkem pilte tegevustest, toitudest, progressist. Katsun sisse segada ka videoid enda mõtetest ja tegevustest. Need saavad olema lühikesed ja tõenäoliselt ma panen nad vaid FBsse.

Siinkohal annan teada ka, et kui keegi tegeleb millegagi, mis võiks toetada mu teekonnal edasi minemist ja soovib mingil moel õlga alla panna, siis ma olen alati avatud pakkumistele. Kuid ärge pakkuge palun imesuppe ja tablette, mis lubavad umbes, et võta sisse, aevasta ja kuus kilo kadunud. Minu teekonna märksõnad on tasapisi, elumuutev ja mis kõige tähtsam- järjepidevus. Täpselt sama oluline on mulle ka lugejate toetus, et ma teaksin, et ma ei ole vastutav vaid enda ees, vaid ka teie ees. Mis ma tahan öelda, on see, et postituse hindamine ja veel enam, kommenteerimine on minu jaoks innustavam, kui arvatagi oskate. Kui ma näen, et läheb korda, siis ma pingutan enam, mitte ainult enda eesmärgi täitmisele, vaid et ka selleks, et pakkuda paremat sisu. Ma ei oota, et te olete ninnunännutajad- kui teil on põhjendatud konstruktiivne kriitika, siis laske tulla. Aga ärge pange postitusele näiteks ühte tärni, ilma tagasisidet andmata. Sellisel juhul oled sa lihtsalt suvaline troll. Hea on kuulda ka vastuargumente ja alternatiivseid mõtteid.

Ma võiks ju eesmärgi seada ka magamise suhtes, kuid see ei ole hetkel reaalne, sest selliselt magame nii mitmedki ööd nagu siin pildil näha on. Muide Karl-Erik on nüüd muide ka ametlikult maailma armsaim ja nutikaim laps. Tegin eile võistluse. Kahju, et teisi osalejaid ei olnud. Sai diplomi ja värki. Igal juhul on ta tõeline väike ime ning sai esmaspäeval juba ühe kuu vanuseks! Kui mul lapsed nii hästi välja kukuvad, teeks ma meeleldi mõne veel juurde. Nüüd vaja veel Esileedi nõusse saada, sest ma tahan ikka oma viis kätte saada enne, kui ma 40 saan. Rahune! Ma tegin nalja. Neljast piisab. Aga edu teile ja mulle ning tegudele!

PS! Igal laupäeval ilmub Delfis Isa blogi, kuhu ma kirjutan meie tegemistest pojaga. Kel huvi, siis olete teretulnud seda lugema. Viimane postitus, mis ilmus möödunud laupäeval, on siin.

PPS! Olen arutlenud poja bloginime üle. On pakutud Juuniori ja Esititt ja prints ja veel. Väga vahvad pakkumised! Kuid ta bloginimeks saab noorsand. Seega kui ma räägin Noorsandist, siis ma räägin Karl-Erikust. Lõpp!

I’m a monster ja väike toote ülevaade

Ilusat sõbrapäeva! Tegemist on vist kõige pastakast väljaimetuima tähtpäevaga üldse. Mulle läheb see päev veel vähem korda, kui Singapuri käsipalli kolmanda liiga saatus heitlikus majanduses. No lihtsalt ei koti. Kui ma väiksem olin, siis läks rohkem korda. Siis ma saatsin kõikidele sõpradele sõnumeid ja helistasin. Helistasin eelkõige sellistele omaette hoidvamatele sõpradele ja arvasin, et kindlasti mu kõne teeb nende päeva sada korda paremaks. Ma ei mõelnud kunagi selle peale, et äkki nad hoiavad omaette sellepärast, et neile ei meeldi inimesed.. või mis veel hullem- nad ei hoiagi omaette, nad lihtsalt ei taha minuga suhelda. Seal ma siis olin, tüütasin kõiki oma kõnede ja sõnumitega.

Ostsin Esileedile ka väikese asja, mille ma hoolikalt läbi mõeldes ära peitsin ja mille otsa ta veerand tundi peale peitmist komistas. Räägin nüüd endale vist vastu- ei huvita Valentini päev ja järgmisel hetkel lähen hullusega kaasa ja ostan Esileedile midagi. Tegelikult ei räägi. See, et mulle see korda ei lähe, ei tähenda, et talle ei lähe. Ma olen korra selle orki kukkunud, kui ma ei kinkinud talle mingiks tähtpäevaks midagi. Ma ei kinkinud sellepärast, et ma arvasin, et olen ratsionaalne mees ja küsin, et mitte osta mõttetusi. Ta oli minuga nõus ja arvas, et mul on vist õigus, et pole mõtet midagi niisama kinkida. VALE! Ärge uskuge, kui naised ütlevad, et ei soovi midagi tähtpäevaks. Õppige minu vigadest.

Tänane postitus tuleb jälle suts pikem. Seega, võta kohvi ligi ja sea sisse.

Esiteks, tahaksin ma tunnustada oma õde, kes võttis aega, et kirjutada Facebooki ajaloo pikima kommentaari. Kuid see ei olnud mitte ainult pikk, vaid ka hirmnaljakas ja ma ei tahaks, et see kaduma läheks ning neile, kes ei ole mis iganes põhjusel veel mu Facebooki sõbrad (tule sõbraks! Tegelt ka- saad laikida ja šeerida ja värki), saavad ka lugeda, mis mõtted mu õe peas blogi lugedes keerlevad. Kommentaar oli siis ise järgmine (ta elab Kanadas, seega tal ei ole eriti täpitähti):

“Ma kohe kujutan ette, et enamik naisi loeb seda yhest kyljest imetlevalt ja teisest kyljest kadedalt ja oma isasele s2hvatakse: “N2e, Valdur/Kuzja/Aleksander/Mõhkel, kus Esileedil on mees! Potitab ja lutitab titte, aitas synnitada ja rinda anda ja ei mölise! Milline armastav mees ja isa!! Mitte nagu sina, kes lapsi n2hes yle kere sygelema hakkab ja lapse nuttu kuuldes tööjuurde asja teeb! Vahi milline armastus, milline mees! Millega mina sinusuguse 2ra teenisin, ah?! Olin koolis autahvlil ja ykskord isegi Seitsmestes Uudistes tagaplaanil ja nyyd siin kasin sinusugust! Kurat, oleks ise pidand Henry 2ra v6tma kui ta sealt Iirimaalt tuli ja k6igile Atlantises v2lja k2ristas! Milline mees! Ja vaata kui tervislikult s66b! Mitte nagu sina – aind peeretama ajavat hernesuppi ja kapsaid ja muidugi neid igavesi keedukartul-seapekk-jahukaste pahna! Kus on minu gurmee, paleo ja pate’, ah? Muud ei tee kodus kui aind sygad end, röhitsed ja sygad mune! Vaata kus Esileedi kodus aina romantika 6ilmitseb! Sinu jaoks on romantiline 6htu muidugi see, kui sa suvatsed XBoxi kylili oleku asemel istuli m2ngida ja Sarviku asemel A leCoq’i koju tassid! Aaamaisaaaa, ma pole veel 30ndki ja elu l2bi! Sinu p2rast, kuradi ahv! Oleks pidand ikka ema kuulama ja Uuguga leivad yhte kappi panema!! Missapassid siin, mine vii solgi2mber v2lja krt!!!”

„…ja vaata kui ilusates tualettides Esileedi kogu aeg poseerib! Mida? Ole vait, jobu, ma m6tlesin ilusaid riideid mitte peldikut! Peldikus v6ib ainult sinusugune poseerida, kes arenenud inimese keelekunsti ei m6ista! Jajaaa, loll, sinu jaoks on keelekunst muidugi ainult kahe jala vahel, loll!!! Vaata parem kui ilusaid riideid on Henry Esileedile ostnud, nagunii olid kallid ja mitte mingid Humana hilbud! Ma ei suuda siiamaani sulle andestada, kui sa mulle “kleidi” kinkisid, töll…mis sa arvad, et ma seda sitskitlit su isapoolsel vanaemal enne seljas t2hele pole pannud v6i?! Nii solvav! Ma ikka ei suuda endale andestada, et ma Henryle juba siis r6ngast ninna ei pannud, kui ta sealt Iirimaalt tuli – raha pakkidena taskus pungitamas, k6ige kallimad suitsud ees, k2ised alati natsa yles keeratud, et kallis v2lismaa kell paremini n2ha oleks ja k6ik see mees Atlantises tema ymber kiibitsemas, et “v2liseestlane” joogi v2lja teeks ja p6lve peal Armani parfyymides kiigutaks..” Ja vaata kuidas Henry alati vannitoas peegli ees pilti teeb – kohe n2ha et puhas mees, laseb peale trenni ikka kaenlaalused leige veega yle ja l6hna6li peale… Mitte nagu sina, kes arvab et kirbe higihais ja pidurdusj2lgedega valged alukad on mehe tunnused! Kasi eemale, mul on “vaprad ja Ilusad” pooleli, las ma unelen et mina olen se Brukk ja see Ritts on mu mees kes mind k2tel kannab…”

Ma ei ole kunagi mõelnudki, et minu nii suurepärane olemine võib tänaseks tuhandete perede lõhki minekus süüdi olla. Mina söön siin gurmee paleotoitu, mida sinagi sooviksid ja samas sa näed, et mees tassib taas purkide viisi Salvesti boršši koju. Haha. Tegelt, on blogi selline hea viis rääkida asjadest, mida mina tahan rääkida. Ma jätan need detailid, mis ma sobimatuks pean siit lihtsalt välja. Ma ei räägi sellest, et ma viskan vahel prahti maha, ma ei räägi sellest, et ükskord kui ma prismas olin ja lasin hääletut kõhutuult (Yeah, like you have never done that!), mis ootamatult suht valjuks osutus, et ma segasin enda jälgi nii, et vaatasin sekundiga läheduses luubiga hindasid vaatava, oma 90 aastase vanainimese poole ja raputasin pettunult pead, et kes iganes kuulis, ei arvaks, et mina seda tegin… jumal hoidku, mul on siiski maine, mida hoida, gosh. Ta oli vist poes ainuke, kes seda ei kuulnud ning ei pannud ka tähele mu kõhklematut jälgedesegamiskunsti. Aeg-ajalt tülitseme esileediga. Vahel ma teesklen magajat, kui tita nutab, sest ma kuulsin sekund tagasi, kuidas ta suure hunniku mähkmetesse tühjendas, et Esileedi mind seda vahetama ei sunniks. Seda kõike kirja pannuna tekib mul küll tunne…I’m a fucking monster!

Rääkides treeningutest, siis hetkel on ainuke ja mitte väike treening, vähemasti minu jaoks, lapsega jalutamine. Täna näiteks jalutasin ma titaga 10,18km. Veidi üle kahe tunni läks. Võid muide mu Endomondo sõbraks lisada, kui sa seda kasutad! See on aeg, kui Esileedi saab magada. Keegi kommenteeris hiljutist postitust lapse jalutamise kohta ja tõepoolest on see väga hea treening. Ma alati plaanin ka seda, et kui koju tulen, siis ma ei lähe koju prouat äratama, vaid lähen noormehega keldrisse, kus ta edasi magab ja mina siis saan kangi tõsta. Kuid koju jõudes on alati mu alussärk läbimärg, ma olen väsinud ja kaasavõetud vesi on otsas. Lisaks ärkab ka poiss (ma peaks talle ka bloginime looma) alati täpselt maja ees üles. Kust ta teab, et me kodus oleme, ei oska öelda.

Kuid mulle toodi ka üks turule tulnud uus toode proovida ja paluti avaldada natukene oma arvamust. Ma luban seda, et kui keegi pakub mulle toodet, et ma kiidaksin seda teile, ei tee ma seda. Ma ei räägi toote positiivsetest omadustest, ma ei räägi selle reklaamjuttu. Ma räägin teile sellest tootest, mida ma testin ja räägin enda ausa arvamuse sellest. Kui see mulle tõesti üldse ei meeldi, siis ma tõenäoliselt sellest üldse ei räägigi, sest maitsed on subjektiivsed.

Ma plaanisin tegelikult sellest maitsmisest ka video teha, kuid mu sõber ehmatas end kaameks, kui kuulis, et ma sooviksin seda koos temaga teha. Ei teinudki videot. Kirjutan siin, mis mõtteid see minus tekitas.

Tegemist on uute orgaaniliste Schekter’si energiajookidega (valikus light ja tavaline versioon). Tegelikult olen ma väga skeptiline igast jookide suhtes. Inimene on ainuke olend maailmas, kes joob janu puhul midagi muud kui vett. Isegi lehmad joovad vett. Kuid ma mõistan, et kui me oleme enda elutempo sedavõrd kiireks ajanud, siis aegajalt otsustatakse kasutada ka väikest turgutust.

Mina viin läbi seminare, et suitsetajad enda sõltuvusest lahti saaksid ja mu seminarid algavad kell 9 hommikul. Mis tähendab, et kui ma ärkan hommikul Tartus, siis selleks, et kell 9 juba Tallinnas alustada, on mu ärkamine päris varajane. Minu jaoks on suurim katsumus sellistel hommikutel roolis virge olla. Selleks on mul erinevad nõksud- ma lasen akna alla, ma punnitan silmi, laulan täiest kõrist, raputan pead, näpistan reiest, pilgutan korda mööda silmi. Annan endast kõik, et rutiini ei tekiks. Olen kasutanud ka energiajooki selleks, et ärkvel püsida. Ja eks ta ikka aitab.

Kõik keemilised ergutid aitavad lühiajaliselt- kohvi, energiajook jms. Kuid nad aitavad lühiajaliselt-et ärkvel olla paar tundi, et öösel õppida jne. Kuid kui keegi üritab neid kasutada regulaarselt, ei erguta need sind, vaid hakkavad väsitama. Tihti kuuleme kohvisõltlaste nuttu, et nad ei suuda ennast käima tõmmata enne, kui tass kohvi joodud. Nad tänavad selle eest siis kohvi, kui nad väsimusest võitu saavad, kui nende mõte taas jookseb ja olemine erksam, kui nad peaksid tegelikult süüdistama kohvi selles, et kohvi tõttu nad ongi nüüd uimased ja juhe koos. Sellepärast on minu soovitus kõikide ergutite puhul- kasutage neid ainult reaalsetel vajadustel. Ärge muutke nende kasutamist regulaarseks.

Kuid kui juba kasutada erguteid, siis miks mitte valida need, milles kõige vähem kräppi sees on. Siinkohal tulebki mängu just Schekter’si energiajoogi pluss pool. Ta on maitselt nagu energiajook, lõhnalt nagu energiajook, annab energiat nagu energiajook, kuid on orgaaniline. Ka ergutitena kasutab looduslikke erguteid ning selle glükeemiline indeks on madal, sest magustajana on kasutatud agaavi nektarit. Kui ma peaksin andma pidades silmas teisi proovitud energiajooke kümnepallisüsteemis Schekter’sile mingeid punkte, siis ma annaks seitse-kaheksa. Ta oli magus ja esimese purgiga ei saanud nagu aru. Kuid mida rohkem jõin, seda enam meeldima hakkas. Maitselt meeldis tavaline palju rohkem kui light versioon. Kas ma ostaksin seda? Ostaksin küll- olukorras, kus ma peaksin mingil põhjusel energiajooki ostma, muretseksin ma endale selle, sest, kui ma joon energiajooke, siis üritan valida sellise, mis hoiaks organismi, mitte ei hävitaks. Selle konkreetse kohta saate rohkem infot siit.

Muide, ma rääkisin veits enda kooliaegsest kehalise kasvatuse kogemusest veebruarikuu Tervis Plussis. Vabandan ka blogis isiklike piltide puudumise eest. Mul on ainult titepildid pildid viimasel ajal. Järgmisel nädalal olen tublim, ma luban. Tänaseks kõik. Tsau!

Muudatused treeningutes

Sa tead, et asjalood on kehvad ning sa peaksid dieedile minema, kui sa väänad jala välja, see läheb korralikult paiste ja sa näitad kellelegi oma ilgelt paistes jalga ja ta vaatab su jalgu ning küsib: “Oot, kumb jalg see paistes nüüd oli?”. Aga jah, ma väänasin oma hüppeliigese crapziljondat korda välja. Ning nüüd on ta paistes. Valus oli ka kuni eilseni, kuid täna andis valu suures osas järele. Ma küll lonkan, aga see on vist rohkem selleks, et Esileedi mulle kaasa tunneks ja mõtleks mõtteis, kui vapper mees tal on, ise on pea sant ja näe, tassib poekotte. Hea on olla kangelane. Lisan siia oma pildi ka jalgadest ja ma ei ütle kumb jalg hullult paistes on. Lõikan pildilt välja varbad, sest ma tean, et vähemalt ühel lugejal (ly293) on paaniline varbafoobia ja ma ei hakka inimest traumeerima.

Haha. Ma ei suuda uskuda, et ma võtsin aega, et teha oma kahest karvasest jalast pilti, laadisin need arvutisse, valisin sobivaima, töötlesin pildi peaaegu varbatuks ning laadisin selle blogisse. Dude, seriously! Miks peaks keegi su paistes jalga tahtma vaadata. See on näide monoloogist, mis mu peas keerlevad, kui ma blogi kirjutan.

Seega, korvpall tuleb ka uuel nädalal kõrvale jätta. Samuti ei saanud ma tänaseni teha seda trenni, mida ma väga teha tahtsin- kärutada last. Seda seepärast, et iga ebatasasus, millele ma selle haige jalaga astun, teeb hirmsat valu. Seni olen ma pääsenud vaid maja ette käruga poseerima, et hiljem esileedi vaimustust kuulata, kui mõnus see oli. Kuid nagu ma ütlesin, valu on hakanud järele andma ja homme saaksin ma põhimõtteliselt minna. Kuid homme lähme hoopis Esileedi vanemaid külastama. Oligi meil nõupidamine, kus tema tahtis minna maale ja minna tahtsin jääda linna. Kuna oli kaks vastupidist soovi, siis pidime leidma kompromissi.. me siis läheme maale…

Muide, suur aitäh kõikide ilusate nimede soovituste eest! Andsite väga palju ilusaid nimesid meie valikusse. Kahjuks ei olnud laps ei Märdi ega Johani nägu. Laiendasime otsinguid ja tänu teie pakkumistele muutusid teisedki nimed armsaks. Lõpuks tegime otsuse, et paneme lapsele eesnime minu vanaisa järgi, kelle nimi on Karl. Kuid esileedile oli väga südame lähedaseks saanud ka nimi Erik. Tuligi siis kokku nimi Karl-Erik Jakobson. Ei ole Karl-Erik Taukari järgi, kuigi ka tema tundub positiivne ja rõõmsameelne inimene olevat.

Kuid ma jätaks selle blogi siiski tervise suunaliseks. Isaduse asju ma siin siis enam eriti ei kirjuta. Selleks tehti mulle hoopis muu pakkumine- nimelt hakkan isadusblogi paralleelselt pidama ühes suures portaalis. Täpsemalt Delfis. Neil on seal üks uus rubriik- Pere ja Laps ning selle raames avaldatakse ka minu blogi. Kaks postitust ongi juba üleval: siin ja siin ka. Eks paistab, kuidas inimestele peale läheb. Kui ei loeta, eks ma siis ei kirjuta.

Söömisest seda, et see on jätkuvalt väga heitlik ja ei ole joone peale saanud. Raskeim osa ei olegi tegelikult tervislikult toitumine, vaid tagasi hobuse selga minek, kui oled sealt maha kukkunud. Aga selle blogi ja teie toega, jõuan ma tagasi joonele. Ega siin ei ole muud tõdemust minu jaoks- peab olema igasuguse suhkru nulltolerants. Vaja lihtsalt mõtted koondada, seada plaan ja jätkata.

Üks ebameeldiv otsus, mille pidin vastu võtma, oli see, et pean loobuma Crossfitist. Vähemalt mingiks ajaks. Kuna mu poeg ei ole suurem asi kellatundja, siis ei tea ma kunagi, millal ma magada saan ja millal ma trenni teha saan. Kuid CrossFiti trennid on kellapealt ja iga hilinenud minut tähendab viite burpeed.

Seega, pean leidma endale mingi muu trenni. Tuleb keldris surumispingilt vist tolm maha pühkida ja natuke rannalihaseid treenida. Teen endale selleks puhuks ka mingi kava, mida võin jagada. Eks ta tuleb selline standardne (tänaseni arvasin ma, et seda kirjutatakse standartne) kava, kuid kui sa oled täiesti alguses ja ei tea, mis on standardne kava, siis äkki on sulle see teadmine kasulik. Teen äkki järgmise postituse sellel teemal, kui on huvi. Jah, kui on huvi, siis anna kommentaarina teada. Kui sind huvitab rohkem selline üldisem jutt, siis võid ka teada anda :).

Väga sillas ma sellest jõusaali teemast ei ole, sest CrossFiti üks suurimaid plusse oli see meeskonnavaim ja juba see, kui sa näed teist pingutamas, kui treener sind tagant utsitab, siis sa pingutad ise ka rohkem. Jõusaali ei anna sellega võrrelda, kuid seniks, kuni Karl-Erik kella veel ei tunne, seni tuleb leppida sellega, et CrossFiti ma ei pääse.

Muide, mulle anti ühte toodet testida ja järgmisel korral katsun ka sellest rääkida. Tegemist on loodusliku energiajoogiga. Ei räägi sellest pikalt, vaid annan paari lausega teada, kuidas see mulle istus. Kui ei istu, siis annan sellest ka teada 🙂

Näeme jälle. Tsau!

Kuidas ma vanaema juures omletti kiitsin

Ma siin mõtlesin, et tegelikult mulle mu blogi aadress ei meeldi. See, et selle nimi on tervise poole. See lõikab mu tiivad ikka naa lühikeseks ja see eeldaks, et ma räägin vaid tervise teemal. Üldsegi on see selline memmekas nimetus. Hulga rohkem meeldiks mulle, kui ka mu aadress oleks näiteks amidahenryteeb.wordpress.com. Siis ei oleks mul selliseid dilemmasid nagu mul hetkel on, kus mul spordi ja söömise pool on nii ligadi-logadi ning ei oleks mõtet, et kas üldse kirjutada.

Lapse tulek on löönud kõik ikka pea peale. Selles mõttes, et seni oleme Esileediga elanud egoistlikult endale. Ei hoidnud kinni mingitest graafikutest, käisime tihti väljas söömas, ei ole kunagi eelarvet pidanud. Ühesõnaga me ei ole kunagi mõelnud homse peale. Kuid nüüd on meil seltsis üks röövel, kes on röövinud meelerahu, une, osa sissetulekust ja mis seal salata, ka meie lähedus ning tähelepanu üksteisele on kannatanud.

Hästi klišee oleks nüüd öelda, et “aga ma ei muudaks midagi”. Muudaks küll. Muudaks seda, et oleksin lapse teinud 8 aastat tagasi, kui me Esileediga kokku saime, sest siis oleks ta praegu kaheksane ja need mured, mis meil praegu on, oleksid juba selja taga- no niiiii tahaks ärgata selle peale, et lihtsalt uni ära läheb :). Kuid tegelikult ma ei usu, et meil päriselt ka erilisi muresid on. Lihtsalt me oleme sunnitud välja enda mugavustsoonist. Me ei saa magada palju torust tuleb, sest me magame vahetustega kõrvatroppidega. Kuna meie poiss on suhteliselt jutukas unes, siis on täitsa loomulik, et magaja virgub hetkega, kui last kuuleb. Lisaks on see ju esimene laps ja ma ei tea, mis on normaalne, mis omakorda tagab selle, et ma muretsen iga pisikese asja pärast.

Kuid samuti on see mõjutanud mu toitumist. Kuna Esileedi tegeleb lõviosa ajast lapsega, siis on söögitegemine minu õlgadel. Öeldakse küll, et mehed pidid olema paremad kokad kui naised, kuid kes iganes seda ütles, ei ole minu toitu proovinud. Noh, ma ei saa öelda, et ma teeks halvasti süüa, kuid ma olen kindlasti väga fantaasiavaene. Selle fantaasiavaesuse olen ma vist pärinud oma isapoolselt vanaemalt, kes teeb küll super häid sööke, kuid sa võid mürki võtta, et sa tead ette, mis ta süüa pakub, kui sa talle külla lähed.

Väiksena käisin ma tihti nädalavahetustel tema juures, sest tal näitas välismaa kanaleid ja laupäeva-pühapäeva hommikuti olid Saksa kanalites eetris multikad. Ma küll ei saanud aru, mida nad rääkisid, kuid ega Ninja kilpkonnade puhul ei olnud dialoog ka vist primaarne. Ükskord, kui ma ta juures hommikust sõin, tegi ta omletti ja see oli tõesti parim, mida ma söönud olin. Ütlesin seda ka vanaemale, et see on nii hea, et ma võiks seda lõputult süüa… jah.. Alates sellest hetkest, mitme kuu vältel, sõin ma igal nädalavahetusel seda faking omletti. Mitte, et ma seda tellinud oleks, vaid vanaema võttis vist minu kiitust liiga sõna-sõnalt. Ta tegi seda suure hoole ja armastusega ning mul polnud südant talle öelda, et mul sellest muna asjast kõrini oli. Tubli eestlasena, surusin ma enda ebameeldiva emotsiooni alla ja tegin jätkuvalt nägu, et väga maitseb, ise samal ajal lootes, et see üles ei tuleks. Mingiks hetkeks oli see vist ainuke toit, mis maitses üles tulles paremini, kui alla minnes. (Muide, kõrvalolevalt pildilt suutsime välja peilida, et laps on siiski ikka minu nägu 🙂 )

Kuid mina olen sama fantaasiavaene ja mul jäävad meelde vaid toidud, mis on pälvinud kiitust ja kuna ma ei tee eriti hästi süüa, siis road, mis on kiituse välja teeninud, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Seega, kallis, homme sööme jälle riisirooga… ta ei saa eriti valida ka, sest rinnapiim on meie peres defitsiit ja tema ainuke, kel seda anda on ning ta on sunnitud sööma seda, mida mina teen.

Teine, mis kannatab, on treening. Kuna rasedusjärgsed hormoonid naistel.. õigemini minu naisel, on võimsad, siis ma ei teagi, keda ma pean kodus rohkem kussutama, kas Esileedit või last. Siinkohal on lapsega kerge- kui ta nutab, siis on tal üks järgmistest: vajab kõõksutamist, kõht tühi, mähe täis. Ma tean, mida teha. Esileediga on keerulisem… ma ei oska teda kõõksutada, mähet tal vahetada ei tule……. aga tegelt- äkki on tal kõht tühi, sest ta ainult teeb nägu nagu sööks?

Kahjuks olen pidanud jätma treeningud hetkel tahaplaanile, sest ma tahaks siiski olla abis nii palju kui saan. Õnneks ei ole pidanud korvpalli kõrvale jätma, sest kuidagi on meil hilisõhtune planeerimine paremini käpas.

Kuid, mis ma selle jutuga tahan öelda, on see, et ma armastan Esileedit ja ma armastan oma väikest poissi. Ma olen nõus kinkima mõlemale enda une, enda meelerahu, enda aja. See, et ma virisen ja ei saa elada enda endist elu, on frustreeriv. Kuid nii ma kasvangi, nii kasvab ka Esileedi ja nii kasvab ka poeg. Me oleme nüüd perekond ja ma tahan nende mõlema pärast muretseda ja ma tahan, et nad tunneksid minust tuge. Küll me jõuame ühel hetkel omasse rütmi.

Loomulikult mõjub selline elu halvasti ka mu kehale- vähene uni, kehva toit ja vähene liikumine. Lisaks sellele, et kaalunumbrile ei mõju see hästi, tunnen ma ka ennast ebamugavalt- jõudu jääb vähemaks, vastupidavus kehveneb, särgid jäävad kitsamaks. Kuid mul on siin nüüd kaks valikut, kas halada ja süüdistada muutunud elu kehvades tulemustes, või võtta olukorrast maksimum ning mitte kasutada rutiini lagunemist vabandusena. Ma valin viimase.

PS! Suur suur aitäh kõikide nimesoovituste eest. Saime enda mõtetesse nii palju uusi potentsiaalseid nimesid. Mõtlesin siin, et ma ju tahaks, et ka siis, kui laps kodust välja kolib, oleksin ma tal ikka meeles, siis oleks nimi selline vahva võimalus. Paneks ta nimeks näiteks Vjatšeslav-Ferdinand Jakobson. Alati, kui tal palutakse kusagil kirjutada nimi ja allkiri, tuleksin mina talle meelde, sest tahaks näha, kuidas ta kõik selle sinna joonele ära mahutab. Nimi on veel lahtine ja paneme lukku uuel nädalal. Tsau!

Jälle haiglas

Varem, kui mul jäi kahe postituse vahele nõksa pikem periood, oli kohe postkastis paar kirja, et hakka aga kirjutama, siis nüüd ei ole ei kippu ega kõppu. Keegi ei praga, ega kutsu korrale. Mis jama see on? Endale kirjutan? Ah ma niisama jauran…

Kuid nii nagu eelmises postituses oli juttu sellest, et sattusin haiglasse, siis seekord oli sama jama. Olen viimased kuus päeva ja viis ööd veetnud haiglas. Seekord aga mitte sellepärast, et minuga mingi jama juhtus, vaid seekord korraldasin ma jama Esileedile. Nimelt lisandus meie perekonda üks noormees. Teisisõnu- meie kauaoodatud poeg on nüüd kohal.

17.01.2014, kell 06.05 hommikul nägi ilmavalgust poiss, kelle strateegilised mõõdud olid 52cm ja 4026g. Kahjuks hoiti meid seal haiglas pikemalt, sest poisile oli vajalik ka väikene ravi, kuna ta bilirubiini tase oli ohtlikult kõrge. Mis on bilirubiin, ei tea vist mitte keegi. Või siis mulle tundub nii. Esileedi küll seletas mulle, kuid minu tähelepanuvõime ei ole just meistriklassist ja ma lülitasin ennast mõnekümne sekundiga välja. Ma tegingi järelduse, et kui ta ei suuda mulle seda 4 sõnaga ära seletada, ju siis ta ei tea isegi päris täpselt.

Aga poiss on imeilus. Vähemalt mulle tundub nii. Küsisingi Esileedilt, et huvitav, kas meie laps on tõesti nii ilus, kui mulle tundub, või on mul ahviarmastus peal. Hetkel ei oska öelda, kelle moodi ta rohkem on. Noku poolest on ta rohkem minusse, kuid kõrvad on tal Esileedi omad- väikesed ja pead ligi. Minu kõrvad on harali ja suured. Ma olen veendunud, et kui me koolis omal ajal 100m jooksime, läks nende kõrvade tõttu paar sekki kindlalt kaduma. Pane end minu olukorda ja võta sülle näiteks satelliit pann ja jookse.

Kuid lapsesünniga hakkasin ma mõistma neid vanemaid, kes igat lapse liigutust maailmaga jagada soovivad. Ma pidin ennast reaalselt korduvalt korrale kutsuma ja suruma alla kihku jagada Facebookis postitusi lapse teemal. Kiidelda, et mähkmevahetus ei ole absoluutselt vastik. Nabaväät on nii tühine asi, et ma võiks seda hammustada. Teha igast tema näoilmest pilt ja see üles laadida. Kuid ma tegin otsuse, et ei. Ma ei lähe seda rada. Kui sa oled nagu mina, siis sind eriti huvita teiste laste pildid. Nüüd on see siis väljas. Välja arvatud juhul, kui tegu on koomiliste piltidega, siis nad meeldivad mulle. Aga nunnud beebid, titevarbad, pildid, kus nende pisikesed sõrmed hoiavad pihus sinu sõrme… meh

Ja ma täiesti mõistan neid, kes taolisi pilte postitavad. Ma postitaks ka, kui mul ei vasardaks peas, et tegelikult neid see ju ei huvita. Isalik uhkus ei suuda küll seda uskuda, et kuidas on võimalik, et kedagi huvita mu lapse pilt- vaata, kui armsas poosis ta on. Aga me teame paremini. Kuid ma võin muutuda hooletuks ja libastuda ning laadida üles terve kataloogi ja katsuge siis mitte laikida.

Haiglas veedetud aeg möödus voodis vedeledes ja Esileedile nii palju und pakkudes kui võimalik. Sellegipoolest on tal ikka korralik unevõlg. Mul käis korduvalt peast läbi, et kuna ma seal üldse ei liiguta, kaalun ma nagunii lahkudes tonni rohkem. Lisaks on need toidu portsjonid, mis jagatakse, ikka mehemoodi. Igapäev kolm einet. Kuid võta näpust. Kuue päevaga kaotasin kaalust üle kahe kilo mitte midagi selleks tehes. Mis oli erinevus- ma ei näksinud. Mul olid kindlad portsjonid, millest sai kõhu korralikult täis. Ma ei vajanud juurde. Samas, kui meil oleks palatis näksikauss olnud, oleks mu käsi nagunii sinna aegajalt ära eksinud. Ma ei väsi kordamast- näksimine on kurjast.

Täna (kolmapäeval), käisin ka esimeses trennis. Korvpallis. Tahaks nüüd vaikselt režiimi tagasi minna. Sel nädalal ma CrossFiti ei jõua, sest püüan Esileediga leida rütmi, sest vanast elust ei tule vist suurt midagi välja. Tulebki nüüd oma aega jagada. Hetkel ei saa ma täielikult esileedit asendada, kuna minu rinna otsa poiss vaevalt tahab. Samas ma pole proovinud ka…

Kuid mis on veel lahtine, on nimi. On kandidaate, kuid lõplikke veel ei ole. Kui sul on peas üks ilus poisslapse nimi, siis võiksid seda kommentaarides jagada. Pea ka silmas, et mu perekonnanimi on Jakobson. Võiks kõlada ka kenasti. Hetkel on lapse nimeliidrid Johan ja Märt. Igal juhul olen väga tänulik igasugu soovituste ja ideede eest. Kes iganes pakub nime, mille me valime, saab mingi auhinna ka.. Näiteks saab poissi üheks ööks hoidma tulla, kuni me välja magame :).

Kuid sünnitus oli valusaim ja ilusaim kogemus, mida ma kunagi kogenud olen. Tänu sellele, et ma olin juures, oskan ma hinnata Esileedit kordades paremini. Ma mõistan seda, mis on naises peidus. Mul olid hirmud- et äkki ma näen midagi rõvedat ja mul kaob ära seksuaalne tõmme, äkki ma tunnen ebameeldivaid lõhnu, või kui see lilla äkane kodanik ema rinnale pannakse- kas ma suudan teda armastada… Kõik need hirmud olid põhjendamatud. Seda peab kogema. Kuigi esileedi karjumine hirmutas tõneäoliselt kõik rasedad ära, kes kilomeetri raadiuses olid, on juba pea nädal hiljem see valu meelest minemas ja ainus, mis sest päevast on alles, on see väike poiss, kellel pole nime, sest sa pole midagi välja pakkunud. Ootan pakkumisi. Tsau!

Kuidas ma EMOsse sattusin ja vähe eneseirooniat

Noh, nüüd sai piisav pikk vahe sisse jäetud, et minu arvestuste kohaselt, peaksid sa olema viimase 48 tunni jooksul korduvalt mõelnud, et “A mida Henry teeb ja miks ta nii pikalt kirjutanud pole”. Kui sa seda ei mõelnud, siis ma pean oma strateegiat pisut kohendama.

Kuid ei lähe mu asjad hetkel nii hästi kui tahaks. Esimene nõme asi, mis minuga juhtus, oli see, et ma veetsin aastavahetuse õhtu Esileediga EMOs. Ooteruumis tuli küll telekast Robbie Williamsi kontsert, kuid meeleolu pole selles kohas ikka päris see, kui kusagil teises kohas. Nimelt, kui ma olin 31.12 hommikul ära söönud enda kaks prae muna peekoniga tabas mind korralik kõhuvalu. Loomulikult ei olnud sellel päeval voodis kõhu valutamine mulle vastuvõetav valik. Olime just eelmisel päeval ostnud lastetuppa mööbli ja nendel kappidel oli mustmiljon juppi ja mustmiljon võimalust need jupid valesti kinni panna.

Kuid punnitasin läbi häda kapid kokku ja kuidas sa saadad aasta ära nii, et põrandad on tolmused ning mõtlesin, et enne kui ma siiski hetkeks pikali heidan, lasen tolmuimejaga ka üle. Olin vaevalt jõudnud kaks liigutust teha, kui valu hetkega kahekordistus. Andsin siis teatekepi (loe: tolmuimeja toru) Esileedile üle ja läksin ära pikali. Kuna valu läks aina intensiivsemaks (kiirgas alaselga ja rinnakusse), siis tegime (loe: Esileedi tegi) otsuse, et lähme käime EMOs ära (kes muidu ei tea, siis EMO pole emode peakontor, vaid vana nimega traumapunkt).

Rääkisin enda mure aknakese juures ära ja peale kaheminutilist vestlust öeldi mulle, et võin koju minna ja ühte mingit gaasirohtu süüa. Ütlesin, et kutsuks Esileedi ka lähemale, sest tema (ta muidu hariduselt proviisor) teab täpsemalt, mis rohtusid ta oli mulle päeva jooksul manustanud. Kui ta kuulis, et mind tahetakse koju saata, tõusis Esileedis esile justkui mingi ürginstinkt ning veenis ennekuulmatu argumenteerimisoskusega ja väga otsustava olekuga seda sama õde vastu võtma uue otsuse, et ma jään uuringutele.

Peale igast analüüse jõuti järeldusele, et minu kehas ei ole põletike näitajaid. Kuid mu pankrease ja maksa näitajad olid pehmelt öeldes kohutavad. Mingi näitaja(ASAT? ALAT? vms), mis pidi olema 28 ja 100 vahel oli mul 2823. Ja teine mis pidi olema ka mingi 150 ehk, oli üle 9000. Nad olid täiesti üllatunud, et kuidas ma suudan olla nii normaalne- et minu näitajad ja enesetunne ei lähe kuidagi omavahel kokku. Lühemalt diagnoositi mul äge pankreatiit, ehk äge kõhunäärmepõletik.

Tavaliselt on tegu alkohoolikute haigusega, kuid samas võib seda põhjustada ka see, kui sul on sapikivid, .. ja mult leiti sapikivid. Kuid ma mõtlen, et enamus inimestel ei ole oma meditsiiniteadlikku Esileedit. Kui ma oleksin üksi läinud, oleksingi ma usaldanud ühe õe arvamust ja koju läinud. Kõik eksivad. Ka minule ukse peal diagnoosi määrates eksiti sel päeval. Jumal tänatud, et Esileedi oli nõus Robbie Williamsit EMOsse kuulama tulema.

Kuid ma seostan seda haiguspuhangut sellega, et olin viimasel kolmel nädalal katsetanud enda jaoks kõrge rasva ja madala süsivesiku sisaldusega dieeti. Keha kasutab rasva lõhestamiseks sappi, mis omakorda paneb liikuma sapikivid. Sealt see kõik algaski. Pean oma toitumise läbi mõtlema. Usun, et liigun tagasi paleo poole. Ma tegelikult ei teagi, miks ma sealt ära liikusin- ehk soovisin kiiremaid tulemusi. Ma ei nimetaks ehk enda toitumist edaspidi paleoks, sest see ei ole seda. Kui sa ikka sööd hommikuti kaerahelbe putru, siis see ei ole paleo. Kuid ma jätan alles kõik paleo põhimõtted- et söön päris toitu- väldin töödeldud- ja suhkrurikkaid toite.

Kogu see värk lõi mul selle toitumise ikka korralikult segamini. Ma ei olnud selleks ette valmistunud. Tagasi tuli suhkrut sisaldavad toidud, ma käisin korra mäkis (wtf), sõin magusat. Ei pööranud enam tähelepanu, mida toit sisaldas ja kuidas ma ennast peale söömist tundsin. Sellega kaasnes loomulikult kaalutõus ja kui ma sain eelmise aasta lõpuga pulmaeelsesse kaalu, siis nüüd olen jälle kaks kilo raskem, kui enda pulmas. Seega, mitte midagi väga hullu ja sain pidurid peale.

Täna ongi esimene suhkruvaba päev. Suht raske on olla ja ma pidasin endaga korralikku võitlust, et mitte minna ja ära süüa see Heidi nimeline šokolaad, mis meil garderoobis on. Kuid tean ka seda, et see on raske vaid esimestel päevadel. Tean, et olen tugevam ja tean ka seda, et Heidi ära söömine ei teeks olukorda paremaks, vastupidi- kui ma tahan ennast homme tunda sama si*asti, siis ma peaksingi selle ära sööma. Seega tegin otsuse, et ma joon päevas lisaks trennis joodavale veele 3 liitrit päevas ja väldin suhkrut nii, nagu oleks see mu töö. Ma jälgin neid kahte asja nii nagu oleks see mu töö.

Seadsin selleks ka tähtaja järgmiseks kaheks kuuks. Selleks, et saavutada pikaajaline eesmärk, tuleb seada lühiajalisi eesmärke. See ongi minu lühiajaline eesmärk. Vett pean ma jooma nii palju sellepärast, et pankreatiidile ei ole otsest ravi. Kuid su pankreas on rõõmus ja toimiv, kui sa jood palju vett ja sööd vähe rasvast. Vältisin ju täielikult ka toitu 31.12 hommikust kuni 3.01 õhtuni. Valetan, 02.01 sõin ma ära veerand värsket kurki.

Eks sellepärast ka see postitus nõnda venis- mul ei olnud mitte midagi positiivset kirjutada. Kuid äkki ongi see blogi asjalikum, kui ma ei räägi vaid positiivsetest asjadest.

Aga ma tunnen, kuidas ülekaalulise elu mulle kohe kuidagi enam ei sobi. Eriti korvpalli mängides. Ma olen ikka nii kuramuse aeglane, kui mina kaitsesse jõuan, on see mees, keda mina peale võtan juba ammu oma punktid ära visanud, ja dušši allgi käinud. Mind ei häirigi enam niivõrd vähene vastupidavus, kuivõrd kiiruslike omaduste puudumine. Sama asi CrossFitis- kõik need kangirebimised ja näiteks kastile hüpped- no ei ole mul seda kiirust, et see järsk liigutus ära teha.

Aga ma ei ole enam see kibestunud paks. Kuna ma näen, et olukord on minu kätes ja ainult mina saan seda muuta, siis suudan ma nüüd enda üle ka naerda ja näha naljana kõiki neid asju, mis näisid mulle kunagi hirmsuured probleemid. Ma toon siin mõned välja…

Kui ma ülekaalulisena ütlen, et ma lähen šoppama, siis ma lähen šoppama asju, mis käivad kategooriasse “one size fits all” ehk siis sobivad igale suurusele. Asju nagu päikeseprillid, lõhnad, käekellad, mütsid ja jalanõud.

Ainuke positiivne asi, mis mulle ülekaalulisusega pähe tuleb on see, et pakse inimesi on väga raske unepealt ära röövida. Sa ei võta teda õla peale ja ei torma pimedusse. Sa peaksid mind tõenäoliselt Roclaga (googelda) röövima tulema.

Käetugedega toolile istumine. Kuna ma olen nüüd kaalus alla võtnud, siis enam see mind ei hirmuta, aga ilma naljata- alati, kui me Esileediga kusagile välja istuma läksime, uurisin ma, mis tüüpi toolid seal on, sest käetugedega toolid olid mulle ilmselgelt liiga kitsad. Või kui grillipidudel olid need plastmassist aiatoolid. Neis istudes ei julgenud köhatadagi, sest Ameerika naljakatest koduvideote saadetest võib näha, et paksud inimesed ning plastikust aiatoolid ei ole hea klapp.

Ainuke spordiala, kuhu mind valiti esimesena, oli köievedu. Mind naljalt ikka paigalt ei liiguta. Kui mu käsi on sama suur, kui vastaspoole suurima poisi pea, siis vea mind palju tahad, ainuke, mis paigalt liigub, on sinu ego.

Kui su naba on nii sügav nagu paksul inimesel kipub olema, saab sellega teha igast trikke. Võid jalutada pulgakommi hoidva lapse juurde ja küsida, kas ta trikki tahab näha. Võtad talt kommi, peidad nabasse ja pärast kodus otsid välja. WIN!

Üks asi, mis mulle ei meeldi osades seltskondades, on maas istumine. Ma ei tea, kas see on kõikide paksude inimeste puhul, aga minu puhul küll. Ma ei tea, kas asi on painduvuses või selles, et suur kõht vajutab veresooned kinni, kuid umbes viie minutiga on mu jalad surnud ning õige pea hakkab ka tagumik surisema ja kui tagumik surisema hakkab, on mäng läbi. Siis ma pean end püsti ajama ja eemale ajama kõiki neid, kes üritavad mu surisevat jalga itsitades puudutada.

PS! Ma ikka kaalun seda vlogimise asja ka. Selleks vaatan silmad lahti mõnd asjalikku väikest kaamerat.

PPS! Kui kedagi huvitab, kuidas mu eelmine tööaasta numbrites läks, siis siin on väikene kokkuvõte.

Aga edu teile ja räägime jälle!